detsember 31, 2011

The Artist (2011)

Autor: | Aeg: detsember 31, 2011 | Lisa kommentaar (0)

Aasta on 1927 ja vananev filmistaar George Valentin (Jean Dujardin) on teelahkmel - kas jääda truuks tummfilmidele või minna kaasa helirevolutsiooniga. Saatuse tahtel kohtub ta noore neiu Peppy Milleriga (Bérénice Bejo), kelle särav karjäär saab alguse statistirollist Valentini filmis.

Film on mustvalge ja peaaegu täielikult ilma kõneta, vaikusehetked täidab orkester. Teosel on üks läbi põhimõte - kui sa ei räägi, siis ei saa keegi aru, mida sul öelda on. Ometigi suudavad näitlejad nii palju ainult tegevuste ja näoilmetega edasi anda ning sõnu pole vajagi, et neid mõista.

The Artist on soe ja südamlik ning uus (mis ei ole tegelikult uus, eksole) harjumatu lähenemine konverteerib vaataja uudishimu kiirelt keskendunud tähelepanuks. Filmi täisväärtuslikuks nautimiseks on vajalik täielik vaikus kinosaalis ja õnneks Artise kinopublik mõistis seda.


Näitlejad teevad siin superrollid. Jean Dujardini naeratus võiks toita miljon nälgivat aafrika last, lõpetada jääliustike sulamise ja lepitada Koread. Peppy (milline fantastiliselt ilus ajastutruu nimi!) rollis säranud Bérénice Bejo oli täiesti lummavalt graatsiline. Eraldi võiks esile tõsta ka Dujardini väikese sõbra Jack Russelli terjeri Uggie, kes ei jäänud filmis temast sammugi maha. Siinkohal on võimalik tunnistada, et eksisteerib koeri, kes on paremini välja treenitud näitlema kui mõned samas ametis inimesed.

Mul on väga hea meel sellise toreda filmiga aastat lõpetada. Toetage teiegi hetkel raskustes vaevlevat aga tõsiselt mõnusat ja hubast Artise kino ja minge The Artisti vaatama!

Hinnang: 9/10
Südamlik, soe, rikastav.

Valik 2011.aasta komöödiaid

Autor: | Aeg: detsember 31, 2011 | Lisa kommentaar (0)
Kuna ma olen kolm viimast nädalat intensiivselt magistritööd kirjutanud, siis kuidagi tuleb see vaene välja väänatud aju ka maha rahustada. Mis ometigi sobiks selleks paremini kui ära vaadata mõned mõnusad komöödiad. Lõin IMDB süvendatud otsingu lahti, panin parameetriteks 2011.aasta komöödiad, millel on vähemalt 100 häält ja keskmine hinne üle 6.5. Minu kurvastuseks tuli nimekiri võrdlemisi lühike, aga üht-teist andis sealt välja valida ikka.


Terri ja 50/50 puhul on tegemist filmidega, mis on meelevaldselt komöödia žanri alla ka pandud, aga ei ole seda teps mitte. A few funny remarks and quirky situations do not a comedy make! 50/50 on küll paljukiidetud teos, mis troonib paljude filmisõprade edetabelites, aga minul jäi kahjuks selle võlu avastamata. Naeratav Joseph-Gordon Levitt leiab kindlasti tee mitme neiu südamesse ja kohmetul Anna Kendrickil on potentsiaali noormehi ära võluda, aga... Ma teeksin sellele filmile liiga, kui ütleks, et kehv oli, aga ma tõesti ootasin midagi rohkemat. Terri läks paraku täielikult tänapäeva indiede "paneme üliveidrad karakterid üliveidratesse situatsioonidesse ja bam! see peab ometigi hea film olema" kategooriasse, mis on end minu jaoks täielikult ammendanud.

Horrible Bosses ja Friends With Benefits on kõige tõupuhtamad Ameerika mainstream komöödiad. Esimes nautisin väga teravmeelset dialoogi, mis võiks antud filmi isegi aasta parimate sekka paigutada. Teine jäi natuke lahjemaks, aga peategelaste Timberlake'i ja Kunise vaheline keemia tegi natuke seest soojaks. Võit seegi.

Paul ja The Inbetweeners Movie on mõlemad kõvade reitingutega komöödiad. Esimesega oli väga kõrge kukkumine ehk teisisõnu, suured ootused ja pettumust valmistav reaalsus. Ei olnud naljakas, venis pikaks, palju tarbetuid tegelasi jne. The Inbetweeners Movie päästis päeva. Esimene komöödia, mille peale tõesti naersin palju ja kõvasti. Võrdluses analoogse sisuga Hangoveritega võidab see pika puuga. Siinkohal on ehk tarvilik hoiatada, et kindlasti pole tegemist perekomöödiaga - palju paljaid peeniseid jms. Muide, The Inbetweeners Movie-le eelnes ka kolme hooajaga seriaal, aga selle vaatamine ei ole kohustuslik, et täispikka filmi nautida.

Hinnangud:
Terri - 3/10
Paul - 4/10
Friends With Benefits - 5/10
50/50 - 6/10
Horrible Bosses - 7/10
The Inbetweeners Movie - 9/10

detsember 02, 2011

The Rum Diary (2011)

Autor: | Aeg: detsember 02, 2011 | Kommentaarid (1)


Rummipäevikus on Johnny Depp...


...ilusad autod...


...kuumad naised...


...mõned mõnusad kiiksuga kõrvaltegelased...


...paar ägedat seiklust...


...ja mõned naljad, mille peale naersin rohkem kui Obama siin pildil.


Ainuke küsimus on selles, et kui paljust kellelegi piisab, et head filmielamust saada?

Hinnang: 5/10
Nagu šokolaadijänes - näeb äge välja, aga seest on tühi.

detsember 01, 2011

Land of Oblivion (2011)

Autor: | Aeg: detsember 01, 2011 | Lisa kommentaar (0)

Minu lemmikanekdoot on umbes selline: Kuidas aru saada, et Tšernobõlis on kevad kätte jõudnud? Vastus - muru läheb siniseks ja linnud hakkavad haukuma.

On aasta 1986. Imekaunis Anja (Olga Kurylenko) ja Pjotr on armunud ning valmistuvad kogu oma elu koos veetma. 26.aprillil on nende pulmapäev. Igavene õnn on peaaegu käeulatuses, kuid järsku kutsutakse tuletõrjujast Pjotr otse peolt kustutama tulekahju lähedalasuvas tuumajaamas. See on viimane kord, kui Anja armastatud meest näeb. 10 aastat hiljem kohtume taas Anjaga Pripjati linnas, kus ta viib giidina läbi ekskursioone keelatud tsoonis.

Minu lemmik PÖFF-ilt. Ei ole just palju filme, mis oskavad nii hästi lugu jutustada. Iseasi, kui tõetruu see ajalooline pool nüüd oli, aga kõik Pripjati stseenid olid kohapeal üles võetud ning pärast filmi režissöör Michale Boganimiga kohtudes jäi mulje, et ta on põhjaliku eeltöö teinud.

Näeme mitmete inimeste lugusid. Kes kaotas abikaasa, kes sõbra, kes ei näe enam kunagi oma isa. Koduloomad, kes maha jäeti, asjad, mida ei tohtinud kaasa võtta. 10 aastat hiljem viib ekskursioon kõledasse mahajäetud linna, kus on aeg seisma jäänud. Puud on kasvanud läbi lagunenud majade, tapeedid tuhmunud. Vaikus, kõikjal on vaikus.

Eks muidugi võib norida pisiasjade kallal. Näiteks 10 aastat niiskuse käes seisnud klaver ei tohiks päris kindlasti nii hääles olla või tint peaks päikese käes selle aja peale juba ära pleekima. Aga see ei oma tähtsust. Tunnetus on hästi edasi antud ja peakangelannat kehastanud Olga Kurylenko (kes on muide ise Ukrainas sündinud ja elas Tšernobõli katastroofi ajal seal) teeb fantastilise rolli. Jään algusest lõpuni uskuma, et ta on tõesti kõik selle läbi elanud.

Olles ise sündinud 1987.aastal Nõukogude Liidus, on Tšernobõli katastroof midagi sellist, millest minu peres on rohkem kui korra räägitud. Ma ei kujuta ette, kuidas uuem generatsioon seda filmi vastu võtaks, aga julgen arvata, et tegemist on väärt vaatamisega ka neile, kelle jaoks antud teema nii tuttav ei pruugi olla.

Ma ei hakka valetama, anekdoot on jätkuvalt tapvalt naljakas. Aga...

Hinnang: 10/10
Tõestus, et ka ääretult kurba lugu on võimalik äärmiselt kaunilt jutustada.
© Eveli filmiblogi is powered by Blogger | Author: Eveli Pung (evelipung@gmail.com) | Template designed by Josh Peterson