HÕFF 2019

Autor: Eveli | Aeg: mai 07, 2019 | Lisa kommentaar (0)

Ma ei tea, kas mina olen vanaks saanud, kuid tänavune HÕFF hiilis suurema kärata ligi, festivalipäevad said kuidagi jube kiiresti läbi ja on nüüdseks tahavaatepeeglis juba pea kahe nädala kaugusele jäänud.

Täitsa mõnus oli sellise sujuva vooluga momendiks kaasa minna. Festar algas see aasta taaskord neljapäevast, ent mul ei õnnestunud 2 päeva varem töölt ära hiilida ning laekusin reede lõunaks. Meel oli tegelikult päris kurb, et avaparaadist ilma jäin, sest piltide järgi oli taaskord Väga Äge. Aga  õnneks jätkus vahvaid asju ka teistesse päevadesse.

Kultuurikeskuse juures tõmbasid kohe tähelepanu muhedad dekoratsioonid. Vaimud, raagus puud, hiidämblikud aaatriumis. Simple shit, aga täiega toimis. Nii cool!

Üldse oli kogu olemine max mõnusaks tehtud - lamamistoolid, kokteilibaar ja buffee soodustasid festivalivaibi omaks võtmist. Omajagu hästi aitas kaasa ka ülisoe päikeseline ilm, mis vähemalt mind kohe päikeselaigus peesitavaks kassiks konvertis.

Kui varasemalt olen alati põhjalikult filme ette uurinud ja oma kava koostanud, siis seekord läksin lihtsalt vooluga kaasa. Paraku väga esiletungivaid terasid minu filmijadasse ei sattunud. Äramainimist väärivad ehk Freaks (2018) ja Unthinkable (2018). Viimane oli küll väga skisofreeniline sahmimine katastroofifilmi ja romantilise draama vahel, aga kui selle viimase osas silm kinni pigistada (kasvõi literally), siis katastroofi osa oli kahtlemata põnev.

Lemmik HÕFFilt oli hoopis....filmiviktoriin! Küsimused olid traditsiooniliselt (mega)rasked, aga huvitavad ja mitmekesised. Auväärne neljas koht tõi minu raamatukollektsiooni ulmeantoloogia "Vinguv jalaluu", mida olin juba ammu raamatupoe lettidelt piidlenud. Auhind auhinnaks ja raamat kapsaks, aga filmiviktoriin täitis kahtlemata HÕFFi kõige põnevamad poolteist tundi!

Pühapäeval olin jälle natuke kurb, et pidin juba lõunal asutama end ümbermaailmareisile Tartusse ja ei õnnestunud vaadata lõpufilmi, mida kõik kohal- ja järgivaatajad õudsasti kiitsid. Aga kokkuvõttes oli jälle üks megatore HÕFF, sest nägi kaugema kandi sõpru ja tuttavaid ja äravaadatud filme oli täpselt paras kogus. 

Kui mõnedest teistest regulaarsetest festivalidest on mitme järjestikkuse korra peale küllastumus tekkinud, siis ausalt öeldes ei jaksa ära oodata juba 15.ndat juubeli-HÕFFi.

Tõde ja õigus (2019)

Autor: Eveli | Aeg: märts 01, 2019 | Lisa kommentaar (0)

https://www.imdb.com/title/tt5593384

Mul on väga hea meel, et selline ilus film meie vabariigi 100. sünnipäevaks valmis.

Eestlasena tahaks nuriseda, sest nurisemine teeb rõõmsaks. Kiita, seevastu, on peaaegu et piinlik. Äkki keegi veel põrutab, et mida sa õige jorised, ei olnud nii hea ühti.

Aga oli küll. 

Kiidusõnu jätkub kõikjale. Stsenaarium oli vahva ja ladus. Karakterid reljeefsed, näitlejatööd suurepärased. Andres ja Krõõt jäävad pikalt vaimusilma. Lumised, suvised, soised, viljased maastikud täidavad hinge, sest Eesti on ilus.

Soovitan kindlasti esimest korda kinos vaadata. Film on pikk, 2 tundi ja 45 minutit. ETV kõrvalt võib tekkida kiusatus mõni võileib teha, aga ühtejutti vaadates on emotsioon vahvam.

Hinnang: 9/10
Film, mille üle saab uhke olla.

Lõbus perekond (2018)

Autor: Eveli | Aeg: jaanuar 01, 2019 | Lisa kommentaar (0)

Aasta viimased päevad on alati selline vahva unelemine, kus tahaks ainult diivanil lösutada, süüa ja magada. Kuna seis kiskus juba väga laisaks ja hädasti oli vaja põhjust püksid jalga panna, otsustasime sõpruskonnaga kinno minna. 

Ilmselgelt ei olnud kellelgi viitsimist vaadata mõnda kolmetunnist eepost ega äärmiselt kõrge kunstilise väärtusega rasket draamat. Pigem nagu lõbusat janti. Ja umbestäpselt peaaegu vist mitte seda me saimegi.

Lõbus perekond on jant, mis jant. Kuna kõik minu infovälja teaserid näitasid Mattias Naani ja Tigran Gevorkjani, olid ootused kõrged. Kahjuks on nad vaid korduva funny bitiga kõrvaltegelased. Õnneks küll, deliverivad priimalt iga hetke oma eetriajast.

Peaosades olid hoopis Saara Kadak ja Armen Arušanjan. Lisaks on vahvaid rolle tegemas hulk eesti ja armeenia päritolu näitlejaid, sealhulgas Merle Palmiste, Andrus Vaarik, Liina Vahtrik, Mart Toome, Andres Dvinjaninov, Elina Reinold, Ain Mäeots, Aram Gevorgjan, Arman Navasardjan ja Vigen Stepanjan. Kogu pöörane lugu on üles ehitatud eriliselt õnnelikele või õnnetutele kokkusattumustele.

Kuigi tegelaskujud olid vahvad ja osatäitjad väärikad, ehmatas eestlane minus ikkagi ära. Mõtled küll, et nagu Eesti-keskne film, aga ükski eestlasest tegelane ei käitu, kõnele ega emotsioneeru nagu eestlane. Jandi stiil oli väga võõras ja mitu korda tabasin end mõtlemast, et ilmselt võiks see oluliselt paremini peale minna Armeenia publikule.

Kuna ma ei osanud võrdlemisi suure osa filmist kaasa naerda, siis nautisin hoopis Tallinna vaateid, sh tuttavaid kohti Nõmmel ja Telliskivi loomelinnakus. See aitas vastu pidada lõpuminutiteni, kus tegelaste liinid omavahel kenasti kokku jooksid ja kohe täitsa päriselt lõbus hakkas. 

Hinnang: 6/10
Eesti film armeenlastele.

Ocean's 8 (2018)

Autor: Eveli | Aeg: juuni 19, 2018 | Lisa kommentaar (0)

https://www.imdb.com/title/tt5164214

Ma ei ole 5 aastat 8 kuud ja 12 päeva vangis veetnud nagu Debbie Ocean, samuti ei ole mul mõnda teist head vabandust, aga kinno olen sel aastal jõudnud häbiväärselt vähe. Siiski tekkis väga mõnus slam dunk tunne, kui juhtud üle pika aja kinolina imetlema ja film on täitsa tip-top.

Kes on Ocean'si varasemaid näinud, tabab üsna kiiresti sarnase vaibi ära. Seekord plaanib aga kamp ilusaid tüdrukuid, sh suurnimed nagu Cate Blanchett, Sandra Bullock jpt, hunniku kallihinnalisi teemante ära nihverdada. Loomulikult ei puudu filmist ohtrad con-id, nutikad sahkermahkerid, kõikvõimas häkker ja õnnetud security vennad, kes on ilmselgelt (alati) maailma halvima töö endale valinud.

Ma kahjuks Ghostbustersi piffide versiooni ei ole näinud ja ainult hirmsaid kommentaare lugenud, aga saan kinnitada, et seekord kukkus tüdrukutega variant väga mõnusalt välja. Tehtagu veel! Näiteks A-Rühma femake-i (female + remake, trademark mulle pls) vaataks samuti.

Keegi kuskil kirjutas, et Ocean's 8 on ood seksismile. Ja võib-olla on veits ka - MET gala, uhked tualetid, säravad teemantid, make-up, flirtimisnõksud ja sisemine motivatsioon - aga mulle see kuidagi eriliselt silma või südamesse ei hakanud. Pigem oli draamavaba, light, fun, tempokas ja igati chill suvekas.

Ja poistele meeldis ka!

Hinnang: 7/10
Kerge suvekokteil - kihisev sädelev prosecco karge mahla ja ühe suussulava martsipanise kirsiga.

HÕFF 2018: Tigers Are Not Afraid (2017)

Autor: Eveli | Aeg: aprill 06, 2018 | Lisa kommentaar (0)

http://www.imdb.com/title/tt4823434/

Mehhiko narkojõukude poolt dikteeritud sadistlik vägivald on kõigi aegade tipus. Röövimine, vägistamine, piinamine, inimkaubandus, mõrvad on toonud tänavatele korda looma sõjaväe. Kunagised meelispuhkepaigad, näiteks Acapulco, on muutunud narkosõja tandriks. Poliitikud, politsei ja ametnikud on üdini korrumpeerunud ning abi ei ole loota kuskilt. Turvalisus on luksus, mis ei ole garanteeritud kellelegi.

See ei ole horror, see on päriselu, aastal 2018.

Estrella (Paola Lara) on 10-aastane Mehhiko koolitüdruk, kelle ema kaob segastel asjaoludel. Sarnaselt paljude teiste emade, isade, õdede ja vendadega. Kuniks naabruskonda on jäänud vaid mõni üksik elav hing ja neist viimasedki autoaknast, kohvrite vahelt, hüvastijätuks lehvitavad. 

Üksi jäänud Estrella soovib, et ema tuleks tagasi ning avastab üsna pea, et mõrvatud ema vaim ongi temaga. Hirmunud tüdruk põgeneb kodust ning satub teiste hüljatud laste seltskonda, kus nooremate eest kannab hoolt südi eakaaslane El Shine (Juan Ramón López). Shine suurim soov on tappa Los Huascase jõugu ninamehed, kelle kätel on tema ja ta sõprade lähedaste veri. Lapsed on moraalselt lõhestunud, unistades korraga vägivalla eest põgenemisest ja ohtlikust kättemaksust.

Režissöör ja stsenarist Issa López, kes peaasjalikult kätt sisse töötanud romantiliste komöödiatega, on teinud siinkohal korraliku kannapöörde. Tigers Are Not Afraid on maagilise realismiga palistatud horrorina leidnud heakskiidu erinevatelt žanrifilmi festivalidelt ja koha Guillermo del Toro 2017. aasta filmide top 10-s. 

Siiski, väikesed sürreaalsed elemendid ei kõneta kaugeltki nii palju kui tõdemus, et režissöör on suutnud luua olustiku, kus igapäevareaalsus on oluliselt õõvastavam kui lapsi saatvad lagunevate laipade vaimud. Surnud tunduvad inimlikud ja inimlikkus surnud. Kohad, kuhu ealeski jalga ei tõstaks, pakuvad kõige rohkem kaitset. Ning kõige usaldusväärsema naeratuse taga peidab end kõige ületamatum jõhkrus.

Tigers Are Not Afraid eristub originaalse ja emotsionaalse lähenemisega. Tugevad lapsnäitlejad kannavad oma karakterite keerukuse vääriliselt välja ja jäävad meelde. Hirm kaob, lugu jääb.

Vahva on del Toroga nõus olla.

Hinnang: 8/10
Sünge, siiras ja sümpaatne.

HÕFF 2018: Hagazussa: A Heathen's Curse (2017)

Autor: Eveli | Aeg: märts 09, 2018 | Lisa kommentaar (0)

http://www.imdb.com/title/tt7323600

Lukas Feigelfeldi Hagazussa viib vaataja 15. sajandi Alpi mägikülasse, kus valitsevad ebausk ja viha nõidade vastu. Martha (Claudia Martini) elab koos tütre Albruniga (Celina Peter) eraldatud väikses majas. Nõiaks arvatud naine ei leia teiste külaelanike poolt mõistmist ning kui katk ta vaimu ja keha võtab, on väike Albrun ainuke, kes viimase hetkeni ema eest hoolt kannab. 

20 aastat hiljem on Albrunist (Aleksandra Cwen) sirgunud noor naine, beebieas tütrega. Ta elab ja toimetab samas lapsepõlvemajas, kandes hoolt lapse ja kitsede eest, kelle piim neid elus hoiab. Sarnaselt emale on ta naabrite poolt põlastatud ning veedab päevi ja öid üksinduses, leides elujõudu ümbritsevast loodusest.

Hagazussa viib vaataja esimestest kaadritest looduse meele- ja mõttevalda. Lumised lagendikud, raagus puud, rohelised niidud, sünkjad sood, sügavad metsad. See võiks olla justkui Eestis üles võetud film, kuni vaatevälja ilmuvad majesteetlikud mäestikud. Režissööri taust fotograafina tagab iga looduskaadri jõulisuse. 

Sama esteetiliselt kujutatakse peategelase Albruni emotsioone, mis on ühtaegu puhtad, primitiivsed ja detailirikkad. Dialoogi on vähe ja sõnale ei anta väge. Süvenedes hakkab film meeli toitma - tunned värsket õhku, looduse ja inimese lõhnasid, uduvihma kargust.

Hagazussa teeb eriliseks võime endasse haarata. Erinevalt tuhandetest teistest õudusfilmidest, ei ole viha, hirm ja ängistus ainult verbaalselt kommunikeeritud ja kinolinale kuvatud, vaid kasvavad eelkõige süvenenud vaataja sees. Hüpnotiseeriv taustamuusika ja helid hoiavad viimaste kaadriteni Albruni teadvuses. Ta on nii üksi, ent me kõik oleme seal.  

Hinnang: 7/10
Karge audivisuaalne meelihaarav folkhorror.

The Shape of Water (2017)

Autor: Eveli | Aeg: märts 07, 2018 | Lisa kommentaar (0)

http://www.imdb.com/title/tt5580390

4. märtsil jagas USA Filmikunstide ja -teaduste Akadeemia juba 90.ndat korda filmimaailma kõige ihaldusväärsemaid auhindu. The Shape of Water võitis omakorda neist kõigekõigema - parima filmi Oscari. Režissööriks Guillermo del Toro, kelle varakambrisse kuuluvad ka sellised teosed nagu Pacific Rim, Hellboy ja Pan's Labyrinth. 

Tegevus toimub 1960ndatel. Peategelane Elisa (Sally Hawkins) on tumm laborikoristaja, kes on oma elus sisse seadnud perfektse rutiini. Ärkamine, toiduvalmistamine, tööle jõudmine, töölt lahkumine, uinumine. Kuigi Elisa on harjunud pigem omaette hoidma, on tal kaks sõpra, kes mõistavad viiplemist, kolleeg Zelda (Octavia Spencer) ja kunstnikust naabrihärra Giles (Richard Jenkins). Ühel päeval tuuakse laborisse müstiline olend, kelle saabumisega tuleb ametisse ka uus turvaülem Strickland (Michael Shannon). Meeskond teadlasi, eesotsas Dr Hoffstetleriga (Michael Stuhlbarg) hakkavad olendit uurima. Neid ei saada kuigivõrd palju edu, erinevalt Elisast, kes uudishimu tõukel aina uuesti uuritava juurde hiilib ja kärmelt tema usalduse võidab. 

Kui enamik filmivaatajaid hindab teost originaalsuse eest, siis mulle paistis see justkui kokku laenatud erinevatest kiitust pälvinud filmidest ja sarjadest. Stricklandi ja Hoffstetleri tegelased (ja näitlejad!) otse Boardwalk Empirest, Zelda The Helpist. Olendi isa oli pärit ilmselt Marveli universumist ja ema Avatarist. Ka tegevuskohad tekitasid tuttavliku tunde...natuke Wes Andersoni ehk? Head turvalised elemendid, mis on juba tõestanud, et töötavad.

Aga eks täpselt samamoodi toimetatakse muusikamaailmas, kus tänapäeva artistid kasutavad julgelt sämpleid vanematest poppidest lugudest, mixivad need oma kaasaegsesse kastmesse ja maitseb jälle hästi. Miks mitte ka filmimaailmas? Kokkuvõttes tuli del Torol üks parasjagu vahva ühepajatoit kokku. Erilist tunnustust väärib Sally Hawkins, kes sõnadeta, ainult miimikaga, teeb ilmselt ühe oma elu tugevama rolli. Ainuüksi tema pärast tasub vaadata.

"Unfuck this mess."

Hinnang: 7/10
Läbinisti eeskujulik, riske võtmata, kindla sihiga finishisse ja võit käes!

Baby Driver (2017)

Autor: Eveli | Aeg: juuli 20, 2017 | Kommentaarid (1)

http://www.imdb.com/title/tt3890160

B-a-b-y, baby....

Mind tegi kohe rõõmsaks, kui üle pika aja taaskord kinno sattudes trehvas üks ilmatuma äge film. Shaun of the Deadi ja Hot Fuzzi režissöörilt ei oleks kindlasti midagi sellist oodanud. Seda ütlen suure poolehoiuga nii eelnimetatute kui ka käesoleva filmi vastu. 

Peategelane Baby (Ansel Elgort) võlub esimestest minutitest oma chilli rahu, heasüdamlikkuse ja mõnevõrra kohmetu enesekindlusega. Säärane cute, caring & strong silent type, kes paneb kõik neiud naeratama. Sama lihtne on ka naispeategelasel Deboral (Lily James), kel piisab vaid korraks suuri silmi teha või suu kõrvuni naeratada ja ongi korras.

Lisaks veel sexy chick, crazy guy, cool dude, funky kid, Soprano-style baddie, palju ilusaid autosid, tagaajamisstseene, mõned flashbackid ja ongi film, mis peaks pea iga vaatajat vähemalt mõnes aspektis kõnetama.

Mõnus meelelahutus, mis oskab ära utiliseerida filmikunsti võlusid ja kick-ass soundtracki. Mõni tegelane jäi võib-olla veidi pinnapealseks ja mõni tagaajamisstseen suti venima, aga see on tühine üldmulje taustal. Äge!

Hinnang: 9/10
Naiivselt cool heatujufilm!

HõhõHÕFF 2017

Autor: Eveli | Aeg: mai 05, 2017 | Lisa kommentaar (0)

Siis kui ma Haapsalu Kultuurikeskuse uksest peale aastast pausi taaskord sisse astusin.

Ja nii see algaski. Pääsuluba pihku, igatsev pilk kokteilibaarile ja oligi aeg koguneda õue Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festivali avamist vaatama. Rene Köster ja Madleen Teetsov-Faulkner olid kokku pannud ülivinge kollide tantsuetenduse, mida saatis grand finales kickass tossuefekt. Kopsud ja silmad võttis kaameks, aga vaade oli rohkem kui sheff. 

Kui toss hajus ja Kultuurikeskuse suur saal seejärel optimaalse laotusjaotuse korras pilgeni hõfflastega täidetud sai, oligi märkamatult kätte jõudnud avafilmi vaatamise aeg. Small Crimes (2017) kinkis kogu ekraanilina ja -aja Nikolaj "One-Handed-Lannister" Coster-Waldaule, kes oli vanglast vabanenud võmmi rollis kõigest grammi võrra vähem segaduses kui vaatajad. Pingutasin küll kõigest väest neist põimunud kogukonnasuhetest, kahtlastest minevikukildudest ja seletamatutest reaktsioonidest sotti saada, aga eeslipoisi unenäoks ta mulle jäigi. 

Lahe oli see, et režissöör Evan Katz oli päris ise kohale sõitnud ja tegi pärast filmi väikse Q&A. Kahjuks suutsime saalist küsida ainult paar keskpärast tagasihoidlikku küsimust, mille peale maestro meid lahkesti võrdväärselt mittemidagiütlevate vastustega kostitas. Fair enough.

Järgmisena sai festivalikülastajatele osaks privileeg vaadata muhedat ühelokatsioonifilmi Free Fire (2016), mis oma sisult ja pakendilt oli nii piisavalt kobe, et leidis koha ka Eesti meistriim filmilevis. Kes HÕFF-ile ei jõudnud, saab seda vaadata Forum Cinemas kinodes ja vist Apollos ka. Soovitan!

Esimese õhtu kolmas väljavalitu oli prantslaste Raw (2016), mis pettis kõvasti ootusi verdtarretava bodyhorror kannibalismi osas, ent jäi siiski mökumustrilises taustsüsteemis eredamalt meelde. 

Laupäeva hommiku esimeste filmidena näidati The Love Witch (2016) ja The Invisible Guest (2016), millest olen juba pikemalt kirjutanud. Seetõttu avanes mul võimalus lipsata hoopis väiksesse saali mälumängule, mis saab minu poolt selle HÕFF-i "best thing since sliced body" auhinna. Küsimused olid põnevad, mitmekülgsed, parajalt pähklid ja loomulikult säilis ka traditsioon auhinnaks mõeldud viski napilt teisele tiimile kaotada. Aga pole hullu, me oleme nagu Leo, kes jõuab oma Oscari ära oodata!

Üks selle HÕFF-i ägedamaid filme oli Mart Sander "kodumaine" Behind the Random Denominator (2016). Sabakarvadeni inglise keeles, kohati liiga teatraalne, aga suisa ehmatavalt põnev, võttes arvesse et 95% ekraaniajast kuulub oma laua taga telefonikõnet pidavale alkohoolikust kirjanikule. Seansi järel veendusin, kui erinevad on vaatajate kõrvad (!) - leidus mitmeid, kes olid ise peaosalist mänginud Sanderi üleilmekast hääldusest päris turris, ent mulle kõlas tema sügav, helisev ja väljapeetud kõne hoopis teraapilisena. 

Ainult, et...kui tahaks panna teemakohase pildi Instagrami ja ei suuda kuidagi mõistlikku hashtagi välja nuputada, siis ilmselgelt on tegemist päris õnnetult välja kukkunud filmipealkirjaga. #btrd #behindtherandomdenominator??

Et maailm ikka kenasti tasakaalus oleks, sattus järgmisena kavasse A Dark Song (2016), mis oli nii tohutult kohutavalt halb, et kõndisin pärast 45-minutilist kannatamist poole seansi pealt välja. Seekord oli päris niru ka Méliès lühifilmide võistlusprogramm, kust julgen esile tõsta ainult kauni The Tunnel (2016) ja parasjagu ropu, aga mõnusalt musta huumoriga Fucking Bunnies (2017).

Päris õudset (ega õudselt head) filmi seekord HÕFF-il ei leidunudki. Tundsin väga puudust ühest korralikult ultravägivaldsest düstoopilisest sci-fist, nagu näiteks eelmiste aastate Turbo Kid või Hobo With a Shotgun. Pühapäeval libises iseenda üllatuseks huulilt fraas "oleks siis vähemalt mõni jump scaregi olnud". Aga all in all oli filmiprogramm siiski aus ja mitmekülgne. Ka ülejäänud tegevusprogramm oli timm - eelmainitud mälumäng, vestlusringid filmitegijatega, escape roomid, õhtused diskod, ööorienteerumine, kratimeisterdamise töötuba ja palju muud. No mida sa hing veel ihaldad!

Taaskord jäi hea tunne sisse, sest selle filmifestivali õhkkonda, seltskonda ja sisikonda ei ületa jätkuvalt miski.

HÕFF on säärane tänuväärne üritus, kus õnnestub alati mitmeid vanu häid sõpru ja tuttavaid kohata. Until next time!

Ghost in the Shell (2017)

Autor: Eveli | Aeg: aprill 13, 2017 | Lisa kommentaar (0)

http://www.imdb.com/title/tt1219827

Scarlett Johansson kehastab Majorit, ellujääjat, kelle aju istutatakse küborgi kehasse. Ees ootab kohanemine hübriideluga ja eneseleidmise teekond. Järgneb magus filosofeerimine eksistentsi voogudes - masin või hingega inimene, sõdur või tsiviilisik, käsutäitja või otsustaja, loodu või looja. 

Kõige rohkem tekitab põnevust tulevikuühiskond, kus ilukirurgia ja meelte parendamine on sama lihtne ja enesestmõistetav kui tehnika upgrademine või uue tätoveeringu hankimine. Soovid paremat kuulmist? Aga palun. Röntgennägemist? No problem. Raha mulle, upgrade sulle, thank you, come again.

Olen nende väheste seas, kes ei ole vanemaid Ghost in the Shelli filme ja sarju näinud. Kaaslaste hämmeldust jälgides tundus, et tausta puudumine tuli pigem kasuks. Ilmselt jäid seetõttu mõned segased seosed ja meelevaldselt kokku sõlmitud otsad märkamata. Aga see ei päästnud.

Scarlett Johansson, CGI ja 3D efektid teevad küll silmale pai, kuid jutulugu pendeldab etteaimatavusest täieliku segaduseni, leidmata tasakaalu- ega fookuspunkti.

Unustan ruttu.

6/10
Tuul tühjas kestas.

T2 Trainspotting (2017)

Autor: Eveli | Aeg: aprill 10, 2017 | Lisa kommentaar (0)

http://www.imdb.com/title/tt2763304

T2 Trainspotting ei ole eraldiseisev film. Kui sa ei tea praeguseks, kes on Renton, Sick Boy, Spud või Begbie, siis ei ole sul ka mõtet siit edasi lugeda või T2-te vaadata.

Õnneks taipasin Trainspottingu esimese osa hiljuti üle vaadata. Selle arvelt jäid silma mitmed vaevumärgatavad vihjed eelmisele filmile, mis andsid tegelikult kõige parema nostalgilise emotsiooni. See moment, kui hakkas mängima aeglane versioon Born Slippyst....

Ja siis muidugi need jaburad seiklused, šoti aktsent, kutid oma tuntud headuses. Ning choose life.

Soliidne järg. Saba koerale, porgand lumememmele. Tuli ikka armastus peale küll.

Choose watching, choose pondering, choose listening to Underworld for the better part of the following weeks, choose reading IMDb trivia, choose falling in love with the first part again, choose thinking about your life, choose getting to know your drugs, choose growing into yourself. Choose life.

Hinnang: 9/10
💗

Sangarid (2017)

Autor: Eveli | Aeg: märts 21, 2017 | Lisa kommentaar (0)

http://www.imdb.com/title/tt6025806

Sangarid on kodumaine lugu Nõukogude Eestist Rootsi pagenud kolmest ettevõtlikust tüübist (Veiko Porkanen, Märt Pius, Karl-Andreas Kalmet). Poisid jätavad oma ettemääratud tulevikud, põrutavad kummipaadiga üle lahe ja püüavad end uues suures priiuses kehtestada.

Kui treiler lubas Sangaritest miskit fun janti, või no vaadake kasvõi postrit, siis tegelikult oli tegemist hulga tõsisema filmiga. Jah, poisid panevad korra pihta kollaseid kummiparte täis käru ja üks briljantne elektroonikapoe moment on ka, ent valdavalt jooksevad läbi tõsisemad teemad. Koduste hülgamine, keelebarjäär, töö leidmise keerukus, kahtlased pakkumised, libedad teed ja uljad nirude tagajärgedega valikud.

Lahedasti on sisse põimitud viited pagulusteemadele - põgenemine, pääsemine ja põrumine, fookuses kultuuriruumiga kohanemine. Film tuletab delikaatselt meelde, et mölakaid leidub igast rahvusest, ka meie armsa kodumaa ettevõtlikeimate poegade seas. Ja ka seda, et mõnest võib hiljem veel asja saada. 

Kui komejandi ootused maha keerata, siis üllatab Sangarid päris positiivselt. Ma ei mõista, miks Sangareid turundati kui an upbeat comedy (IMDb kirjeldus, treiler, poster) ja seostati Klassikokkutulekuga. Omaarust ma ei ole morn no nonsense stereotüüpeestlane, kes ei oska nalja naerda, aga... Tõsisemaid mõttekohti leidus minu jaoks hulga rohkem kui muigamise momente. Ja see tegi kokku täitsa vahva ja mõtlemapaneva filmi.

Muide. Porkanen, Pius ja Kalmet teevad väga meeldejäävad rollid. Hea on taas tõdeda, et meie nooremast kinogeneratsioonist kasvab täitsa sheffe kutte peale.

Hinnang: 7/10
Treiler põlema, film on põnevam.

HÕFF 2017: The Invisible Guest (2016)

Autor: Eveli | Aeg: märts 15, 2017 | Lisa kommentaar (0)

http://www.imdb.com/title/tt4857264

Kui ma 2011. aastal esimest korda HÕFF-il käisin, jäid mulle igaveseks meelde kaks filmi - Jason Eiseneri ultravägivaldne Hobo With a Shotgun ja Oriol Paulo kirjutatud Julia's Eyes. Viimast vaadates olin põnevusest istmesse naelutatud ja vaatasin silmad pärani (no pun intended) esimesest viimase sekundini. Ühtlasi mõistsin selle filmiga esmakordselt, et õudusfilm ei tähenda alati kinolina pihta plartsatavat verd, zombiesid ja hakkimisele keskendunud maniakke, sest "nii on". 

Üks korralikult õudne film võib olla ka nutikas psühholoogiline thriller. Sammhaaval lahti rulluv elegantne jutustus, mis ei lajata lägase groteskipanniga, vaid jagab rahulikult pusletükke, et vaataja saaks ise kätt proovida õõvastava pildi kokku panemisel. Terviku saavutamine pakub rahuldust - meile meeldib kui meie kahtlustused osutuvad tõeks või on lõpplahendus nii üllatuslik, et saab veel tükimat aega tagantjärgi mõelda ja viimast teadmist konteksti panna.

Adrian Doria (Mario Casas) on noor staarärimees, kelle võimuses on luua impeeriume. Tal on kogu pakett olemas, et edukuse postripoisi rolli täita - sihikindlus, šarm, nutikus, bisnes, raha, naine, laps, kodu, armuke, vormis keha, BMW ja kallis käekell. Maailm püüdleb aga alati tasakaalu poole. Seetõttu juhtub õnnetute asjaolude kokkulangemisel miski, mis paneb Adriani moraalsete valikute ette, millest igaüks on hävitavate tagajärgedega. 

Süüdistatuna mõrvas palkab Adrian endale advokaadiks Virginia Goodmani (Ana Wagener), parimatest parima. Virginial on ainult üks nõudmine - et mees räägiks talle ära absoluutselt kõik, mis juhtus. Algab kolmetunnine vestlus nutika analüütilise advokaadi ja Adriani vahel, kelle mälestused viivad vaataja tagasi sündmuspaigale ja seal eskaleerunud tegevusteni.

The Invisible Guest on Oriol Paulo täismäng nii stsenaariumi kui režissööritöö osas. Sarnaselt tema eelmiste lugudega jätkub vajalikku informatsiooni igasse momenti. Telefoni filmi ajal checkida ei jõua - 5 sekundit tähelepanu hajumist ja juba on mõni oluline kild mööda läinud. Dialoogid on kiired ja hispaania keelele omaselt voolavad, pikitud emotsioonidega. Vaatenurk muutub iga uue teadmisega.

Riukaid ja ootamatuid pöördeid on nii ohtralt, et film pakub päris kobedat mõttetööd analüütilisele ajule. Samuti aidatakse mahajäävat vaatajat vajadusel järgi, et jõuaks kaasas püsida. Igatepidi ilus. Oriol Paulo hispaania thriller on alati minu regular HÕFF-i ajal ja ka see kord ei pea pettuma.

Hinnang: 8/10
Järjekordne Oriol Paulo maiuspala.

HÕFF 2017: The Love Witch (2016)

Autor: Eveli | Aeg: märts 02, 2017 | Lisa kommentaar (0)

http://www.imdb.com/title/tt3908142

Tänavuse HÕFF-i põhiprogrammi kuuluv lugu nõid Elaine-ist maskeerib end nunnu fantaasiakomöödiana. See ei saa olla kaugemal tõest. Unustage inimsajajalgsed, zombied, (mootor)saed ja kirvemõrvarid. The Love Witch on üks õõvastavamaid filme HÕFF-i ajaloos. Pole vahet, kas vaataja on mees- või naissoolise eelsoodumusega, kõigi jaoks leidub see moraal, mis tasahilju karvad püsti tõstab.

Elaine (Samantha Robinson) on sarisuhestajast nõid, kes kasutab meeste köitmiseks armujooke ja maagiat. Maneeridelt ja välimuselt kui paralleelmaailma Audrey Hepburn, utiliseerides paremikku Stepfordi tehnoloogiatest, ei ole preilil vähimatki muret nende võlumisega. Paraku kipuvad härrasmehed õnnetul kombel otsa saama, mis viib Elaine veelgi meeleheitlikumalt järgmisi otsima, keda, oh well, surnuks armastada.

Kauni 70ndate technicolor kesta all peitub dialoog, mis kubiseb nutikatest stereotüüpidest, self-help tarkustest ja neurootilistest märkustest. Kõik see võtab muigama...kuni hirmus hakkab. Kui mootorsaemõrvari või Freddyga samastuvad ilmselt vähesed, siis armunõia karakterid peegeldavad kenasti kogukonnaliikmeid. Naabrinaist, kolleegi, sõpra, pereliiget või veel hullem, vaatajat ennast. Lood ja mõttekäigud muutuvad järsku hirmuäratavalt tuttavaks ja tõeliseks. 

Love Witch pihustab vaheldumisi elegantset õukonnaolengut ja jaburat eskaleerumist, kuuma võrgutust ja nohiklikku sehkendamist. Kui plaanite filmi vaadata (potentsiaalselt) samasse seksosfääri kuuluva kaaslasega, siis jääge vapraks ja ärge paranoiat ligi laske. Sest tagatipuks on tegemist veel säärase inspireeriva filmiga, kust tasub parimad palad kaasa võtta. Aga ainult parimad, mitte need psühhootilisemad.

Diskleimer 1: Kui pärast filmivaatamist kaaslane teid veel kunagi sulnismeela häälega babyks kutsub, võib tekkida kihk põgeneda või enesekaitseks nuga haarata.
Diskleimer 2: Võib tekkida kihk kõiki babyks kutsuda.

Hinnang: 7/10
Pealt kullakarvaline, seest mürgiviiruline.