detsember 27, 2012

Cloud Atlas (2012)

Autor: | Aeg: detsember 27, 2012 | Lisa kommentaar (0)

David Mitchell ei osanud tõenäoliselt uneski näha, millise fantastilise väljakutse ta filmitegijatele pakub, kui 2004.aastal Cloud Atlase romaani kirjutas. Kuus omavahel põimunud eri ajastu ja toimumispaiga lugu andsid võimaluse ühte siduda 70.ndate thrilleri, futuristliku sci-fi, ajaloolised jutustused ja tänapäeva komöödia. Sellist 6 in 1 pakkumist ei tule just eriti tihti ette.

Režissöörideks Matrixi tegijad koos Tom Tykweriga, kelle tagataskus on samuti päris mitu kobedat tükki, treiler, mis kuulutas justkui Avatari uut tulemist ja IMDb hinne 8.1 võtsid kerge ärevussurina sisse. Potentsiaal läbi lae! Film ise aga...

Uut superlemmikut sellest ei saanud. Kestvat õhinat sisse ei jäänud. Ja nüüd, kolm nädalat peale vaatamist, ei viitsi ma isegi korralikku arvustust kirjutada. Lihtsam on kergema vastupanu teed minna ja kopeerida siia oma vahetult peale vaatamist Filmiveebi postitatud kommentaar.

Korralik ühepajatoit - nagu Jaz juba jutustas - erinevad ajastud, erinevad filmižanrid, erinevad lähenemised. Ja täpselt nagu ühepajatoidu puhul ei oska ma otsustada, kas see maitseb mulle või mitte, ei suuda ma Pilveatlase kohta ühtset otsust langetada.

Pea kolm tundi filmi läks väga kiirelt, igav ei hakanud, visuaalrõõmu jätkus, samuti mõnusat (pseudo)filosoofiat, mis mulle kogemata kombel kangesti peale läheb. Samas, ma ei teagi miks, aga jäi puudu see trigger, et antud filmi enda jaoks üheks aasta parimaks või koguni isiklikuks lemmikuks kuulutada. Minu jaoks läheb Pilveatlas samasse kategooriasse Benjamin Buttoniga - igati vägev ja selgelt tugev film, aga peale esmakordset vaatamist ei ole kordagi tekkinud tahtmist uuesti näha.

Järgmise Avatariga otseselt tegu ei ole, aga Pilveatlas on sellegipoolest rohkem kinosvaatamise film. Siinkohal tahaks tunnustada subtiitrite tõlkijat, kes oli väga mõnusalt suutnud ühe keskse storyline-i väljamõeldud(?) murrakut tõlkida ja eestistada. Kindlasti ei olnud see kerge töö ning tulemus sai väga hea.

Muusikast rääkides, Pilveatlase sekstett mulle nii väga ei meeldinudki. Võib-olla tundsingi puudust just soundtrackist, mis oleks minu maitsele ja seeläbi ka õigele meeleolusagedusele viinud.

Hinne tüürib 8/10 poole. Objektiivselt vaadates suurejooneline ja kahtlemata tõuseb teiste seast esile, aga isiklikult suurt emotsiooni ei tekitanud.

Hinnang: 8/10
Kui mitu neist punktidest ambitsioonikuse arvele kirjutada, otsustab igaüks ise.

detsember 16, 2012

Silver Linings Playbook (2012)

Autor: | Aeg: detsember 16, 2012 | Kommentaarid (1)
Mõnikord teed kõik õigesti, pingutad enda ja teiste õnne nimel, hoidud rumalustest ja elad heas usus, et seekord jääb elu jooksma seda õiget liini pidi, mis rahulikult vanaduspäevini välja kulgeb. Aga isegi siis, kui just on tekkinud tunne, et äkki on olulised asjad viimaks ometi paigas ja enam ei pea nii palju rabelema, läheb maailm sassi. Leiad end ootamatult sügavast august, kust välja ronimiseks läheb vaja meeletul hulgal motivatsiooni, entusiasmi, pealehakkamistahet ja kurat-teab-millist sadamiljonit eduka inimese omadust veel. While you still feel like shit.

Pat (Bradley Cooper) ja Tiffany (Jennifer Lawrence) on kaks inimest, kes leiavad end sellisest sügavast august. Pati abikaasa on teda petnud kolleegiga ja Tiffany oma hiljuti lahkunud. Mõlemad on esialgsest šokist üle saamas ja üritavad kilde kokku panna. Nagu ka liimitud portselanvaasi puhul ei näe tulemus välja sugugi sujuv ega kaugeltki perfektne.

Cooper ja Lawrence on kahtlemata sümpaatseimate näitlejate hulgas, kes viimastel aastatel kinolinu kaunistanud. David O. Russelli kirjutatud ja lavastatud film annab mõlemale võimaluse särada, näidata külgi, mis eelnevates lihtsamates blockbusterites varju jäänud ja teha karakterid nii omaks, et üle tüki aja tekib võimalus puhata stereotüüpidest. Paratamatult on originaalsusest saanud too Hollywoodi punasesse raamatusse kantud haruldane loom, keda üliharva vilksamisi märkab ja isegi siis ei jõua teda pildile püüda. Russell suutis ja lõpptulemus on kaunis.

Hinnang: 8/10
Düsfunktsionaalsus, mis teeb südame soojaks.

detsember 04, 2012

The Twilight Saga: Breaking Dawn - Part 2 (2012)

Autor: | Aeg: detsember 04, 2012 | Lisa kommentaar (0)


Alati on naljakas netifoorumitest lugeda, kuidas üks grupp inimesi on täiesti hullumise äärel seksikatest sädelevatest emovampiiridest ja teine üritab neile suurima põlastusega selgeks teha, kuidas üks õige vampiir on külmavereline tapja, kes näeb välja nagu oleks Danny Trejo ta aanuse kaudu sünnitanud. Sellistel hetkedel tekib tahtmine paluda kaks sammu ette astuda kõigil, kes on päriselus vampiiri näinud või kes on valmis mõistlikult põhjendama, kust võetakse õigus kellegi teise fantaasia nii agressiivselt "valeks" tituleerida.

Twilighti viimane film ei kõiguta selles vaidluses kaalukausse kummalegi poole. Kui päris aus olla, siis ei kõiguta vist üldse kedagi peale suurimate fännide, sest tegemist oli ootamatult mannetu, igava ja mittemidagiütleva lõpuga. Viimased korisevad hingetõmbed said tehtud ja hea ongi. Aeg teha ruumi Hunger Gamesile, hallidele varjunditele ja järgmistele hullumeelselt populaarsetele young adult novellide adaptsioonidele.

Hinnang: 5/10
Vampiirid võivad igavesti elada, aga Twilighti fenomen sureb tõenäoliselt üsna kiirelt.

november 27, 2012

Tatari filmikunsti päevad

Autor: | Aeg: november 27, 2012 | Lisa kommentaar (0)

Kes soovib peale PÖFFi veel filmigurmaanlusega jätkata, siis neile avaneb võimalus sisustada nädalavahetus kinos Sõprus Tatari Filmikunsti Päevadega. Ürituse raames tuleb näitamisele kolm filmi - Bibinur (2009), mis linastus 2010.aastal ka PÖFF-i EurAsia programmi raames, Kotkad (2009) ja Taevamägi (2004). Filmid on Tatari keeles, vene subtiitritega (Kotkad lisaks ka eesti subtiitritega). Piletid 3 EUR, Sõpruse kassast. Kasutage võimalust!

https://www.facebook.com/events/181488748642278/

Seven Psychopaths (2012)

Autor: | Aeg: november 27, 2012 | Lisa kommentaar (0)

Paratamatult kipub nii minema, et kõige ägedamate filmide puhul tahaks tavapärasest põhjalikumalt ja paremini kirjutada, et väärilist kajastust anda. Selline rahulik ja mõnus uuesti sisseelamis- ja kirjutamishetk ei jõua aga kunagi kätte, sest kahetsusväärselt ei küündi mu ajaplaneerimisvõimed veel töö- ja eraelukohustustega samale tasemele. Ka Seven Psychopaths, mis on vist juba viimast otsa kinodes ja sedagi ühe seansi kaupa päevas, jäi eelmainitu ohvriks.

Patt oleks aga seda filmi mugavalt "vahelt ära unustada", sest tegemist on ühe selle aasta pärliga. Seven Psychopaths on muhe, naljakas, teravmeelne, hull ja lahe. Esimeseks poolehoiu võitjaks Boardwalk Empire tegelaste kokkutulek avastseenis, nurgakiviks  awesomesauce karakterid ja osatäitjad ning kirsiks tordil parimad fantaasiasequence-id, mida selle aasta filmides näinud.



Hinnang: 9/10
Tõeline vitamiinilaks ülejäänud hallis kinoudus.

november 22, 2012

Skyfall (2012)

Autor: | Aeg: november 22, 2012 | Lisa kommentaar (0)

Let the sky fall
When it crumbles
We will stand tall
Face it all together


50.aastapäevale pühendatud Bond läheb all-in. Missioonid on läinud nii kriitiliseks, et juba avaminutite jälitusstseenide ajal ei tehta vähimatki pingutust, et tsiviilelanike elusid säästa. Külm "kulude ja tulude" kalkulatsioon ütleb, et isegi agentide elusid pole vaja säästa. Tuleb käsk, tulistad, küsimusi küsimata. Ratsionaalsus, tappev ratsionaalsus.

Sellise kalkusega kaugele ei jõua. Algselt robotina mõjunud Bondile antakse inimlikum nägu. Skyfall näitab tavapärasele imelisele paranemisele lisaks ka pikaajalisemat füüsilistest ja vaimsetest vigastustest taastumist. Sellega kaasneb võimalus rõõmustada vaatajaid meelekindla eneseületusega, mis tõlgitakse kinolinal vaatemängulisteks kaklusstseenideks. Ilmselgelt, mis Bond see ilma visuaalse naudingu pakkumiseta oleks.

Vastukaaluks esimesele poolele, muutub film lõpupoole aina isiklikumaks, andes võimaluse vaadata Bondi minevikku. Külma ja metalse fassaadi taga peab ju olema midagi rohkemat, midagi sügavamat. Tõepoolest, näeme killukesi superagendi lapsepõlvest, aga see õhkuvisatud info võiks samahästi olemata olla. Reaalselt kuigi palju tema minevikust teada ei saa, küll aga jääb mulje, justkui oleks kinovaatajale usaldatud mõni aastakümneid hästi hoitud saladus.

Kuigi vaatemäng mis esitatakse on igati võimas ja fantaasia on kenasti õiges suunas jooksma lastud, valmistas suurt pettumust stsenaristide enda loogika. Kogu filmi keskne temaatika on ratsionaalsus, turvalisus ja läbikaalutud otsuste tegemine. Ometi on hilisemate võtmekohtade ja kulminatsiooni päästikuks planeeritud nii lihtlabased vead MI6 poolt, et nende tegemine briti valitsuse (või isegi maailma!) parimate agentide ja turvaekspertide poolt on täiesti arulage. Selline stsenaariumi nõrkus ja lihtsama vastupanu teed minemine teeb kohati meele kurvaks ning ei luba enam varasema naiivsusega filmi nautida. Kui on vaja, kavaldatakse kõik üle, kui on teisiti vaja, tehakse vigu, mille lollust võiks mõista isegi viieaastane.

Bondist on saanud mustkunstnik, kelle ülesanne on vaataja ära petta. Luua illusioone, mis panevad ahhetama, tõsta kinopublikut kõrvust ja õnnitleda neid nutiteravuse puhul. See tuleb temale omaselt väga hästi välja. Kinost lahkudes jätkubki wow-efekti päris pikaks. Kuni istud paar nädalat hiljem rahulikult maha, hakkad arvustust kirjutama ja tagantjärgi analüüsides saad aru, et oled jälle suhkruvatti ostnud.

Hinnang: 8/10
Filigraanne vaataja ära petmise kunst.

november 11, 2012

Kõik muusikud on kaabakad (2012)

Autor: | Aeg: november 11, 2012 | Lisa kommentaar (0)

Kui IMDb tutvustust uskuda, siis Kõik muusikud on kaabakad on impressionistlik lugu andekast muusikust Leilast (Riina Maidre), kes ei ole nõus oma põhimõtetest loobuma ning peab seetõttu hulganisti pettumusi läbi elama. Tootja Allfilmi kodulehel on jällegi kirjutatud, et tegemist on visuaalse armastuskirjaga muusikale. Mina kirjeldaks antud filmi kui bipolaarse näitsiku märga unenägu.

Filmi põhikangelanna Leila on kunstiinimene, kes tegeleb kõige ja samal ajal mitte millegagi. Keevitab, laulab, disainib riideid, skeemitab natuke narkoproduktidega ja teeb suvalisi juhuotsi, et mingil peaaegu talutaval tasemel ära elada. Kogu tema aur läheb särava fassaadi ehitamisele - iga päev uus hästisobitatud komplekt riideid, ehteid ja meiki, kõlavad pseudointelligentsust demovad tsitaadid ja investeeringud enesekindlasse ülbesse käitumisse. Kuigi neiu peab end ise sisukaks ja intrigeerivaks, on kogu ta sisemaailm pettumust valmistavalt tühi ja labane. Justkui kuhi roosat suhkruvatti - kaugelt vaadates nii ilus ja kohev, et oled nõus kas või kilomeetrises ostusabas seisma, aga kui oma portsu hingehinna eest kätte saad ja keele sisse torkad, siis mõistad et see pole reaalsuses midagi rohkemat kui maitsetu ja mõttetu kleepuv läga.



KMOK on mõnusalt teravmeelne peeglivaade tänapäeva "coolide inimeste" maailma. Filmist võib märgata mitut tüüpilist hipsterkultuuri elementi, mis alati ka päriselus muigama ajavad. Näiteks lihtlabased suure kunsti kõrvalt enda äraelatamistöökohad, mille kohta on hea hiljem memuaarides kirjutada, et vot enne suureks staariks saamist töötasin restoranis nõudepesijana või keevitasin strippariposte kokku. Samuti torkab hästi silma meeleheitlik vajadus veidrustega silma paista a la lähme-hommikul-randa-ja-joome-šampanjat. Nii lahe, nii cool, nii edgy, nii innovatiivne minust sellist ebatraditsioonilist ettepanekut teha, eks ole? Peategelasel ei ole probleemi ka külmkappi istuma ronida või lasta see toidu asemel raamatupakkidega täita. Siinkohal ei ole ma enam kindel, kumb - peategelase karakter või režisöör ise - eeldab, et säärased tegevused suure ja olulise (mis sest, et täiesti arusaamatu ja arulageda) statementi teevad.

Filmis on esindatud kõik kohustuslikud atraktsiooniteemad - seks, alkohol, narkootikumid. Viimasega puhuti küll õhupall katki. Ei tundu eriti realistlik, et kõikidel kunstiinimestel on käekotis või man purse-is kohustuslikus korras purgike Ritalini, Xanaxit või Diazepami ning nad on valmis kõike tegema, et uut stashi saada. Või on see tõesti nii? Sellegipoolest meeldis mulle tegelaste enda fakemoraalsus - ohjah, narkootikumid on nii halvad, vaadake kuidas need järjest meie sõprade ja tuttavate elusid rentslisse veavad...aga suvv, drugs are awesome, laseme edasi!



Kuigi filmis esindatud karakteritel on kõvasti potentsiaali, ei saa sama öelda struktuurse ja tehnilise teostuse kohta. Stseenid on hüplikud ja liialt palju jäetakse lahti seletamata. Mis on iseenesest täiesti mõistetav - pole midagi keerulisemat, kui analüüsi ja sünteesi vahekorda klappima saada. Teisisõnu, kui stsenarist on enda peas teatud olukorrad 100 korda läbi mõelnud ja lahti mõtestanud, peab ta olema väga kindel, et tema mõttekäik on välja näidatud või vähemalt nii aimatavaks tehtud, et vaataja saab ise soovitud järelduseni jõuda. Praegu jäi õhku lihtsalt hunnik küsimusi. Miks ta nii tegi? Kes see tegelane on? Kust ta tuli? Mis ta stoori on? Oot, kas me nüüd hüppasime ajas edasi või tagasi? Mis üldse toimub?



Ilmselt on ka režissöör mingil määral täiendava selgitamise vajadusest aru saanud, kuid lahendus sellele ajab paremal juhul muigama, halvemal kurvastama. Heaks näiteks on stseen, kus kaks noormeest kõnnivad külmal talvehommikul tänaval ning üks neist ajab täiesti seosetut suvamöla. Mille peale teine siis küsib, et aga mis veel BERLIINIS juhtus (kas kohustuslikult või alateadlikult eriliselt rõhutades). Aaaaa! See kõik juhtub Berliinis. No miks sa ometi varem ei öelnud! Nüüd on ju kõik arusaadav ja selge nagu seebivesi!

Või siis mitte.

Filmi suurim tugevus on peaosa kehastanud Riina Maidre. Isegi kõige ebaloogilisemas stseenis kõige suuremate pseudointelligentidega kõige pseudodiibimat vestlust pidades (mille taotluslik idiootsus tahab mul pea valutama panna), säilitab ta karakteriväliselt teatud väärikuse, šarmikuse, ilmekuse. Kindel kes ta on, milles ta veel on osalenud ja millal teda uuesti kinolinal näha saaks emotsioon. Samuti oli rõõm näha Jarek Kasarit, küll kahtlase väärtuse ja vajadusega rollis, ent ometigi nii mõnegi sellise dialoogireaga, mis kinosaalirahva kõvema volüümiga kihistama pani.



Üks teema jääb aga lõpuni täiesti selgusetuks. Kus on kõik pealkirjas lubatud muusikud? Ka mina olen proovikas oma lõbuks mikrisse jorutanud, aga ma ei leia, et see minust muusikut teeks. Isegi kaabakas olemiseks on vajalik mingi substants, mingi staatus välja teenida. Antud filmi karakterid ei ole rohkemat kui tühjad poosetajad. Mis, tuleb tunnistada, on väga meelelahutuslik ja hilarious vaadata, aga milleks nii eksitav pealkiri?

Hinnang: 6/10
Pole muusikuid, pole kaabakaid. Aga hipstereid on täiega lõbus vaadata!

november 08, 2012

Seenelkäik (2012)

Autor: | Aeg: november 08, 2012 | Lisa kommentaar (0)

Seenelkäik on eestlasliku huumoriga lugu poliitik Aadu Käost (Raivo E. Tamm), kes võtab oma abikaasa Viiviga (Elina Reinold) ette sügisese seenelkäigu. Eks ikka selleks, et vahepeal aega maha võtta, närve rahustada ja natuke looduses ringi jalutada. Kogemata kombel satub nende auto peale hääletama erakonna eelmistel suvepäevadel esinenud rögarokkar Zäk (Lembit Ulfsak), kelle modus operandi on vaikselt tagaistmel A. Le Coq Premiumi kuuspakki lahendada ja meeldiva pohhuismiga kõigesse ümbritsevasse suhtuda. Veider seltskond jõuab lõpuks ka metsa ning siis hakkavad asjad vaikselt viltu vedama...



Eesti Film 100 on nagu platseeboravim - kõik juubeliaastal välja lastud filmid tunduvad justkui tavapärasest parema kvaliteedi ja uue hingamisega. Tegemist on võrdlemisi eestlastelt-eestlastele linalooga ja selle mõnus satiir on rätsepatööna kohandatud just Eesti poliitika- ja meediamaastiku pilamisele. Rahvuslikku äratundmist võrrandist välja lülitades leidub käsitletud teemades ka piisavalt universaalsust, et kõnetada vaatajaskonda riigipiirist kaugemal. Oleks ju tegelikult kangesti kena, kui maailmavallutusplaanid taaskordselt ainult Ilmar Raagi õlule jääma ei peaks.



Võib-olla on see minu isiklik viga, aga 80% juhtudest ei tundu mulle eesti näitlejate rollisooritus kinolinal kuigi veenev. Puine käitumine, kohmaka dialoogi esitamise kohustus, põhjamaine awkwardness. Samuti tekib soov aeg-ajalt meelde tuletada, et kinolina ei ole teatrilava ja vastupidi. Seekord läks vastupidi. Seenelkäik on pika ajaperioodi vältel üks esimesi filme, kus kõik näitlejatööd sujuvad ja sundimatud tunduvad. Raivo E. Tamm võtab rolli kaasa allanliku tahumatuse ja eesti mehe napisõnalise tõsiduse ning Elina Reinoldi kõnemaneerid meenutavad väga usutavalt kasvõi naabrinaist. Isegi Ulfsaki otse Ameerika 70.ndate rokimaastikku kujutavaist filmistampidest copy-pastetud karakter on nii üks-ühele üle toodud, et ei tundu võõrkehana.



Seenelkäigus on esindatud üks oluline tahk, mis võiks kinoprojektori vahendusel vabalt võluda kogu ilma - fantastiliselt lummav Eesti loodus. Vaikne mets, voogavad maastikumotiivid, suured sõnajalapõõsad ja hõbehallid samblad toidavad kodumaist äratundmisrõõmu ning pakuvad samal ajal vastupandamatut eksootikat. Isegi kinosaalis istudes tuleb vaevata meelde metsa lõhn ja hääl, mida oksad kummikusammu all teevad, kui männiriisikate või mustikate otsingul ringi jalutada. Müts maha kõigi filmitegijate ees, kes oskavad kohalikke ressursse nii hästi ära kasutada. Seenelkäik võiks vabalt olla potentsiaalsete filmilokatsioonide reklaamiks välismaa produtsentidele.

Kokkuvõttes olen jälle positiivselt üllatunud. Üha rohkem veendun, et tegemist ei ole ainult platseeboefektiga. Toimeaine on silmnähtavalt tugevamaks muutumas, ravides aina efektiivselt mu umbusku ja ettevaatlikkust eesti filmi edu suhtes.

Hinnang: 7/10
Tõenäoliselt selle aasta edukaim kodumaine film.

november 07, 2012

Hope Springs (2012)

Autor: | Aeg: november 07, 2012 | Lisa kommentaar (0)

Kay (Meryl Streep) ja Arnold (Tommy Lee Jones) on juba üle 30 aasta abielus olnud. Elu on muutunud rutiinseks, esialgse armastuse sära tuhmunud ja intiimsus ammu kadunud. Kay soovib olukorda muuta ja veenab abikaasa osa võtma nädalasest suhteguru Dr. Feldi nõustamiskoolitusest (Steve Carell) kaunis eraldatud Hope Springsi väikelinnas. Järgnevad väljakutsed intiimsuse taastamiseks panevad nende abielu tugevalt proovile.

Tegemist on üsnagi tüüpiline Comedy|Drama|Romance meelelahutusega, mis pakub meeldivas vahekorras nii muigama kui tõsisemalt mõtlema panevaid kohti. Jones ja Streep on tõelised professionaalid, kelle esitust on nauditav mistahes taustsüsteemis vaadata.

Rohkem ma selle filmi juures väga sõna võtta ei tahagi. Ilmselt olen oma nooruse kogenematuse ja uljaste armastuslugudega viimane, kes taolise süžee ja tegelastega suhestuda suudab. Arvan, et küpsem vaataja oskab "parema pilguga" vaadata. Ja vaatamist on see väärt küll.

Hinnang: 6/10
100 minutit ohutut ja eeskujulikku vaatamisrõõmu tugevama elu- ja suhtekogemusega vaatajale.

november 04, 2012

Savages (2012)

Autor: | Aeg: november 04, 2012 | Kommentaarid (2)

Natural Born Killersi režisööri Oliver Stone uusim film Savages oli igati kena lisa mu vägivalda ja gore-i täis oktoobrile. Kuna kinoskäigust on möödas juba kolm nädalat ja detailid hakkavad tuhmuma, panen kirja kaheksa emotsiooni, mis praegugi veel tugevalt meeles.

1. Filmil on meeletult ilus koloriit.

2. Piinamisstseenid tunduvad realistlikud.

3. Osatakse väga hästi ära kasutada nii vanu kui ka uusi IT-tehnoloogiaid, millest viimased on isegi kergelt sci-fi-maigulised.

4. Salma Hayek oma latina seksapiiliga sobib ideaalselt Mehhiko maffiakartelli juhtima.

5. Blake Lively seksistseenid mõlema boyfriendiga on lausa ebamugavust tekitavalt kuumad.

6. Benicio Del Toro teeb samuti vägeva rolli, aga hei, mida muud sellest mehest oodata, eks.

7. Suhtedünaamikaid erinevate osapoolte vahel on põnev jälgida.

8. Võttepaigad lasevad fantaasial lennata ja toidavad kenasti eskapismisoont.

Hinnang: 8/10
Ausalt väljateenitud R-reiting.

oktoober 31, 2012

Sinister (2012)

Autor: | Aeg: oktoober 31, 2012 | Lisa kommentaar (0)

Importpüha halloweeni nimel võtsin eelmisel nädalavahetusel südame rindu ja käisin kinos õudukat vaatamas. Enne olin veel [Rec]-i ja Paranormal Activityga ka soojendust teinud. Ega muidu poleks vist julgenud, aga Cinamoni kinosaalides on see meeldiv featuur, et istmetevahelise käetoe saab üles lükata ja kõrvalistujale (soovitatavalt tuttavale) kaissu pugeda, kui väga hirmsaks läheb.

Aga väga hirmsaks ei läinud! Julgen siiamaani üksinda kodus pimedas olla ja pilte sorteerida. Deemoneid ei karda, eksessiivset kogust silmalainerit ka mitte. No olgu. Vahepeal võttis õige naaaatuke kõhedaks.

Õudusloo keskmes on true storyde põhjal krimkasid üllitav kirjanik Ellison Oswalt (Ethan Hawke), kes veab karjääriläbimurde nimel oma armsa ja lepliku pere ühest USA väikelinnast teise, eesmärgiga elada iga kohutava mõrvaloo sündmuspaiga läheduses, mille detaile ta oma järjekordses raamatus lahkama hakkab. Filmi algab kolimisega majja, mille eelmine pere leidis oma õnnetu lõpu tagaaias kasvava puu otsa pooduna. Nagu arvata võib, jõuab kirjanik oma uue raamatu jaoks taustauuringut tehes sündmusteni, mis illustreerivad parimal moel ignorance is bliss vanasõna.

Sinisteri tugevaimaks plussiks pean head vahekorda normali (vanad head lihast ja luust psühhopaadid, inimkehas pahategijad) ja paranormali (vaimud, koletised, deemonid jms) vahel. Tavapäraselt võin viimasele ehitatud filmid lihtsalt maha kanda, kuna see ei hirmuta ega eruta mu uskmatut hinge ühestki otsast. Arvestades milline suund lõpupoole võetakse, oli lausa rõõm näha inimesi arusaadaval ja inimlikul (loe: inimese poolt sooritataval) moel tapetud saamas. Jah, ma annan endale aru, kui valesti see kõlab.

Kuigi kogenud õudukaguru mu kõrval pidas Sinisteri üsna etteaimatavaks, ei pannud me kumbki seda otseselt pahaks. Suurte twistide puudumine või pigem just läbinähtavus ei teinud filmi paremaks ega halvemaks. Mündi teise küljena sai kõik ka kenasti lahti seletatud ning suurimaks müsteeriumiks jäi organisatoorne küsimus - miks Ethan Hawke üldse sellistes filmides mängib?!

Hinnang: 6/10
The Shining igatahes ei olnud.

oktoober 24, 2012

Looper (2012)

Autor: | Aeg: oktoober 24, 2012 | Lisa kommentaar (0)

Kui filmid oleks sugulased, siis Looper ja Inception oleks minu joonistatud sugupuu skeemil vennad. Mõlemad on muljetavaldavad aegruumi manipulatsioonid, mis jätavad vahetult peale vaatamist tugeva wow-efekti sisse ja mõned kuud hiljem kena mälestuse tollest emotsioonist.

Peategelane Joe (Joseph Gordon-Levitt) on palgamõrvar, kelle ülesandeks on maffia poolt tulevikust tagasi olevikku saadetud inimesi maha nottida. Ühel päeval avastab Joe, et talle on elimineerimiseks saadetud ei keegi muu kui tema enda tuleviku-mina (Bruce Willis). Juba antud kirjeldusejupp peaks andma ettekujutuse ajaga mängimise keerukusest. Sünkroonides omavahel oleviku ja tuleviku saab režissöör-stsenarist Rian Johnson relva, millega väga lahedaid trikke teha ning sci-fi fännide õnneks ei jäta ta sellest tulistamata.

Looperit õnnestub kõige paremini nautida vaatajal, kes suudab kogu ajarändamise virrvarris end osavalt positsioneerida - piisavalt palju kaasa mõelda, et põhjuslikkusest aru saada ning samas üleanalüüsimist vältida. Inglise keeles on tore väljend to take something at face value. Kes mõistab, rakendagu!

Looperisse süvenedes haaras põnevus kaasa ja lasi lahti alles hetkel, kui vaataja oli IMDb-sse sisseloginud ja lahti lasknud klikist, mis filmile umbes kümme hindeks vajutas. Tundub justkui mõistlik seletus säravale tähelennule Top 250-sse. Tõenäoliselt ei õnnestu Looperil küll edetabelis vanema venna Inceptioni naabruskonda elamist soetada, aga väärt vaatamist on ikkagi.

Ainult sellest hakkas natuke kahju, et Joseph Gordon-Levitt meenutas kohati rohkem Bruce Willist kui Willis iseennast. Sest ennäe imet, viimane on vahepeal päris vanaks jäänud.

Hinnang: 8/10
Kuidas Sina iseendaga tulevikust läbi saaksid?

oktoober 17, 2012

To Rome with Love (2012)

Autor: | Aeg: oktoober 17, 2012 | Lisa kommentaar (0)

Viimasel ajal on kinos üsna korralik romantikapõud olnud. Minu õrnad ja naiselikud sõbrannad, kes siiski vapralt kinos püüavad käia, meelitatakse meeste poolt Dreddi, Looperit, Savages'i või midagi analoogset vaatama. Kuule lendab, verd lendab, päid lendab. Õnne ja armastust ei paista justkui ühestki kaadrist ning kui juhtubki midagi ligilähedaselt romantikat meenutama, siis esitatakse seda nii väärakas/vääritus kastmes, et isegi neiud vaataks pigem peade otsast laskmist.

Jumal tänatud, et meil on vana hea Woody Allen, kes iga aasta romantilisi komöödiad välja laseb, järjekindlusega, mis peaaegu konkureerib Coca-Cola tootmisliini omaga. Armastusega Rooma on järjekordne viisakas ja mõnus lugulaul, millel Woodyle iseloomulik signatuur küljes ja tempel peal. Staaride menüüst leiab igaüks oma lemmiku - valikus on Alec Baldwin, Penelope Cruz, Jesse Eisenberg, Ellen Page ja nii mõnigi tundmatum nägu, mis filmi jooksul väga võluvaks muutub.

Popp on pikemalt mõtlemata nentida, et Midnight in Paris oli parem, aga ega see mõte siis praegust filmi kohe halvaks tee. Vastupidi, jutustused olid mõnusad, dialoogid vaimukad ja mitmed stseenid jätsid feelgood tunde sisse. Meeldis!

Hinnang: 7/10
Tüüpiline ja kindel Woody Allen kvaliteet.

oktoober 11, 2012

Beasts of the Southern Wild (2012)

Autor: | Aeg: oktoober 11, 2012 | Lisa kommentaar (0)

Forum Cinemas kinokett on viimasel ajal, vägagi tänuväärselt, hakanud laiemat ja huvitavamat filmivalikut sisse ostma. Kuna Intouchables (eestikeelse nimetusega 1+1) oli üks selle aasta parimaid leide, ei tekkinud kahtlust minna riskile ja nädalavahetuse kinokohtinguks Beast of the Southern Wild valida.

Filmi keskmes on kuueaastane Hushpuppy, kes elab oma isa ja veel mõnekümne asukaga eraldatud võsaslummis, mida hellitavalt Vanniks kutsutakse. Väljavaated ei ole just kuigi head - isa on tõsiselt haige ja kommuuni ähvardab üleujutus, mis võtab niigi kehvad ja kitšprahti täis, ent ometigi nii kalliks ja koduseks saanud hurtsikud oma meelevalda.

Hushpuppy isaga.

Film räägib ennekõike kohanemisest ja kasvamisest. Kuidas üks ajajärk otsa saab ja uuega asendub. Paraku on muutus tolle seltskonna kõige suurem vaenlane ning peategelased püüavad kümne küünega olevikust kinni hoida. Kõige olulisem ja meeleheitlikum eesmärk on hoida kõike status quo.

Õnne otsimas.

Suurimatele püüdlustele vaatamata ei õnnestu ajateljelt maha astuda ja ühe koha peal seistes vaadata, kuidas maailm mööda sõidab. Vastu tahtmist ja üdini pealesunnitud kohtumine arenenud tsivilisatsiooniga on nii kontrastne, et peategelaste äng sirutab justkui 3D-s käe läbi ekraani ja torkab vaatajat terava sõrmega. Ja vaataja tunneb seda.

Kohati tekitas peategelase häbitu armastusväärsuse müümine ka trotsi. Ülepingutatud väikesed hetked, laused, mis mõeldud muljet avaldama. Nüüd filmile tagasi mõeldes see enam ei häiri ja võin südamerahuga palli võrra kõrgema hinde anda.

Hinnang: 7/10
Võimalus tutvuda keskkonna ja teemadega, mille peale sa pole tõenäoliselt kunagi sügavamalt mõelnud.

september 24, 2012

Kiirel ajal peab vähesega läbi ajama.

Autor: | Aeg: september 24, 2012 | Kommentaarid (3)
Seeking a Friend for the End of the World (2012)
 http://www.imdb.com/title/tt1307068/
Arvestades, millist suvalist lurri viimasel ajal kinos näidatud on, tekkis tahtmatult tunne, et see on üks kirkamaid tulukesi vastikult monotoonses suvelõpuvilkumises. Napilt üle piiri huvitavama poole kiskuv kontseptsioon ja natuke võimalust oma peas eksistentsiaalsetel küsimustel kaasa arutleda. Kahju ainult, et Keira Knightley oma vastikult snoobiliku olemisega närvi mustaks ajab. Aga mine võta kinni, just sellepärast mõned teda palavalt armastavadki.
Hinnang: 6/10
Polnud nagu väga viga.
The Watch (2012)
http://www.imdb.com/title/tt1298649/

See on see lurr, millest ma rääkisin. Hämmastav, kui palju võib ühes lollis filmis olla ebavajalikku möla. Vince Vaughni karakter oli ainuke, kes sendi kaupa kinopileti raha "tagasi teenis". Aga kinopilet maksis rohkem.
Hinnang: 3/10
Väga vigane.

september 05, 2012

Abraham Lincoln: Vampire Hunter 3D (2012)

Autor: | Aeg: september 05, 2012 | Lisa kommentaar (0)

Kes oleks võinud eales ette näha, et täiskohaga töötamine kinos käimisele ja postituste kirjutamisele pärssivalt mõjuda võib. Limiteeritud aja ja Tartu kinomenüü piires peab lihtsalt igast sobivast võimalusest kinni haarama. Isegi kui film on nii jabura süžee ja pealkirjaga nagu Abraham Lincoln: Vampire Hunter 3D. Ja kurat, kus mul on hea meel, et seda nägema juhtusin!

Miksimine on moes. Kõigepealt pandi kauboid ja tulnukad kokku ning tulemus tuli päris kehv. Veidi hiljem saadeti natsid kuule ja selle seikluse meelelahutuslik väärtus oli juba hulga kõrgem. Nüüd tuli üks tore poiss järjekordsele briljantse idee peale - hei, aga võtaks äkki mõne kuulsa ajaloolise figuuri nagu Abraham Lincoln ja paneme ta vampiiridega võitlema! Mõeldud-tehtud. Tegijaks siinkohal Timur Bekmambetov, kes on suutnud ühte oma varasemasse põnevikku isegi Angelina Jolie ja Morgan Freemani ära rääkida. Pole ilmselt väga papist poiss.

Kogu kontseptsioon on täiesti loll absurd, aga märuli vaatemängulisus võttis suu kõrvuni. Puhas rõõm oli jälgida võitlusi kõrbemaastikel, liikuvatel objektidel ja ohtlikel servadel, aegluubis veri lendamas vaatajale silma ja suhu. Isegi Guy Ritchie võiks Bekmambetovi juurde täiendkoolitusele minna. 3D, muide, teeb kogemust kõvasti paremaks.

Algselt tekkis küsimus, kas Lincolni karakter on lihtsalt loterii korras kõigi castingul osalejate seast valitud, aga mida minutid edasi, seda paremini ta esmapilgul olematu karisma löögile sai. Mu kõhutunne ütleb, et antud härral saab Hollywoodis minekut olema ja võime teda varsti ehk isegi kaalukamates rollides näha. Groteskse välimusega vampiirid olid aga kena vaheldus kõigele humaniseeritule, mis hetkel ülimalt popilt uksest ja aknast sisse voolab.

Antud film võiks südant soojendada eelkõige Iron Sky fännidel ja üleüldse kõigil, kes ilusti tehtud materdamisi hindavad. Tõsihingelistel ajaloolastel vast väga selle "teosega" asja ei ole.

Hinnang: 7/10
Pure fun!

august 22, 2012

The Intouchables (2011)

Autor: | Aeg: august 22, 2012 | Lisa kommentaar (0)

Keegi on öelnud, et Shawshank Redemption on IMDb Top 250 nimekirjas esimene film mitte tingimata sellepärast, et see on nii hea, vaid sellest on lihtsalt väga keeruline leida midagi, mis ei meeldi. The Intouchablesiga on peaaegu sama lugu. Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kellele see film ei meeldinud. Veelgi enam, jääb mulje, et pea 100% äravaadanutest on ühel meelel - tegemist on ühe igati mõnusa ja värskendava filmiga.

Muidugi jätkub ka neid, kes vägisi tahaks leida midagi, mis vastu hakkaks. Jube lihtne on postrile ja sisututvustusele peale vaadata - rikas õnnetuse tagajärjel halvatuks jäänud valge mees võtab vaese paneelmajaneegri endale hooldajaks - ja pikemalt mõtlemata ülbe mühatuse saatel selle "järjekordseks lolliks multikulti propagandaks" tituleerida. Aga uskuge või mitte, antud film oskab sellist stampkuvandit väga edukalt vältida.

Tahes-tahtmatult tekib peas võrdlus Mar adentro-ga. Mõlemad tõsilool põhinevad, mõlemad kvadripleegiaga meestest, kelle hooldajad nende ellu rõõmu tuua püüavad. Siinkohal aga saavadki sarnasused otsa. Kui Mar adentro peategelase Ramon Sampedro ängistus oli väga ilmne ja kogu filmi toon sihilikult rusuv, siis The Intouchables läheb täiesti vastupidist teed. Halvatud miljonär Philippe'i (François Cluzet) meeleheide on salgamatult tema igapäevane isiklik põrgu, kuid samas on see palju delikaatsemalt aimatav, jättes vaatajale võimaluse ise mõista ja järeldusi teha. Stereotüübid keerab pea peale igasuguse töökogemuseta Driss (Omar Sy), kes ei tule algselt selle pealegi, et vanahärrat adekvaatselt hooldada, kuid ometigi õnnestub taktitundetul ja tahumatul noormehel temasse uut elurõõmu süstida.

Filmi suurim võlu seisneb võimes esitada ääretult kurbi seiku käsikäes soojuse ja positiivsusega. Pannes naerma, kui võiks nutta, naeratama, kui selleks ei ole justkui üldse põhjust ja võttes süngest stseenist välja pinge, mis ebamugavat survet tekitab. Kahtlemata üks säravamaid filmielamusi selles kinoaastas.

Hinnang: 9/10
Film, mida julgen pea eranditult kõigile soovitada.

august 18, 2012

august 08, 2012

tARTuFF 2012

Autor: | Aeg: august 08, 2012 | Lisa kommentaar (0)

tARTuFFi nädal on käes! Selleaastane programm on täiesti fantastiline! Kõik Raekoja platsi filmid on tasuta, pane end vaid vihmakindlalt ja soojalt riidesse ja naudi tähistaeva all Eesti kõige mõnusamat vabaõhukino!

Mitmed head filmid on juba ära näidatud ja kui Sa ei ole siiani veel festivalile jõudnud, siis nüüd on viimane aeg end välja ajada, sest õnneks on mitmed head filmid veel tulemas!  

Minu eelmise aasta tARTuFFipostitus asub siin:
http://filmigurmaan.blogspot.com/2011/08/tartuff-2011.html

Joonas tutvustab põhjalikumalt tänavusi filme:
http://filmijutt.blogspot.com/2012/08/tartuffi-soovitusi.html

august 07, 2012

Ted (2012)

Autor: | Aeg: august 07, 2012 | Lisa kommentaar (0)

90ndate soundtrack. Lumine neighbourhood. Jõuluehteis maja. Kaamera suumib helikopterivaatest aina lähemale ja hüppab väikese poisi lähivaatele. Mul juba korraks jõnksatab sees tuttav tunne, justkui algaks mõni Home Alone osa. Aga ei ole too poiss Macaulay Culkin, on hoopis Mark Wahlbergi lapsepõlveversioon, kes saab järgmise paari filmiminuti jooksul jõulukingiks suure nunnu kaisukaru. Üks pisike südamest soovitud soov, väike sutsakas jõulumaagiat ja karu ärkab otseloomulikult ellu. Erinevalt paljudest teistest sarnase süžeega filmidest, jääbki lelu rääkima ja liigutama, kasvab koos poisiga täiskasvanuks ja saab hästi hoitud saladuse asemel täiesti avalikult elu24 staari tasemel pseudokuulsuseks.

Suvine kinomenüü on lihtsalt nii kesine, et tuleb kiita neid väheseid filme, mis on kiitmist ja vaatamist väärt. Režissöör Seth MacFarlane läheb rahulikult tuttavat teed pidi edasi, teades et ropud naljad ja viited poppkultuurile toovad võidu koju. Kes naerab silmad märjaks, kes muigab ühe suupoolega. Isiklikult imponeeris mulle pigem kogu lugu tervikuna. Kuigi ma ei oska päris täpselt näppu peale panna, oli Ted-is mingi läbiv südamlikkuse noot sees. Piisavalt tugev, et saaks filmile tagasi mõelda ja tuleks meelde täiesti mittemidagiütlev ja samas kõige otsesemalt määratlev "tore oli" emotsioon.

Hinnang: 6/10
Tore!

august 01, 2012

Cosmopolis (2012)

Autor: | Aeg: august 01, 2012 | Kommentaarid (8)

Esiteks, fuck you, Cronenberg!

Teiseks, nii tohutult käpardlikku ja vigast tõlget pole ma veel varem kohanud. Ja seda filmi juures, mis toetub 99,99% dialoogile. Lausa nii vihaseks ajas, et esimest korda elus tekkis tahtmine raha tagasi küsida.


Hinnang: 0/10

juuli 27, 2012

The Dark Knight Rises (2012)

Autor: | Aeg: juuli 27, 2012 | Lisa kommentaar (0)

Samamoodi nagu tekitavad teatud tasemel erutust igasugused lastemuinasjutud, mis on nilbuste ja perverssustega vürtsitatud, vaatavad inimesed hoopis teise pilguga superkangelast, kes on süngem, tõsisem ja ei lähe situatsioonikoomika peale välja. Ma ei taha siinkohal torgata Avengersi pihta, sest selle humoorikas lähenemine tasus end imeliselt ära. Kui aga mugavalt võrrelda uut Spider-Mani ja Batmani, siis on selge, et esimene neist on lihtsalt poisike. Noorusliku uljuse ja naiivsete väärtuste vastu on Batmanil panna elukogemus ja ratsionaalsus, võimalus vältida teenage crush storyline'e, osa võtta võimukate meeste omavahelistest mängudest ja esile tõsta suuri probleeme.

Vaatamata sellele, et tolleks viimaseks on loodud väga soodne pinnas, läheb süžee ikkagi kergema vastupanu teed ja kukub auku, kus näidatakse pommidel nulli tiksuvaid sekundeid ja võitlusi pahalastega, kes ehitavad vaikselt suurejoonelisi skeeme, kuid saavad lõpplahenduses ikkagi täiesti mittemidagiütlevalt kangelase poolt maha materdatud. Sellist stampmärulit näeme igas esimeses Hollywoodi actionfilmis ja Batman pidi ju olema eriline!

Kuigi filmis on mitmeid väga võimsaid ja üllatavaid stseene, jäin tahes-tahtmata mõtlema triloogia teise osa Jokerile. Mäletan hästi seda tunnet, mis mind tolle vaatamise ajal valdas - film on juba kestnud mitu tundi, kohe-kohe võetakse teema kokku, aga ikka veel on nii põnev vaadata, millise lõpplahenduseni peategelased jõuavad. Viimases Batmanis on ootusärevus asendatud sirgjoonelise lõpu poole kulgemisega, kusjuures põhjuslikkus jääb väga nõrgaks. Tekib tunne, et kõikide otsade tervikuks kokkusidumise asemel peidab Nolan mõned ebamugavad lihtsalt teiste varju ära.  

Viimase osa järel tekkis taaskord küsimus, kuidas saavutada parim traileri ja filmi vahekord. Kas minna selle peale välja, et kõik kuklakarvad turri tõstvad hetked traileris ära näidata, kindlustada suured vaatajanumbrid ja filmilt selle võrra põnevust ära võtta või trailerilt tooni maha keerata ja loota, et see on jätkuvalt piisavalt hea, et inimesi kinno meelitada. Nolan läks esimest teed. Mõnes mõttes on mul sellest kahju, kuna filmi oleksin vaatama läinud ka juhul, kui treileriks oleks olnud 30 sekundit järjest batmani logo sünge tumeduse ja kurjakuulutava muusika taustal. Sellisel juhul oleks mitmed treileris näidanud kohad veel tugevamat muljet avaldanud, nii et minusugune wow-efekti põhjal hindeid jagav inimene saanuks puudustele vaatamata 10/10 ära panna.

Hinnang: 8/10
Nõrk stateegiline mõtlemine nii filmis kui selle turustamises maksab Nolanile igavese au ja kuulsuse.

juuli 14, 2012

The Amazing Spider-Man (2012)

Autor: | Aeg: juuli 14, 2012 | Lisa kommentaar (0)
Nägin Raimi Spider-Mani esimest korda nädal tagasi. Triviaalne arvutus ütleb, et umbestäpselt 10 aastat peale filmi väljatulekut. Tundus naiivne, lihtsameelne, eriefektid rohkem multikat meenutamas. Aegunud.

Spider-Man 2 tekitas sarnaseid tundeid, kuni umbes viimase veerandini, mil käis kummaline klõps läbi. Spider-Man on tõesti tõeline superhero, vastukaaluks depressiivsetele terava keelega sarkasmi pilduvatele Avengersi härradele. Filmis, kus rõhutatakse olulisi väärtusi, kus on moraal. With great power comes great responsibility, eks ole.

Kolmas Spider-Man oli juba hoopis teist masti. 2007.aastaks oli arvutigraafikas meeletu hüpe toimunud ja film tundus juba üsna tänapäevane. Kahjuks kipub taoliste filmide puhul tihti too pöördvõrdeline seos kehtima, et mida vägevam graafika, seda vähem sisu. Raimi arvas, et sellega on laiskus õigustatud ja seebiooperit meenutavasse filmi võib rahuliku südamega jätta rohkem plot hole-e kui šveitsi juustus auke. Jään temaga selles osas tugevalt eriarvamusele.

Tänavusel suvel algas see eluring uuesti. Uue Spider-Mani osatäitjaga, uue režisööriga. Oh how the times have changed. Your friendly neighbourhood amazing Spider-Man on tõepoolest uue generatsiooni film. Andrew Garfieldi kehastatud peategelane on disainitud tänapäeva noortele. Ülbe, terava keelega. Arvuti ja Googlega väga sina peal. Käib koolis rulaga ja õpib ämbliku kujul liikuma justnimelt rulapargis. Alistades raskused ja saavutades seatud eesmärgi, laseb kuuldavale ameerika fratboy'liku alfaröögatuse.

Reaalsus on see, et siirus ja lihtsus ei mängi enam välja. Tubli ja moraalne head eeskuju näitav superkangelane ei pane enam ammu noorte poiste silmi sellisel viisil särama nagu regulaarne vaimukas ja terav ärapanemine. See on ainuke viis keskmise vaataja tähelepanu hajumast hoida ja praeguse ajastu filmitegijad teavad seda väga hästi. Ega ei saagi pahaks panna, naersin ju minagi koos ülejäänud saaliga sama kõvasti, kui mõni halenaljakas situatsioon ekraanile jälle toodi.

Garfied sobib tegelikult tänapäeva Spider-Mani rolli väga hästi. Tema silmarõõmu Gwen Stacy-t kehastanud Emma Stone oli selline nukuke, et võttis vast nii mõnelgi põlve värisema. Kuigi uuel Spidey-l polnud suures osas väga vigagi, hävitas minu positiivse meelestatuse väga efektiivselt viimane sõnum, millega film lõpetati. Kontekst kontekstiks, aga miks ometi eeskujuks mõeldud superkangelase suust selline mõte kuuldavale lasta?! Uskumatu.


Hinnang: 6/10
Aina rohkem välimust ja vähem sisu.

juuli 11, 2012

Bel Ami (2012)

Autor: | Aeg: juuli 11, 2012 | Kommentaarid (1)

Ma tean küll, kuidas noored neiud ja keskealised naised ja isegi mitte-väga-neiud-enam-vaid-juba-daamid selle filmi kohta mõtlevad. Oh kui tore, ülišarmantne Robert Pattinson koos väärikate näitlejataride Uma Thurmani, Christina Ricci ja Kristin Scott Thomasega 19.sajandi kostüümidraamas on väga nunnu ja mõnus DVD valik, mida laenutada laupäeva õhtuks jäätisesöömise kõrvale!

Võtan endale südameasjaks hoiatada Teid - ei, ei ole hea valik.

Täiesti hämmastav, kui igav film see on! Ma olen üsna kindel, et Guy de Maupassanti samanimeline romaan, mille ainetel see on tehtud, ei ole pooltki nii jube. Näitlejate plejaad, kes üles astub, on ju samuti igati viisakas. Karta on, et koer on maetud stsenaariumi kirjutanud Rachel Bennette-i pastaka sisse. Tema varasem TV episoode kirjutamise kogemus ei küündi lihtsalt nii ambitsioonika ettevõtmise tasemele.

Kõige hullem on muidugi see, et kohati esineb teatud mõistlikkust, mis välistab Bel Ami liigitamise "nii-halb-et-lausa-hea" kategooriasse. Pooleli jätta ka ei raatsinud. Ühesõnaga, igavene häda selle filmiga.

Jätke parem kohe vaatamata.

Hinnang: 3/10
Purgisupi kvaliteet - ajab asja ära, aga päris mage värk ikka.
© Eveli filmiblogi is powered by Blogger | Author: Eveli Pung (evelipung@gmail.com) | Template designed by Josh Peterson