november 19, 2015

Spectre (2015)

Autor: | Aeg: november 19, 2015 | Lisa kommentaar (0)


---
Sõber 1: Keegi viimast Bondi on vaatamas käinud? Kuidas on 10-palli süsteemis?
Mina: Kehv.
Sõber 1: On ka või? Misasja, ma olen täiesti vastupidist haipi kuulnud. Järelikult osa PR / turunduse kampaaniast?
Mina: Jep.
Filmifanaatik: Jäi kuidagi lahjaks niihästi Bondi-filmide kui ka muidu märulite kategoorias. Tegelastel jäi nagu julgusest puudu vms. Mõned paljastused Bondi mineviku kohta oleksid võinud ka olemata olla, ilma et filmi sisu muutunud oleks.
Mina: Mõjuvaid stseene oli vähe.
Filmifanaatik: Järgmine olgu parem täistuuridel võimas, ikkagi 25. film.
---
Sõber 2: Aga räägi parem, kuidas Bond oli.
Mina: Bond oli täielik jama. Ma olin suht pettunud.
Sõber 2: Ma olen kuulnud arvamusi seinast seina. Mis siis ei meeldinud?
---

Kui tavapäraselt mõtisklen filmiküsimuste üle sutike pikemalt ja leian ka nõrgematest filmidest mõned kirkad seigad, mida esile tõsta, siis... viimase nädala jooksul esitatud Bondi-küsimuste peale on mu huultelt silmapilkselt lipsanud välja enesekindlalt kõlav "kehv" või "jama". Üllatades vastuse kiirusega ennastki. Tõepoolest, mis siis ei meeldinud?

Spectre stsenaarium oli sama külm ja kalkuleeriv kui Craigi kehastatud Bond ise. Bond lahkub õigel ajal plahvatavast majast või uppuvast autost, veetlev tütarlaps avaldab õigel ajal armastust, isegi pahalane karjub õigel ajal shit! enne kui tema ots saabub. Film on justkui ülitäpselt juhatatud sümfoonia, kus iga viiul, trompet ja tšello teeb dirigendi käeliigutuse peale täpselt õiges taktis täpselt õigel kõrgusel välja mõõdetud heli. Mis on ühe sümfoonia puhul suurepärane ja kiitus dirigendile! Bondifilmis oleksin aga oodanud vähemalt paari kohta, kus trompetimängija alustab ootamatult soolot, löökpillimängija pillab pulga kõrvalistuvale viiulimängijale silma või tuubamängija kukub koos oma suure pilliga lavalt alla.

Ükskõik mida, mille peale saaks öelda vau, seda ma ei oodanud või sellist asja näen küll esimest korda.



Igas Bondifilmis on teatud signatuurielemendid, mida vaatajad ootavad ja naudivad. Näiteks seksikad Bondi kaaslased imetabased tehnoloogilised ulmevidinad. Lisaks väljamõeldud asjadele ootasin huviga ka Sony või mõne samaväärse product placementi, ent kummaski kategoorias ei jäänud midagi erilist silma. Võib suisa öelda, et Spectre Bondile jagati kätte vaese mehe Knight Rideri komplekt (pean siinkohal silmas autot ja kella), mida isegi Aston Martini osalus ahvatlevamaks ei teinud.

Kui aga põgusalt Bonditüdrukutel peatuda, siis jäi mulje, justkui oleks osatäitjad valinud ja valmis kirjutanud...arvutiprogramm. Programm, mis on klassifitseerinud seosed, mis ütlevad, et suure esihammaste vahega habras prantslanna võrdub seksikas; aktsendiga tumedavereline itaallanna võrdub seksikas; kui naine vajab korraga päästmist ja omab samal ajal suurt mõjuvõimu, siis on seksikas...  Kõik on ju õige, aga kuidagi juhtus see, et parimatest kavatsustest sai stereotüüpide vormimine. Mina haigutasin diskreetselt pimedas kinosaalis, aga Daniel Craig, kuidas tema kaamerate rambivalguses oma haigutusi varjas?

Ja siis veel muidugi vaene koorekaramellihäälne Sam Smith. Järjekorras pärast Adelet Bondi tunnuslugu teha. Sellist ebaõnne ei sooviks kellelegi. :)

Suvine The Man from U.N.C.L.E jättis kordades parema emotsiooni.

Hinnang: 3/10
Kui algoritmi järgimine tapab loovuse ja põnevuse. 

juuli 21, 2015

tARTuFF 10!

Autor: | Aeg: juuli 21, 2015 | Lisa kommentaar (0)

10. tARTuFFini on jäänud alla kahe nädala. Tänaseks on avaldatud filmide loetelu, mis tundub mulle põgusal ülevaatusel väga magus ja mitmekesine:
http://2015.tartuff.ee/filmid/

Minu suur lemmik on Edward Käärkäsi, aga uudishimu tekitasid ka mitmed uued filmid. Tahan KÕIKI näha!


Sünoptikud lubavad augusti algusest sooja ilma, tööandja lubas puhkusele ja mina luban tARTuFFil kohal olla!

juuni 30, 2015

Filmisoovitus

Autor: | Aeg: juuni 30, 2015 | Kommentaarid (4)
Oled lähipäevil kinno minemas, aga ei oska filmi valida? Lihtne!

Kui sulle meeldivad BMW-d...


...siis tasub vaadata Spy-d.



Aga kui sulle meeldivad Mercedes-Benzid...


...siis vaata Jurassic World-i!






juuni 26, 2015

Supilinna Salaselts (2015)

Autor: | Aeg: juuni 26, 2015 | Lisa kommentaar (0)

Lõbus seikluslugu neljast Tartu lapsest, kes moodustavad salaseltsi, et ühiselt lahendada erinevaid müsteeriume. Kui terve linna vallutab tõbi, mis muudab täiskasvanud lapsemeelseteks, peavad lapsed leidma vastumürgi, et õigeaegselt päästa oma vanemad, vanavanemad ja teised linnaelanikud. 

Supilinna Salaselts on mõnus kerge suvefilm, täpselt selline nagu üks meelelahutuslik lastekas olema peab. Eesmärk on üllas - ärgitada pisemaid rohkem aktiivselt väljas mängima ja mõistatusi lahendama. Peaaegu 10 aasta jagu tartlasena kõnetasid mind aga kõige rohkem kodulinnas üles võetud stseenid. Tartu on nii ilus! 

Film on Eesti oma versioon Indiana Jonesist lastega. Ja kellele ei meeldiks siis aaretejahid! Näitlejad on hoolega valitud ja muide, isegi Baruto teeb küll pisikese, aga äärmiselt südantsoojendava ja humoorika rolli. 

Supilinna tänavatel ratastega sõites, puude otsa ronides, joostes, möllates ja muid värskes õhus aktiivseid toiminguid tegevad mudilased tõid kuskilt sügavalt-sügavalt, tuhandete Youtube videote ja kassipiltide kihi alt välja unustusse vajunud mälestuse endagi lapsepõlvest. Lapsepõlvest, mis ei kulgenud ruloo taga helendavaid ekraane hüpnotiseerides. Usun, et selline pisike meenutus või müks kulub ära nii meie pisematele kui  ka suurematele.

Hinnang: 6/10
Mõnus kerge suvekas.

juuni 01, 2015

Eesti filmi andmebaas EFIS

Autor: | Aeg: juuni 01, 2015 | Lisa kommentaar (0)


Olen juba ammu tahtnud kirjutada Eesti filmi andmebaasist EFIS-est - www.efis.ee.

EFIS on põhjalik eesti filmide, filmitegijate, filmiasutuste ja muu filmindusega seotud info avalik andmekogu. Kuigi andmebaas on veel aktiivse täiendamise faasis, leidub seal juba märkimisväärselt palju kataloogitud filme ja muud infot, mis pakub filmientusiastidele päevadeks ja nädalateks sirvimisrõõmu.

Lemmikuna toon välja näiteks täispikkade mängufilmide kategooria. Veetsin seda läbi vaadates ja oma nähtud-nägemata filmide nimekirja koostades hea mitu tundi kvaliteetaega. Minu peal täitis andmebaas oma eesmärke kenasti - tean eesti filmidest nüüd omajagu rohkem ja soov kodumaist filmitoodangut tarbida tugevnes märgatavalt.



Seda enam oli mul rõõm, kui märkasin, et EFIS on 2015. aasta Eesti parima e-teenuse valimisel finaali jõudnud. Lõpliku valiku teeb küll žürii, kuid publiku lemmiku valimisel on võimalik kõigil Facebooki kasutajatel oma hääl anda rakenduses Eesti parim e-teenus. Minu isiklik hääl läks küll hädaabi geoinfosüsteemile GIS-112, kuid näen ka EFIS-t väga tugeva ja asjaliku e-teenusena, mis jäi juba rohkem kui aasta tagasi mulle positiivse emotsiooniga meelde. Meie oma IMDb. :)

Kuigi täna kipub andmebaas sutike aeglane olema (ilmselt konkursiga seotud suurema huvi tõttu), tasub mõnel argisemal päeval pilk peale visata ja ennast mõneks ajaks eesti filmimaailma unustada.

mai 03, 2015

HÕFF 2015

Autor: | Aeg: mai 03, 2015 | Lisa kommentaar (0)

HÕFF-ile kümnes, minule viies. Aeg lendab ulmelise kiirusega. Käesolev filmiblogi on muide alguse saanud peaaegu-täpselt-umbes 4 aastat tagasi 6. HÕFF-i muljete jagamisega. See kass tollest loost on veel kenasti elus, igasugused horrorid seljatanud ja tõelise maailmavalitseja positsiooni võtnud. Vaadake Turbo Kid ära ja mõistate, mida ma soovin öelda, kui märgin, et kõnealusest kiskelajast on saanud kõigi Hiiumaa kasside Zeus.


Isiklikule kontole lisandus tänavuse HÕFF-iga 9 täispikka ja 13 lühifilmi. Täispikkadest hindan kõrgeimalt juba eelmainitud filmi Turbo Kid ja laupäevase festivaliõhtu naela The Guest. Lühifilmidest puudutas kõige lähemalt World of Tomorrow. Viimane on pigem minu isiklik soovilugu, enamikule tundus imponeerivat Maa sool, mis pälvis oma muheda siirusega ka Méliès d'Argent auhinna. 





Lisaks filmidele mahtus kavasse Indrek Hargla raamatuesitlus ja keldrisaali filmimälumäng. Viimasel saavutatud kolmas koht võimaldas meil jätkata meeldiva traditsiooniga juba teab mitmendat aastat auhinnaveinina välja antud PÖFF-i Pinot Noiri juua. Traditsioon on kena, kuid ehk võtame järgmisel aastal eesmärgi Jamesoni viski vääriline viktoriinikoht saavutada.


Sarnaselt paljudele tänavu fookuses olnud ulmeklassikutele on ka minul jube tunne vanaks jääda. Mitte ühelegi HÕFF-i peole ei jõudnud, sest kell kaks öösel nõudis kere pehmet voodit. Ja kurja, see pehme voodi meid mitmeid kordi truult teeninud hostelis ei rahuldanud enam nõnda kui eelmistel aastatel. Miskipärast lähevad vanusega seinad õhemaks, öölällajate hääled tugevamaks, ühisdušš ühisemaks kui varem ja hommikusöök oli kohe eriti puudu. Vanurid, tuleb välja, tahavad mugavust.




Kui varasematel aastatel on korraldatud näiteks basseiniseanss, kus vaatajad hulpisid basseinis ja üritasid ennast piisavalt tihti veest välja pekselda, et basseinimaja seinale projitseeritud Manborgi kiigata, siis tänavune eriseanss toimus Ungru lossi varemetes. 


Kõik õuduse elemendid olid olemas - švipsis kaaskodanikud pudenevates varemetes turnimas, külm öö, mis külmetas sabakondi sisemuseni välja ja viskideliiriumis filmisõbrad, kellest üks suutis oma lõualuu paigast luksuda. Et oma närvi rahustada, tarbisin igaks juhuks kiiresti ära kolm pitsi Jamesoni viskit, mida üks suursponsor lahkesti tasuta külmetavale seltskonnale jagas. 



Siinkohal on mul aga hea meel, et tänu vargsi ligi hiilinud vanurlusele olin just paar päeva enne HÕFF-i jõudnud endale paksu sooja salli heegeldada, mis päästis mind jääpurliklusest ja tagas meeldiva filmivaatamiskogemuse Mario Bava mustvalge teose Saatana Mask pihta.


Kuna 10 on kena ümmargune juubel, sai laupäeval peo puhul ka hiiglaslikku HÕFF-i torti. See sisaldas selliseid isiklikke õudusi nagu kilu ja sai. Siinkohal ei tasu aga minu kapriise uskuda, sest normaalmenüüga kaaskodanike hinnangul oli tegemist igati maitsva ampsuga. Mul oli vaid lihtne jääda truuks oma kauaaegsele HÕFFiarmastusele supibuffeele.



10. HÕFF kulges juubelivääriliselt. Tahan isiklikust kogemusest ja vaatepunktist kiita ühtlaseima kvaliteediga, ent ometi väga mitmekesist filmiprogrammi. Samuti ka igasuguse tugitegevuse sujuvat korraldust - minimaalselt tehnilisi apse (null?), ei ühtegi väga purjus eeskõnelejat ega horribiilset ajaplaneerimatust. Ametliku treileri biit on aga siiamaani kõrvus.

You must be doing something very right. Aitäh!


aprill 06, 2015

Mandariinid (2013) & 1944 (2015) & Vehkleja (2015)

Autor: | Aeg: aprill 06, 2015 | Lisa kommentaar (0)


Mandariinid (2013): IMDB EFIS
1944 (2015): IMDB EFIS
Vehkleja (2015): IMDB EFIS

Viimaste aastate jooksul on rahvusvaheliselt välja tulnud omajagu väärikaid filme, mis vapustavad julmuse ja ebaõiglusega, oskavad kurvaks teha, pühivad paatoslainega üle või panevad muul viisil seest kihelema. Mingil ettemääratud piiratud skaalal, kindlas noodivõtmes. Aga oma film oskab teistmoodi südamest pitsitada. Mingi erilise lisaga, sest see on OMA lugu, OMA mälestus, kuigi paljud meist ei ole algset lugu kunagi mälestuseks mäletanudki.

Ma ei tea, kas tegemist on (õnnestunud) teemavalikuga, mis läheb mõjuva realisatsiooni toel hinge, ühtekuuluvustundest sündinud võimenduse või objektiivselt hästi teostatud filmidega, kuid igaüks neist kõnetas mind. Ja kui ongi kõik eelnevad kokku, las siis olla, sest mulle meeldib spontaanselt uhke olla meie hästi läinud asjade üle. 

Mandariinide, 1944 ja Vehkleja läbivad märksõnad on kohanemine, hoolimine ja sitkus. Hästi mõjuvad eesti filmi trademarkiks saanud pikad vaiksed stseenid, kus näeme, teame ja tunneme, mis sõnadeta öeldi. Tuttava emotsiooni pealt tekib soov uuesti vaadata kaks aastat tagasi valminud Hardi Volmeri teost Elavad pildid. Ja ehk ka Risttuules...

Samast lõngast saab väga edukalt erinevatel aegadel nii kampsuni, salli kui ka sokid kududa, mis täiendavad teisi ja rõõmustavad igaüks kandjat erineval moel. Kuniks jätkub ja värvist veel ei tüdine.

Hinnang: Mandariinid - 8/10, 1944 - 8/10, Vehkleja - 7/10
Väärikas lisa meie filmifondi.
© Eveli filmiblogi is powered by Blogger | Author: Eveli Pung (evelipung@gmail.com) | Template designed by Josh Peterson