Kuvatud on postitused sildiga Eesti filmid. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Eesti filmid. Kuva kõik postitused

august 09, 2021

HÕFF 2021

Autor: | Aeg: august 09, 2021 | Lisa kommentaar (0)


Elame ajas, kus miski ei ole kindel. Aga kui kõik tähed joonduvad õigesti, kõik kirved raksatavad täpselt koljude keskele ja vereplekid moodustavad universumile meeldiva sümmeetria, siis võib-olla, äkki, vägavägaloodan, kas tõesti, tuleb 13. - 15. augustil Haapsalus järjekordne HÕFF.

Neid, kel vaktsineerimise, läbipõdemise või negatiivse testi tõend ette näidata, oodatakse tuttavasse armsasse Haapsalu Kultuurikeskusesse. Kiirtesti saab ka teha, 5 EUR ja kehtib 48 h ehk kogu festivali aja (jumst mõistlik, kas pole?). Kõik teised, kes ühel või teisel põhjusel eelistavad koduseks jääda, saavad HÕFF-ist osa veebikinos.



Sel aastal on programmis mitu juba ette kultusstaatuse omandanud Eesti amatöörfilmi nagu näiteks Rikutud hing. Viirus, kus möllavad Susanna Šmanjov ja Helen Kõpp. Samuti Õigluse järg Õiglus 2, mis loodetavasti näitab vähemalt samapalju kodukootud actionit kui esimene osa.

Avafilmiks on Psycho Goreman ja ei puudu ka traditsioonilised lühikad, nii võistlusprogramm kui ka väikesed luupainajad. Fookuses seekord Stanisław Lemi looming.

Rääkimata põhiprogrammist, retrokatest ja paljust muust, aga parem vaata ise ja vali oma lemmikud:

Kõik Haapsalus kohapeal nähtavad filmid

Kõik veebikino filmid

Pöidlad pihku (või sae vahele), et kõik laabuks hästi ja HÕFF saaks olla see väike raksuga energialaeng, mis meid süngele sügisele sutike rohkem elavana vastu saadab.

märts 01, 2019

Tõde ja õigus (2019)

Autor: | Aeg: märts 01, 2019 | Lisa kommentaar (0)


Mul on väga hea meel, et selline ilus film meie vabariigi 100. sünnipäevaks valmis.

Eestlasena tahaks nuriseda, sest nurisemine teeb rõõmsaks. Kiita, seevastu, on peaaegu et piinlik. Äkki keegi veel põrutab, et mida sa õige jorised, ei olnud nii hea ühti.

Aga oli küll. 

Kiidusõnu jätkub kõikjale. Stsenaarium oli vahva ja ladus. Karakterid reljeefsed, näitlejatööd suurepärased. Andres ja Krõõt jäävad pikalt vaimusilma. Lumised, suvised, soised, viljased maastikud täidavad hinge, sest Eesti on ilus.

Soovitan kindlasti esimest korda kinos vaadata. Film on pikk, 2 tundi ja 45 minutit. ETV kõrvalt võib tekkida kiusatus mõni võileib teha, aga ühtejutti vaadates on emotsioon vahvam.

Hinnang: 9/10
Film, mille üle saab uhke olla.



jaanuar 01, 2019

Lõbus perekond (2018)

Autor: | Aeg: jaanuar 01, 2019 | Lisa kommentaar (0)


Aasta viimased päevad on alati selline vahva unelemine, kus tahaks ainult diivanil lösutada, süüa ja magada. Kuna seis kiskus juba väga laisaks ja hädasti oli vaja põhjust püksid jalga panna, otsustasime sõpruskonnaga kinno minna. 

Ilmselgelt ei olnud kellelgi viitsimist vaadata mõnda kolmetunnist eepost ega äärmiselt kõrge kunstilise väärtusega rasket draamat. Pigem nagu lõbusat janti. Ja umbestäpselt peaaegu vist mitte seda me saimegi.

Lõbus perekond on jant, mis jant. Kuna kõik minu infovälja teaserid näitasid Mattias Naani ja Tigran Gevorkjani, olid ootused kõrged. Kahjuks on nad vaid korduva funny bitiga kõrvaltegelased. Õnneks küll, deliverivad priimalt iga hetke oma eetriajast.

Peaosades olid hoopis Saara Kadak ja Armen Arušanjan. Lisaks on vahvaid rolle tegemas hulk eesti ja armeenia päritolu näitlejaid, sealhulgas Merle Palmiste, Andrus Vaarik, Liina Vahtrik, Mart Toome, Andres Dvinjaninov, Elina Reinold, Ain Mäeots, Aram Gevorgjan, Arman Navasardjan ja Vigen Stepanjan. Kogu pöörane lugu on üles ehitatud eriliselt õnnelikele või õnnetutele kokkusattumustele.

Kuigi tegelaskujud olid vahvad ja osatäitjad väärikad, ehmatas eestlane minus ikkagi ära. Mõtled küll, et nagu Eesti-keskne film, aga ükski eestlasest tegelane ei käitu, kõnele ega emotsioneeru nagu eestlane. Jandi stiil oli väga võõras ja mitu korda tabasin end mõtlemast, et ilmselt võiks see oluliselt paremini peale minna Armeenia publikule.

Kuna ma ei osanud võrdlemisi suure osa filmist kaasa naerda, siis nautisin hoopis Tallinna vaateid, sh tuttavaid kohti Nõmmel ja Telliskivi loomelinnakus. See aitas vastu pidada lõpuminutiteni, kus tegelaste liinid omavahel kenasti kokku jooksid ja kohe täitsa päriselt lõbus hakkas. 

Hinnang: 6/10
Eesti film armeenlastele.

märts 21, 2017

Sangarid (2017)

Autor: | Aeg: märts 21, 2017 | Lisa kommentaar (0)

Sangarid on kodumaine lugu Nõukogude Eestist Rootsi pagenud kolmest ettevõtlikust tüübist (Veiko Porkanen, Märt Pius, Karl-Andreas Kalmet). Poisid jätavad oma ettemääratud tulevikud, põrutavad kummipaadiga üle lahe ja püüavad end uues suures priiuses kehtestada.


Kui treiler lubas Sangaritest miskit fun janti, või no vaadake kasvõi postrit, siis tegelikult oli tegemist hulga tõsisema filmiga. Jah, poisid panevad korra pihta kollaseid kummiparte täis käru ja üks briljantne elektroonikapoe moment on ka, ent valdavalt jooksevad läbi tõsisemad teemad. Koduste hülgamine, keelebarjäär, töö leidmise keerukus, kahtlased pakkumised, libedad teed ja uljad nirude tagajärgedega valikud.


Lahedasti on sisse põimitud viited pagulusteemadele - põgenemine, pääsemine ja põrumine, fookuses kultuuriruumiga kohanemine. Film tuletab delikaatselt meelde, et mölakaid leidub igast rahvusest, ka meie armsa kodumaa ettevõtlikeimate poegade seas. Ja ka seda, et mõnest võib hiljem veel asja saada. 


Kui komejandi ootused maha keerata, siis üllatab Sangarid päris positiivselt. Ma ei mõista, miks Sangareid turundati kui an upbeat comedy (IMDb kirjeldus, treiler, poster) ja seostati Klassikokkutulekuga. Omaarust ma ei ole morn no nonsense stereotüüpeestlane, kes ei oska nalja naerda, aga... Tõsisemaid mõttekohti leidus minu jaoks hulga rohkem kui muigamise momente. Ja see tegi kokku täitsa vahva ja mõtlemapaneva filmi.

Muide. Porkanen, Pius ja Kalmet teevad väga meeldejäävad rollid. Hea on taas tõdeda, et meie nooremast kinogeneratsioonist kasvab täitsa sheffe kutte peale.

Hinnang: 7/10
Treiler põlema, film on põnevam.

juuni 26, 2015

Supilinna Salaselts (2015)

Autor: | Aeg: juuni 26, 2015 | Lisa kommentaar (0)

Lõbus seikluslugu neljast Tartu lapsest, kes moodustavad salaseltsi, et ühiselt lahendada erinevaid müsteeriume. Kui terve linna vallutab tõbi, mis muudab täiskasvanud lapsemeelseteks, peavad lapsed leidma vastumürgi, et õigeaegselt päästa oma vanemad, vanavanemad ja teised linnaelanikud. 

Supilinna Salaselts on mõnus kerge suvefilm, täpselt selline nagu üks meelelahutuslik lastekas olema peab. Eesmärk on üllas - ärgitada pisemaid rohkem aktiivselt väljas mängima ja mõistatusi lahendama. Peaaegu 10 aasta jagu tartlasena kõnetasid mind aga kõige rohkem kodulinnas üles võetud stseenid. Tartu on nii ilus! 

Film on Eesti oma versioon Indiana Jonesist lastega. Ja kellele ei meeldiks siis aaretejahid! Näitlejad on hoolega valitud ja muide, isegi Baruto teeb küll pisikese, aga äärmiselt südantsoojendava ja humoorika rolli. 

Supilinna tänavatel ratastega sõites, puude otsa ronides, joostes, möllates ja muid värskes õhus aktiivseid toiminguid tegevad mudilased tõid kuskilt sügavalt-sügavalt, tuhandete Youtube videote ja kassipiltide kihi alt välja unustusse vajunud mälestuse endagi lapsepõlvest. Lapsepõlvest, mis ei kulgenud ruloo taga helendavaid ekraane hüpnotiseerides. Usun, et selline pisike meenutus või müks kulub ära nii meie pisematele kui  ka suurematele.

Hinnang: 6/10
Mõnus kerge suvekas.

juuni 01, 2015

Eesti filmi andmebaas EFIS

Autor: | Aeg: juuni 01, 2015 | Lisa kommentaar (0)


Olen juba ammu tahtnud kirjutada Eesti filmi andmebaasist EFIS-est - www.efis.ee.

EFIS on põhjalik eesti filmide, filmitegijate, filmiasutuste ja muu filmindusega seotud info avalik andmekogu. Kuigi andmebaas on veel aktiivse täiendamise faasis, leidub seal juba märkimisväärselt palju kataloogitud filme ja muud infot, mis pakub filmientusiastidele päevadeks ja nädalateks sirvimisrõõmu.

Lemmikuna toon välja näiteks täispikkade mängufilmide kategooria. Veetsin seda läbi vaadates ja oma nähtud-nägemata filmide nimekirja koostades hea mitu tundi kvaliteetaega. Minu peal täitis andmebaas oma eesmärke kenasti - tean eesti filmidest nüüd omajagu rohkem ja soov kodumaist filmitoodangut tarbida tugevnes märgatavalt.



Seda enam oli mul rõõm, kui märkasin, et EFIS on 2015. aasta Eesti parima e-teenuse valimisel finaali jõudnud. Lõpliku valiku teeb küll žürii, kuid publiku lemmiku valimisel on võimalik kõigil Facebooki kasutajatel oma hääl anda rakenduses Eesti parim e-teenus. Minu isiklik hääl läks küll hädaabi geoinfosüsteemile GIS-112, kuid näen ka EFIS-t väga tugeva ja asjaliku e-teenusena, mis jäi juba rohkem kui aasta tagasi mulle positiivse emotsiooniga meelde. Meie oma IMDb. :)

Kuigi täna kipub andmebaas sutike aeglane olema (ilmselt konkursiga seotud suurema huvi tõttu), tasub mõnel argisemal päeval pilk peale visata ja ennast mõneks ajaks eesti filmimaailma unustada.

aprill 06, 2015

Mandariinid (2013) & 1944 (2015) & Vehkleja (2015)

Autor: | Aeg: aprill 06, 2015 | Lisa kommentaar (0)


Mandariinid (2013): IMDB EFIS
1944 (2015): IMDB EFIS
Vehkleja (2015): IMDB EFIS

Viimaste aastate jooksul on rahvusvaheliselt välja tulnud omajagu väärikaid filme, mis vapustavad julmuse ja ebaõiglusega, oskavad kurvaks teha, pühivad paatoslainega üle või panevad muul viisil seest kihelema. Mingil ettemääratud piiratud skaalal, kindlas noodivõtmes. Aga oma film oskab teistmoodi südamest pitsitada. Mingi erilise lisaga, sest see on OMA lugu, OMA mälestus, kuigi paljud meist ei ole algset lugu kunagi mälestuseks mäletanudki.

Ma ei tea, kas tegemist on (õnnestunud) teemavalikuga, mis läheb mõjuva realisatsiooni toel hinge, ühtekuuluvustundest sündinud võimenduse või objektiivselt hästi teostatud filmidega, kuid igaüks neist kõnetas mind. Ja kui ongi kõik eelnevad kokku, las siis olla, sest mulle meeldib spontaanselt uhke olla meie hästi läinud asjade üle. 

Mandariinide, 1944 ja Vehkleja läbivad märksõnad on kohanemine, hoolimine ja sitkus. Hästi mõjuvad eesti filmi trademarkiks saanud pikad vaiksed stseenid, kus näeme, teame ja tunneme, mis sõnadeta öeldi. Tuttava emotsiooni pealt tekib soov uuesti vaadata kaks aastat tagasi valminud Hardi Volmeri teost Elavad pildid. Ja ehk ka Risttuules...

Samast lõngast saab väga edukalt erinevatel aegadel nii kampsuni, salli kui ka sokid kududa, mis täiendavad teisi ja rõõmustavad igaüks kandjat erineval moel. Kuniks jätkub ja värvist veel ei tüdine.

Hinnang: Mandariinid - 8/10, 1944 - 8/10, Vehkleja - 7/10
Väärikas lisa meie filmifondi.

november 11, 2012

Kõik muusikud on kaabakad (2012)

Autor: | Aeg: november 11, 2012 | Lisa kommentaar (0)

Kui IMDb tutvustust uskuda, siis Kõik muusikud on kaabakad on impressionistlik lugu andekast muusikust Leilast (Riina Maidre), kes ei ole nõus oma põhimõtetest loobuma ning peab seetõttu hulganisti pettumusi läbi elama. Tootja Allfilmi kodulehel on jällegi kirjutatud, et tegemist on visuaalse armastuskirjaga muusikale. Mina kirjeldaks antud filmi kui bipolaarse näitsiku märga unenägu.

Filmi põhikangelanna Leila on kunstiinimene, kes tegeleb kõige ja samal ajal mitte millegagi. Keevitab, laulab, disainib riideid, skeemitab natuke narkoproduktidega ja teeb suvalisi juhuotsi, et mingil peaaegu talutaval tasemel ära elada. Kogu tema aur läheb särava fassaadi ehitamisele - iga päev uus hästisobitatud komplekt riideid, ehteid ja meiki, kõlavad pseudointelligentsust demovad tsitaadid ja investeeringud enesekindlasse ülbesse käitumisse. Kuigi neiu peab end ise sisukaks ja intrigeerivaks, on kogu ta sisemaailm pettumust valmistavalt tühi ja labane. Justkui kuhi roosat suhkruvatti - kaugelt vaadates nii ilus ja kohev, et oled nõus kas või kilomeetrises ostusabas seisma, aga kui oma portsu hingehinna eest kätte saad ja keele sisse torkad, siis mõistad et see pole reaalsuses midagi rohkemat kui maitsetu ja mõttetu kleepuv läga.



KMOK on mõnusalt teravmeelne peeglivaade tänapäeva "coolide inimeste" maailma. Filmist võib märgata mitut tüüpilist hipsterkultuuri elementi, mis alati ka päriselus muigama ajavad. Näiteks lihtlabased suure kunsti kõrvalt enda äraelatamistöökohad, mille kohta on hea hiljem memuaarides kirjutada, et vot enne suureks staariks saamist töötasin restoranis nõudepesijana või keevitasin strippariposte kokku. Samuti torkab hästi silma meeleheitlik vajadus veidrustega silma paista a la lähme-hommikul-randa-ja-joome-šampanjat. Nii lahe, nii cool, nii edgy, nii innovatiivne minust sellist ebatraditsioonilist ettepanekut teha, eks ole? Peategelasel ei ole probleemi ka külmkappi istuma ronida või lasta see toidu asemel raamatupakkidega täita. Siinkohal ei ole ma enam kindel, kumb - peategelase karakter või režisöör ise - eeldab, et säärased tegevused suure ja olulise (mis sest, et täiesti arusaamatu ja arulageda) statementi teevad.

Filmis on esindatud kõik kohustuslikud atraktsiooniteemad - seks, alkohol, narkootikumid. Viimasega puhuti küll õhupall katki. Ei tundu eriti realistlik, et kõikidel kunstiinimestel on käekotis või man purse-is kohustuslikus korras purgike Ritalini, Xanaxit või Diazepami ning nad on valmis kõike tegema, et uut stashi saada. Või on see tõesti nii? Sellegipoolest meeldis mulle tegelaste enda fakemoraalsus - ohjah, narkootikumid on nii halvad, vaadake kuidas need järjest meie sõprade ja tuttavate elusid rentslisse veavad...aga suvv, drugs are awesome, laseme edasi!



Kuigi filmis esindatud karakteritel on kõvasti potentsiaali, ei saa sama öelda struktuurse ja tehnilise teostuse kohta. Stseenid on hüplikud ja liialt palju jäetakse lahti seletamata. Mis on iseenesest täiesti mõistetav - pole midagi keerulisemat, kui analüüsi ja sünteesi vahekorda klappima saada. Teisisõnu, kui stsenarist on enda peas teatud olukorrad 100 korda läbi mõelnud ja lahti mõtestanud, peab ta olema väga kindel, et tema mõttekäik on välja näidatud või vähemalt nii aimatavaks tehtud, et vaataja saab ise soovitud järelduseni jõuda. Praegu jäi õhku lihtsalt hunnik küsimusi. Miks ta nii tegi? Kes see tegelane on? Kust ta tuli? Mis ta stoori on? Oot, kas me nüüd hüppasime ajas edasi või tagasi? Mis üldse toimub?



Ilmselt on ka režissöör mingil määral täiendava selgitamise vajadusest aru saanud, kuid lahendus sellele ajab paremal juhul muigama, halvemal kurvastama. Heaks näiteks on stseen, kus kaks noormeest kõnnivad külmal talvehommikul tänaval ning üks neist ajab täiesti seosetut suvamöla. Mille peale teine siis küsib, et aga mis veel BERLIINIS juhtus (kas kohustuslikult või alateadlikult eriliselt rõhutades). Aaaaa! See kõik juhtub Berliinis. No miks sa ometi varem ei öelnud! Nüüd on ju kõik arusaadav ja selge nagu seebivesi!

Või siis mitte.

Filmi suurim tugevus on peaosa kehastanud Riina Maidre. Isegi kõige ebaloogilisemas stseenis kõige suuremate pseudointelligentidega kõige pseudodiibimat vestlust pidades (mille taotluslik idiootsus tahab mul pea valutama panna), säilitab ta karakteriväliselt teatud väärikuse, šarmikuse, ilmekuse. Kindel kes ta on, milles ta veel on osalenud ja millal teda uuesti kinolinal näha saaks emotsioon. Samuti oli rõõm näha Jarek Kasarit, küll kahtlase väärtuse ja vajadusega rollis, ent ometigi nii mõnegi sellise dialoogireaga, mis kinosaalirahva kõvema volüümiga kihistama pani.



Üks teema jääb aga lõpuni täiesti selgusetuks. Kus on kõik pealkirjas lubatud muusikud? Ka mina olen proovikas oma lõbuks mikrisse jorutanud, aga ma ei leia, et see minust muusikut teeks. Isegi kaabakas olemiseks on vajalik mingi substants, mingi staatus välja teenida. Antud filmi karakterid ei ole rohkemat kui tühjad poosetajad. Mis, tuleb tunnistada, on väga meelelahutuslik ja hilarious vaadata, aga milleks nii eksitav pealkiri?

Hinnang: 6/10
Pole muusikuid, pole kaabakaid. Aga hipstereid on täiega lõbus vaadata!

november 08, 2012

Seenelkäik (2012)

Autor: | Aeg: november 08, 2012 | Lisa kommentaar (0)

Seenelkäik on eestlasliku huumoriga lugu poliitik Aadu Käost (Raivo E. Tamm), kes võtab oma abikaasa Viiviga (Elina Reinold) ette sügisese seenelkäigu. Eks ikka selleks, et vahepeal aega maha võtta, närve rahustada ja natuke looduses ringi jalutada. Kogemata kombel satub nende auto peale hääletama erakonna eelmistel suvepäevadel esinenud rögarokkar Zäk (Lembit Ulfsak), kelle modus operandi on vaikselt tagaistmel A. Le Coq Premiumi kuuspakki lahendada ja meeldiva pohhuismiga kõigesse ümbritsevasse suhtuda. Veider seltskond jõuab lõpuks ka metsa ning siis hakkavad asjad vaikselt viltu vedama...



Eesti Film 100 on nagu platseeboravim - kõik juubeliaastal välja lastud filmid tunduvad justkui tavapärasest parema kvaliteedi ja uue hingamisega. Tegemist on võrdlemisi eestlastelt-eestlastele linalooga ja selle mõnus satiir on rätsepatööna kohandatud just Eesti poliitika- ja meediamaastiku pilamisele. Rahvuslikku äratundmist võrrandist välja lülitades leidub käsitletud teemades ka piisavalt universaalsust, et kõnetada vaatajaskonda riigipiirist kaugemal. Oleks ju tegelikult kangesti kena, kui maailmavallutusplaanid taaskordselt ainult Ilmar Raagi õlule jääma ei peaks.



Võib-olla on see minu isiklik viga, aga 80% juhtudest ei tundu mulle eesti näitlejate rollisooritus kinolinal kuigi veenev. Puine käitumine, kohmaka dialoogi esitamise kohustus, põhjamaine awkwardness. Samuti tekib soov aeg-ajalt meelde tuletada, et kinolina ei ole teatrilava ja vastupidi. Seekord läks vastupidi. Seenelkäik on pika ajaperioodi vältel üks esimesi filme, kus kõik näitlejatööd sujuvad ja sundimatud tunduvad. Raivo E. Tamm võtab rolli kaasa allanliku tahumatuse ja eesti mehe napisõnalise tõsiduse ning Elina Reinoldi kõnemaneerid meenutavad väga usutavalt kasvõi naabrinaist. Isegi Ulfsaki otse Ameerika 70.ndate rokimaastikku kujutavaist filmistampidest copy-pastetud karakter on nii üks-ühele üle toodud, et ei tundu võõrkehana.



Seenelkäigus on esindatud üks oluline tahk, mis võiks kinoprojektori vahendusel vabalt võluda kogu ilma - fantastiliselt lummav Eesti loodus. Vaikne mets, voogavad maastikumotiivid, suured sõnajalapõõsad ja hõbehallid samblad toidavad kodumaist äratundmisrõõmu ning pakuvad samal ajal vastupandamatut eksootikat. Isegi kinosaalis istudes tuleb vaevata meelde metsa lõhn ja hääl, mida oksad kummikusammu all teevad, kui männiriisikate või mustikate otsingul ringi jalutada. Müts maha kõigi filmitegijate ees, kes oskavad kohalikke ressursse nii hästi ära kasutada. Seenelkäik võiks vabalt olla potentsiaalsete filmilokatsioonide reklaamiks välismaa produtsentidele.

Kokkuvõttes olen jälle positiivselt üllatunud. Üha rohkem veendun, et tegemist ei ole ainult platseeboefektiga. Toimeaine on silmnähtavalt tugevamaks muutumas, ravides aina efektiivselt mu umbusku ja ettevaatlikkust eesti filmi edu suhtes.

Hinnang: 7/10
Tõenäoliselt selle aasta edukaim kodumaine film.

veebruar 22, 2012

Bad Hair Friday (2012)

Autor: | Aeg: veebruar 22, 2012 | Kommentaarid (2)

Pulp Fiction meets Lock, Stock and Two Smoking Barrels meets The Wire meets Reservoir Dogs meets Trainspotting meets...

...ehk teisisõnu järgmine nö kokkulaenatud film. Aga kuradi hästi kokku laenatud!

Noored filmitegijad Andres Kõpper ja Arun Tamm on lõpuks ometi julgenud fuck yeah suhtumise eesti filmimaastikule kaasa võtta ja maksma panna. Bad Hair Friday jutustab loo sellest, kuidas ühe õhtu jooksul ristuvad igasuguse erineva kontingendi teed - puhtaima südamega noormeestest paadunud kriminaalideni. Esindatud on Nietzschet tsiteerivad kurjategijad, maffiaperekond, lihtsad elunautlejatest tüübid, pisikriminaalid ja ööliblikad, tagasihoidlikud ja väljakutsuvad neiud ning paljud teised, kes leiavad end juhuse tahtel üksteise maailmast.

Bad Hair Friday tõestas, et varasemast filmiloomingust inspiratsiooni saamine ja hästitöötavate efektide kopeerimine ei ole midagi, mida häbeneda. Lõpptulemus on vägev! Film skoorib järjest mõnusate kaameranurkade, tasemel montaaži, hästi valitud ja ajastatud soundtracki ning tugeva dialoogiga. Eriti just viimasega, kuna pea iga fraasiga on võetud arvestatav risk - see töötab kas väga hästi või ei tööta üldse. Enamikel kordadest töötas väga hästi. Siinkohal on vajalik ka näitlejaid kiita, sest nii tuntud kui ka uued näod kandsid oma kohati tugeva standardhälbega rollid usutavalt välja.

Kui tavaliselt võib eesti filmi riigi jalgpallikoondisega võrrelda, kus kõik üritavad kogu hingest, aga ikka jäädakse mõne harva erandiga välismaalastele alla, siis seekord tehti puhas ja korralik töö. Tundub, et kodumaisel filmil on tulemas hea aasta, sest tegemist on juba teise linateosega, mida julgen soojalt soovitada.

Hinnang: 8/10
Loobudes suurt kunsti taga ajamast on tulemus kogemata-meelega väga hästi välja kukkunud.

jaanuar 13, 2012

Umbkotid (2012)

Autor: | Aeg: jaanuar 13, 2012 | Kommentaarid (5)

Kes veel ei tea, siis eesti film saab tänavu 100-aastaseks. Sellise toreda tähtpäeva puhul lubasin endale, et pööran 2012. aastal eriti tähelepanu just kodumaistele teostele. Juhuse tõttu sai esimeseks valikuks Rain Tolki ja Andres Maimiku uus komöödia Umbkotid.

Film on mõnus vaade reklaamitegemise kaadritagustesse, kus pilgatakse nii tegijad, kliente kui ka tervet loomingulist protsessi. Ma ei ole küll selle maailmaga väga tõsiselt tutvunud, kuid tekib aimdus, et nii mõnegi tähelepanekuga on üsna täkkesse pandud. Tore oli vaadata kodumaist komöödiat, mis ei tekitanud ebamugavat piinlikkust, vaid pani saalitäie vaatajaid laginal kaasa naerma. Plusspunktid ka selle eest, et häid ja meeldejäävaid tsitaate oli erakordselt palju.

Umbkottides esineb oma nime all terve plejaad tuntud eesti näitlejaid ja avaliku elu tegelasi - Jüri Aarma, Madis Kalmet, Ott Sepp, Farmi-Gabriel, Nõia-Ints ja paljud teised. Kasutatakse samasugust lüket nagu Kuukulgur Filmi eelmises komöödiaprojektis Kormoranides - ohtralt kuulsusi ja pseudokuulsusi minuti kaupa ekraanile. Ka peategelased Tolk ja Maimik esitavad veenva pilaversiooni iseendast.

Tsiteerin siinkohal Postimehe artiklit, kus Maimik kirjeldab Kormorane:
Pigem soovisime tekitada ahaa-efekti, pannes osa tuntud nägudest ootamatusse rolli ning teised iseenda avaliku kuvandi üle nalja viskama. Eneseiroonia on uskumatult vabastav kogemus. Lisaks käib meie stiili juurde, et dokumentaalfilmi lõimime sisse mängulisi elemente ning mängufilmi toome dokumentaalset juuretist.

Tundub, et Maimikule meeldib häid ideid recycleda, sest antud lõik sobib väga täpselt kirjeldama ka Umbkottide filmi.

Kokkuvõttes, mõnusalt lühike ja ladus (ainult 57 minutit) humoorikas lugu, millel on potentsiaali kodumaiste komöödiate lippu kõrgel hoida. Muide, tsiteerides otse facebooki infosektsioonist, tegemist on eesti tingimustes unikaalse linateosega, millele pole kulutatud sentigi maksumaksja raha. Tubli töö, poisid!

Hinnang: 7/10
Kormoranide vigadest on õpitud ja Umbkotid on juba päris mitme kraadi võrra parem.
© Eveli filmiblogi is powered by Blogger | Author: Eveli Pung (evelipung@gmail.com) | Template designed by Josh Peterson