september 18, 2013

Pacific Rim 3D (2013)

Autor: | Aeg: september 18, 2013 | Lisa kommentaar (0)

Palun andestage mu munsus, et kirjutan filmist, mida peaks ilmtingimata kinos vaatama, alles siis kui see on juba kinost läinud. Vaatamata mu töönarkomaanluse ja laiskuse püüdlustele ei raatsi ma mitte jätta Pacific Rimist kribamata. Arvestades et antud filmi peategelane Charlie Hunnam on valitud Fifty Shades of Grey meespeaosaliseks, oleks ütlemata kena teda veel korra hea sõnaga mäletada. Enne ajastut, mil härrast saab uus globaalse iharuse objekt, keda mäletatakse sajandite jagu vaid Christian Greyna.

Oh sa püha müristus, mis nauditav vaatemäng see oli! Igasugused transformerid ja muud robotimaailma parimad esindajad on mind siiamaani jätnud umbes Alaska ja Siberi kategoorias külmaks, aga jäägreid (see jurakas postril) oli äärmiselt nauditav aktsioonis vaadata. Erinevad kaadrid on 3D ja osavate makromontaažinurkadega vaatajale nii lähedale toodud, et kinosaalis olijal tekib tunne, nagu oleks ta ise pildis sees.  

Seekord jätan targu vahele kogu "möllu-oli-aga-dialoog-sakkis-nagu-ikka" jahumise. Suck it up! Keda kotib mingi dialoogi teravmeelsus või värskus, kui sul on ekraanil miljontuhat tonni terast, mis võitleb mürisevate tormilainete sees elukatega, kellele ei tahaks kaelarihma ümber panna isegi need erilised iniminstantsid, kes arvavad, et täiskasvanud tiigrit korterit pidada on okei või et mõrtsukvaal sobib koduakvaariumi osaks. Visuaalne action on see, millele kogu tähelepanu kulub ja ma isiklikult olin üsna rahul juba sellega, et kõik meespeategelased ürgselt mehelikud välja nägid. Ajaloolise tõe huvides, ei olnud mul ei sooja ega külma, kas nad rääkisid või mida nad rääkisid.

Äkki tuleb kinos mõni kordusesitus veel kunagi. Solarise ja CC Plaza helisüsteeme ja 3D-võimekust utiliseerides saab Pacific Rimist tõelise tour de force elamuse. 

Hinnang: 9/10
Vägev, lihtsalt vägev!

september 03, 2013

The Heat (2013)

Autor: | Aeg: september 03, 2013 | Lisa kommentaar (0)

See on see sama lugu, mida on aegade jooksul juba nii ära leierdatud, et kui tegemist oleks grammofoniplaadiga, siis näeks see välja nagu Tartu Apollo raamatupoe rahaalused.

Juhuse tahtel satuvad kokku kaks vastandit - pinges, korrektne, üleharitud FBI agent Ashburn (Sandra Bullock) ja lohakas, ropu suuga ning küsitavaid metoodikaid rakendav väikelinnavõmm Mullins (Melissa McCarthy). Ilmselgelt algab see ilus sõprus sügava jälestuse, progresseerub elutarkuste vahetamise ja kulmineerub kihuga teineteise elu päästa. Kui see pole mitte maailma vanim Hollywoodi muinasjutt, siis ma ei tea, mis on.

Ühesõnaga, valem on hea, järgi proovitud ja töötab. Bullock on tegija, McCarthy on tegija. Nii mõnegi nalja peale tahtsin naerda, tsiteerides kamraad Raunot, "nagu alaarenenud hüljes" ja käsi kokku plaksutada. Samas pean hoiatama, et mul on parajasti käsil ka suur armastus halbade naljade vastu, mis ei pruugi teps nii ühiskonnauniversaalne omadus olla. Filmikaaslased arvasid tagasihoidlikult, et "naljad olid lamedad, igav hakkas ja uni hakkas". Nojah...

Kui päris aus olla, siis sama palju kui tekitas too film mulle oma lollide naljadega rõõmu, tegi kurvaks ka. Bullock on tänasel päeval nii Botoxit täis pumbatud, et võiks ta otse Madame Tussaud' vahakujude muuseumisse transportida, iseennast asendama. McCarthy on aga taaskordselt nii valusalt typecastitud kellegi räpase ja ropu kehasse, et kisub juba keeruliseks tema eelmiste komöödiatega vahet teha. Vägisi tükib ligi tundmus, et keegi munadeta vend on kuskil minevikus otsustanud, et need muinasjutud ei müü, kus võiks vahelduseks hoopis McCarthy printsessirolli kehastada.

Kaua võib?!

Hinnang: 6/10
Andke meile midagi värskemat.
© Eveli filmiblogi is powered by Blogger | Author: Eveli Pung (evelipung@gmail.com) | Template designed by Josh Peterson