Kui IMDb tutvustust uskuda, siis Kõik muusikud on kaabakad on impressionistlik lugu andekast muusikust Leilast (Riina Maidre), kes ei ole nõus oma põhimõtetest loobuma ning peab seetõttu hulganisti pettumusi läbi elama. Tootja Allfilmi kodulehel on jällegi kirjutatud, et tegemist on visuaalse armastuskirjaga muusikale. Mina kirjeldaks antud filmi kui bipolaarse näitsiku märga unenägu.
Filmi põhikangelanna Leila on kunstiinimene, kes tegeleb kõige ja samal ajal mitte millegagi. Keevitab, laulab, disainib riideid, skeemitab natuke narkoproduktidega ja teeb suvalisi juhuotsi, et mingil peaaegu talutaval tasemel ära elada. Kogu tema aur läheb särava fassaadi ehitamisele - iga päev uus hästisobitatud komplekt riideid, ehteid ja meiki, kõlavad pseudointelligentsust demovad tsitaadid ja investeeringud enesekindlasse ülbesse käitumisse. Kuigi neiu peab end ise sisukaks ja intrigeerivaks, on kogu ta sisemaailm pettumust valmistavalt tühi ja labane. Justkui kuhi roosat suhkruvatti - kaugelt vaadates nii ilus ja kohev, et oled nõus kas või kilomeetrises ostusabas seisma, aga kui oma portsu hingehinna eest kätte saad ja keele sisse torkad, siis mõistad et see pole reaalsuses midagi rohkemat kui maitsetu ja mõttetu kleepuv läga.
KMOK on mõnusalt teravmeelne peeglivaade tänapäeva "
coolide inimeste" maailma. Filmist võib märgata mitut tüüpilist hipsterkultuuri elementi, mis alati ka päriselus muigama ajavad. Näiteks lihtlabased suure kunsti kõrvalt enda äraelatamistöökohad, mille kohta on hea hiljem memuaarides kirjutada, et vot enne suureks staariks saamist töötasin restoranis nõudepesijana või keevitasin strippariposte kokku. Samuti torkab hästi silma meeleheitlik vajadus veidrustega silma paista
a la lähme-hommikul-randa-ja-joome-šampanjat.
Nii lahe, nii cool, nii edgy, nii innovatiivne minust sellist ebatraditsioonilist ettepanekut teha, eks ole? Peategelasel ei ole probleemi ka külmkappi istuma ronida või lasta see toidu asemel raamatupakkidega täita. Siinkohal ei ole ma enam kindel, kumb - peategelase karakter või režisöör ise - eeldab, et säärased tegevused suure ja olulise (mis sest, et täiesti arusaamatu ja arulageda)
statementi teevad.
Filmis on esindatud kõik kohustuslikud atraktsiooniteemad - seks, alkohol, narkootikumid. Viimasega puhuti küll õhupall katki. Ei tundu eriti realistlik, et kõikidel kunstiinimestel on käekotis või
man purse-is kohustuslikus korras purgike Ritalini, Xanaxit või Diazepami ning nad on valmis kõike tegema, et uut
stashi saada. Või on see tõesti nii? Sellegipoolest meeldis mulle tegelaste enda
fakemoraalsus -
ohjah, narkootikumid on nii halvad, vaadake kuidas need järjest meie sõprade ja tuttavate elusid rentslisse veavad...aga suvv, drugs are awesome, laseme edasi!
Kuigi filmis esindatud karakteritel on kõvasti potentsiaali, ei saa sama öelda struktuurse ja tehnilise teostuse kohta. Stseenid on hüplikud ja liialt palju jäetakse lahti seletamata. Mis on iseenesest täiesti mõistetav - pole midagi keerulisemat, kui analüüsi ja sünteesi vahekorda klappima saada. Teisisõnu, kui stsenarist on enda peas teatud olukorrad 100 korda läbi mõelnud ja lahti mõtestanud, peab ta olema väga kindel, et tema mõttekäik on välja näidatud või vähemalt nii aimatavaks tehtud, et vaataja saab ise soovitud järelduseni jõuda. Praegu jäi õhku lihtsalt hunnik küsimusi. Miks ta nii tegi? Kes see tegelane on? Kust ta tuli? Mis ta stoori on? Oot, kas me nüüd hüppasime ajas edasi või tagasi? Mis üldse toimub?
Ilmselt on ka režissöör mingil määral täiendava selgitamise vajadusest aru saanud, kuid lahendus sellele ajab paremal juhul muigama, halvemal kurvastama. Heaks näiteks on stseen, kus kaks noormeest kõnnivad külmal talvehommikul tänaval ning üks neist ajab täiesti seosetut suvamöla. Mille peale teine siis küsib, et aga mis veel BERLIINIS juhtus (kas kohustuslikult või alateadlikult eriliselt rõhutades). Aaaaa! See kõik juhtub Berliinis. No miks sa ometi varem ei öelnud! Nüüd on ju kõik arusaadav ja selge nagu seebivesi!
Või siis mitte.
Filmi suurim tugevus on peaosa kehastanud Riina Maidre. Isegi kõige ebaloogilisemas stseenis kõige suuremate pseudointelligentidega kõige pseudodiibimat vestlust pidades (mille taotluslik idiootsus tahab mul pea valutama panna), säilitab ta karakteriväliselt teatud väärikuse, šarmikuse, ilmekuse. Kindel
kes ta on, milles ta veel on osalenud ja millal teda uuesti kinolinal näha saaks emotsioon. Samuti oli rõõm näha Jarek Kasarit, küll kahtlase väärtuse ja vajadusega rollis, ent ometigi nii mõnegi sellise dialoogireaga, mis kinosaalirahva kõvema volüümiga kihistama pani.
Üks teema jääb aga lõpuni täiesti selgusetuks. Kus on kõik pealkirjas lubatud muusikud? Ka mina olen proovikas oma lõbuks mikrisse jorutanud, aga ma ei leia, et see minust muusikut teeks. Isegi kaabakas olemiseks on vajalik mingi substants, mingi staatus välja teenida. Antud filmi karakterid ei ole rohkemat kui tühjad poosetajad. Mis, tuleb tunnistada, on väga meelelahutuslik ja
hilarious vaadata, aga milleks nii eksitav pealkiri?
Hinnang: 6/10
Pole muusikuid, pole kaabakaid. Aga hipstereid on täiega lõbus vaadata!
