Autor: Eveli
| Aeg: oktoober 24, 2012
| Lisa kommentaar (0)
Eelmine postitus
Kui filmid oleks sugulased, siis Looper ja Inception oleks minu joonistatud sugupuu skeemil vennad. Mõlemad on muljetavaldavad aegruumi manipulatsioonid, mis jätavad vahetult peale vaatamist tugeva wow-efekti sisse ja mõned kuud hiljem kena mälestuse tollest emotsioonist.
Peategelane Joe (Joseph Gordon-Levitt) on palgamõrvar, kelle ülesandeks on maffia poolt tulevikust tagasi olevikku saadetud inimesi maha nottida. Ühel päeval avastab Joe, et talle on elimineerimiseks saadetud ei keegi muu kui tema enda tuleviku-mina (Bruce Willis). Juba antud kirjeldusejupp peaks andma ettekujutuse ajaga mängimise keerukusest. Sünkroonides omavahel oleviku ja tuleviku saab režissöör-stsenarist Rian Johnson relva, millega väga lahedaid trikke teha ning sci-fi fännide õnneks ei jäta ta sellest tulistamata.
Looperit õnnestub kõige paremini nautida vaatajal, kes suudab kogu ajarändamise virrvarris end osavalt positsioneerida - piisavalt palju kaasa mõelda, et põhjuslikkusest aru saada ning samas üleanalüüsimist vältida. Inglise keeles on tore väljend to take something at face value. Kes mõistab, rakendagu!
Looperisse süvenedes haaras põnevus kaasa ja lasi lahti alles hetkel, kui vaataja oli IMDb-sse sisseloginud ja lahti lasknud klikist, mis filmile umbes kümme hindeks vajutas. Tundub justkui mõistlik seletus säravale tähelennule Top 250-sse. Tõenäoliselt ei õnnestu Looperil küll edetabelis vanema venna Inceptioni naabruskonda elamist soetada, aga väärt vaatamist on ikkagi.
Ainult sellest hakkas natuke kahju, et Joseph Gordon-Levitt meenutas kohati rohkem Bruce Willist kui Willis iseennast. Sest ennäe imet, viimane on vahepeal päris vanaks jäänud.
Hinnang: 8/10
Kuidas Sina iseendaga tulevikust läbi saaksid?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar