juuli 20, 2017

Baby Driver (2017)

Autor: | Aeg: juuli 20, 2017 | Kommentaarid (1)

B-a-b-y, baby....

Mind tegi kohe rõõmsaks, kui üle pika aja taaskord kinno sattudes trehvas üks ilmatuma äge film. Shaun of the Deadi ja Hot Fuzzi režissöörilt ei oleks kindlasti midagi sellist oodanud. Seda ütlen suure poolehoiuga nii eelnimetatute kui ka käesoleva filmi vastu. 

Peategelane Baby (Ansel Elgort) võlub esimestest minutitest oma chilli rahu, heasüdamlikkuse ja mõnevõrra kohmetu enesekindlusega. Säärane cute, caring & strong silent type, kes paneb kõik neiud naeratama. Sama lihtne on ka naispeategelasel Deboral (Lily James), kel piisab vaid korraks suuri silmi teha või suu kõrvuni naeratada ja ongi korras.



Lisaks veel sexy chick, crazy guy, cool dude, funky kid, Soprano-style baddie, palju ilusaid autosid, tagaajamisstseene, mõned flashbackid ja ongi film, mis peaks pea iga vaatajat vähemalt mõnes aspektis kõnetama.

Mõnus meelelahutus, mis oskab ära utiliseerida filmikunsti võlusid ja kick-ass soundtracki. Mõni tegelane jäi võib-olla veidi pinnapealseks ja mõni tagaajamisstseen suti venima, aga see on tühine üldmulje taustal. Äge!

Hinnang: 9/10
Naiivselt cool heatujufilm!



mai 05, 2017

HõhõHÕFF 2017

Autor: | Aeg: mai 05, 2017 | Lisa kommentaar (0)
Siis kui ma Haapsalu Kultuurikeskuse uksest peale aastast pausi taaskord sisse astusin.
Ja nii see algaski. Pääsuluba pihku, igatsev pilk kokteilibaarile ja oligi aeg koguneda õue Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festivali avamist vaatama. Rene Köster ja Madleen Teetsov-Faulkner olid kokku pannud ülivinge kollide tantsuetenduse, mida saatis grand finales kickass tossuefekt. Kopsud ja silmad võttis kaameks, aga vaade oli rohkem kui sheff. 




Kui toss hajus ja Kultuurikeskuse suur saal seejärel optimaalse laotusjaotuse korras pilgeni hõfflastega täidetud sai, oligi märkamatult kätte jõudnud avafilmi vaatamise aeg. Small Crimes (2017) kinkis kogu ekraanilina ja -aja Nikolaj "One-Handed-Lannister" Coster-Waldaule, kes oli vanglast vabanenud võmmi rollis kõigest grammi võrra vähem segaduses kui vaatajad. Pingutasin küll kõigest väest neist põimunud kogukonnasuhetest, kahtlastest minevikukildudest ja seletamatutest reaktsioonidest sotti saada, aga eeslipoisi unenäoks ta mulle jäigi. 

Lahe oli see, et režissöör Evan Katz oli päris ise kohale sõitnud ja tegi pärast filmi väikse Q&A. Kahjuks suutsime saalist küsida ainult paar keskpärast tagasihoidlikku küsimust, mille peale maestro meid lahkesti võrdväärselt mittemidagiütlevate vastustega kostitas. Fair enough.


Järgmisena sai festivalikülastajatele osaks privileeg vaadata muhedat ühelokatsioonifilmi Free Fire (2016), mis oma sisult ja pakendilt oli nii piisavalt kobe, et leidis koha ka Eesti meistriim filmilevis. Kes HÕFF-ile ei jõudnud, saab seda vaadata Forum Cinemas kinodes ja vist Apollos ka. Soovitan!

Esimese õhtu kolmas väljavalitu oli prantslaste Raw (2016), mis pettis kõvasti ootusi verdtarretava bodyhorror kannibalismi osas, ent jäi siiski mökumustrilises taustsüsteemis eredamalt meelde. 

Laupäeva hommiku esimeste filmidena näidati The Love Witch (2016) ja The Invisible Guest (2016), millest olen juba pikemalt kirjutanud. Seetõttu avanes mul võimalus lipsata hoopis väiksesse saali mälumängule, mis saab minu poolt selle HÕFF-i "best thing since sliced body" auhinna. Küsimused olid põnevad, mitmekülgsed, parajalt pähklid ja loomulikult säilis ka traditsioon auhinnaks mõeldud viski napilt teisele tiimile kaotada. Aga pole hullu, me oleme nagu Leo, kes jõuab oma Oscari ära oodata!


Üks selle HÕFF-i ägedamaid filme oli Mart Sander "kodumaine" Behind the Random Denominator (2016). Sabakarvadeni inglise keeles, kohati liiga teatraalne, aga suisa ehmatavalt põnev, võttes arvesse et 95% ekraaniajast kuulub oma laua taga telefonikõnet pidavale alkohoolikust kirjanikule. Seansi järel veendusin, kui erinevad on vaatajate kõrvad (!) - leidus mitmeid, kes olid ise peaosalist mänginud Sanderi üleilmekast hääldusest päris turris, ent mulle kõlas tema sügav, helisev ja väljapeetud kõne hoopis teraapilisena. 

Ainult, et...kui tahaks panna teemakohase pildi Instagrami ja ei suuda kuidagi mõistlikku hashtagi välja nuputada, siis ilmselgelt on tegemist päris õnnetult välja kukkunud filmipealkirjaga. #btrd #behindtherandomdenominator??


Et maailm ikka kenasti tasakaalus oleks, sattus järgmisena kavasse A Dark Song (2016), mis oli nii tohutult kohutavalt halb, et kõndisin pärast 45-minutilist kannatamist poole seansi pealt välja. Seekord oli päris niru ka Méliès lühifilmide võistlusprogramm, kust julgen esile tõsta ainult kauni The Tunnel (2016) ja parasjagu ropu, aga mõnusalt musta huumoriga Fucking Bunnies (2017).

Päris õudset (ega õudselt head) filmi seekord HÕFF-il ei leidunudki. Tundsin väga puudust ühest korralikult ultravägivaldsest düstoopilisest sci-fist, nagu näiteks eelmiste aastate Turbo Kid või Hobo With a Shotgun. Pühapäeval libises iseenda üllatuseks huulilt fraas "oleks siis vähemalt mõni jump scaregi olnud". Aga all in all oli filmiprogramm siiski aus ja mitmekülgne. Ka ülejäänud tegevusprogramm oli timm - eelmainitud mälumäng, vestlusringid filmitegijatega, escape roomid, õhtused diskod, ööorienteerumine, kratimeisterdamise töötuba ja palju muud. No mida sa hing veel ihaldad!

Taaskord jäi hea tunne sisse, sest selle filmifestivali õhkkonda, seltskonda ja sisikonda ei ületa jätkuvalt miski.

HÕFF on säärane tänuväärne üritus, kus õnnestub alati mitmeid vanu häid sõpru ja tuttavaid kohata. Until next time!

aprill 24, 2017

AUS+FILM

Autor: | Aeg: aprill 24, 2017 | Lisa kommentaar (0)
Mul on hea meel, et film on moodi läinud. Filmiürituste valik muutub aina mitmekülgsemaks ja tegijatel leidub aina rohkem kifte ideid, mida tasapidi ellu kutsuda.

AUS+FILM on Austraalia filmifestival, mille algatas eelmisel aastal Geoffrey Longhurst, 11 aastat Eestis elanud austraallane. Tookord oli teema "Kodust kaugel", mille raames näidati kahte tunnustatud Austraalia filmi Tartu Elektriteatris.

Sel aastal linastuvad valitud filmid suisa kuues Eesti paigas, sh Tallinnas, Tartus, Viljandis, Paides, Jõgeval ja Karksis. Näitamisele tulevad kaks muusikateemalist filmi. Mrs. Carey's Concert (2011) on dokumentaalfilm kirglikust ja nõudlikust muusikaõpetajast Karen Careyst, kes valmistab oma õpilased iga kahe aasta tagant ette suureks kontserdiks Sydney ooperimajas. Shine (1996) jutustab tõsielul põhineva loo pianist David Helfgottist, kelle edukas karjäär viib läbipõlemiseni ning viimaks ka lunastuseni.


Eesti on minu uus kodu olnud juba 11 aastat ja filmide läbi saan ma jagada oma uute sõprade, sugulastega seda kultuuri, mis minust kaugele maha jäi. Minu kirg eriliste filmide vastu tõi mind eelmisel aastal filmifestivali mõtteni ja ma tahtsin pakkuda Teile Austraalia parimaid ja tunnustatumaid lugusid, mis näitaksid minu kultuuri. Pärast eelmist festivali, mille teemaks oli KODUST KAUGEL ja mis toimus ilusas Tartu linnas Elektriteatris, ütles minu sõbrad mulle, et nad mõistavad nüüd palju rohkem mind ja ma olen selle üle õnnelik, sest see minu festivali eesmärk oligi.

Kuna olen mõistnud, et eestlane austab üle kõige oma laulupidu ja armastab ennast laulurahvaks kutsuda, siis valisin sellel noorte laulupeo aastal festivalile MUUSIKA-teemalised filmid. Suurejoonelised ja autasudega filmid ja annavad edasi noorte ja talendikate austraallaste haaravaid ja ülimalt võimsalt helisevaid lugusid.

Ma loodan, et kõik Eesti talendikad noored muusikud ja kirglikud filmisõbrad leiavad minu pakutud filmidest endale inspiratsiooni ja emotsiooni ja mina paremat integratsiooni. 

Geoffrey Longhurst, festivali peakorraldaja.



aprill 13, 2017

Ghost in the Shell (2017)

Autor: | Aeg: aprill 13, 2017 | Lisa kommentaar (0)

Scarlett Johansson kehastab Majorit, ellujääjat, kelle aju istutatakse küborgi kehasse. Ees ootab kohanemine hübriideluga ja eneseleidmise teekond. Järgneb magus filosofeerimine eksistentsi voogudes - masin või hingega inimene, sõdur või tsiviilisik, käsutäitja või otsustaja, loodu või looja. 


Kõige rohkem tekitab põnevust tulevikuühiskond, kus ilukirurgia ja meelte parendamine on sama lihtne ja enesestmõistetav kui tehnika upgrademine või uue tätoveeringu hankimine. Soovid paremat kuulmist? Aga palun. Röntgennägemist? No problem. Raha mulle, upgrade sulle, thank you, come again.


Olen nende väheste seas, kes ei ole vanemaid Ghost in the Shelli filme ja sarju näinud. Kaaslaste hämmeldust jälgides tundus, et tausta puudumine tuli pigem kasuks. Ilmselt jäid seetõttu mõned segased seosed ja meelevaldselt kokku sõlmitud otsad märkamata. Aga see ei päästnud.

Scarlett Johansson, CGI ja 3D efektid teevad küll silmale pai, kuid jutulugu pendeldab etteaimatavusest täieliku segaduseni, leidmata tasakaalu- ega fookuspunkti.

Unustan ruttu.

6/10
Tuul tühjas kestas.

aprill 10, 2017

T2 Trainspotting (2017)

Autor: | Aeg: aprill 10, 2017 | Lisa kommentaar (0)

T2 Trainspotting ei ole eraldiseisev film. Kui sa ei tea praeguseks, kes on Renton, Sick Boy, Spud või Begbie, siis ei ole sul ka mõtet siit edasi lugeda või T2-te vaadata.



Õnneks taipasin Trainspottingu esimese osa hiljuti üle vaadata. Selle arvelt jäid silma mitmed vaevumärgatavad vihjed eelmisele filmile, mis andsid tegelikult kõige parema nostalgilise emotsiooni. See moment, kui hakkas mängima aeglane versioon Born Slippyst....



Ja siis muidugi need jaburad seiklused, šoti aktsent, kutid oma tuntud headuses. Ning choose life.



Soliidne järg. Saba koerale, porgand lumememmele. Tuli ikka armastus peale küll.

Choose watching, choose pondering, choose listening to Underworld for the better part of the following weeks, choose reading IMDb trivia, choose falling in love with the first part again, choose thinking about your life, choose getting to know your drugs, choose growing into yourself. Choose life.


Hinnang: 9/10
💗


märts 21, 2017

Sangarid (2017)

Autor: | Aeg: märts 21, 2017 | Lisa kommentaar (0)

Sangarid on kodumaine lugu Nõukogude Eestist Rootsi pagenud kolmest ettevõtlikust tüübist (Veiko Porkanen, Märt Pius, Karl-Andreas Kalmet). Poisid jätavad oma ettemääratud tulevikud, põrutavad kummipaadiga üle lahe ja püüavad end uues suures priiuses kehtestada.


Kui treiler lubas Sangaritest miskit fun janti, või no vaadake kasvõi postrit, siis tegelikult oli tegemist hulga tõsisema filmiga. Jah, poisid panevad korra pihta kollaseid kummiparte täis käru ja üks briljantne elektroonikapoe moment on ka, ent valdavalt jooksevad läbi tõsisemad teemad. Koduste hülgamine, keelebarjäär, töö leidmise keerukus, kahtlased pakkumised, libedad teed ja uljad nirude tagajärgedega valikud.


Lahedasti on sisse põimitud viited pagulusteemadele - põgenemine, pääsemine ja põrumine, fookuses kultuuriruumiga kohanemine. Film tuletab delikaatselt meelde, et mölakaid leidub igast rahvusest, ka meie armsa kodumaa ettevõtlikeimate poegade seas. Ja ka seda, et mõnest võib hiljem veel asja saada. 


Kui komejandi ootused maha keerata, siis üllatab Sangarid päris positiivselt. Ma ei mõista, miks Sangareid turundati kui an upbeat comedy (IMDb kirjeldus, treiler, poster) ja seostati Klassikokkutulekuga. Omaarust ma ei ole morn no nonsense stereotüüpeestlane, kes ei oska nalja naerda, aga... Tõsisemaid mõttekohti leidus minu jaoks hulga rohkem kui muigamise momente. Ja see tegi kokku täitsa vahva ja mõtlemapaneva filmi.

Muide. Porkanen, Pius ja Kalmet teevad väga meeldejäävad rollid. Hea on taas tõdeda, et meie nooremast kinogeneratsioonist kasvab täitsa sheffe kutte peale.

Hinnang: 7/10
Treiler põlema, film on põnevam.

märts 15, 2017

HÕFF 2017: The Invisible Guest (2016)

Autor: | Aeg: märts 15, 2017 | Lisa kommentaar (0)

Kui ma 2011. aastal esimest korda HÕFF-il käisin, jäid mulle igaveseks meelde kaks filmi - Jason Eiseneri ultravägivaldne Hobo With a Shotgun ja Oriol Paulo kirjutatud Julia's Eyes. Viimast vaadates olin põnevusest istmesse naelutatud ja vaatasin silmad pärani (no pun intended) esimesest viimase sekundini. Ühtlasi mõistsin selle filmiga esmakordselt, et õudusfilm ei tähenda alati kinolina pihta plartsatavat verd, zombiesid ja hakkimisele keskendunud maniakke, sest "nii on". 

Üks korralikult õudne film võib olla ka nutikas psühholoogiline thriller. Sammhaaval lahti rulluv elegantne jutustus, mis ei lajata lägase groteskipanniga, vaid jagab rahulikult pusletükke, et vaataja saaks ise kätt proovida õõvastava pildi kokku panemisel. Terviku saavutamine pakub rahuldust - meile meeldib kui meie kahtlustused osutuvad tõeks või on lõpplahendus nii üllatuslik, et saab veel tükimat aega tagantjärgi mõelda ja viimast teadmist konteksti panna.


Adrian Doria (Mario Casas) on noor staarärimees, kelle võimuses on luua impeeriume. Tal on kogu pakett olemas, et edukuse postripoisi rolli täita - sihikindlus, šarm, nutikus, bisnes, raha, naine, laps, kodu, armuke, vormis keha, BMW ja kallis käekell. Maailm püüdleb aga alati tasakaalu poole. Seetõttu juhtub õnnetute asjaolude kokkulangemisel miski, mis paneb Adriani moraalsete valikute ette, millest igaüks on hävitavate tagajärgedega. 


Süüdistatuna mõrvas palkab Adrian endale advokaadiks Virginia Goodmani (Ana Wagener), parimatest parima. Virginial on ainult üks nõudmine - et mees räägiks talle ära absoluutselt kõik, mis juhtus. Algab kolmetunnine vestlus nutika analüütilise advokaadi ja Adriani vahel, kelle mälestused viivad vaataja tagasi sündmuspaigale ja seal eskaleerunud tegevusteni.


The Invisible Guest on Oriol Paulo täismäng nii stsenaariumi kui režissööritöö osas. Sarnaselt tema eelmiste lugudega jätkub vajalikku informatsiooni igasse momenti. Telefoni filmi ajal checkida ei jõua - 5 sekundit tähelepanu hajumist ja juba on mõni oluline kild mööda läinud. Dialoogid on kiired ja hispaania keelele omaselt voolavad, pikitud emotsioonidega. Vaatenurk muutub iga uue teadmisega.


Riukaid ja ootamatuid pöördeid on nii ohtralt, et film pakub päris kobedat mõttetööd analüütilisele ajule. Samuti aidatakse mahajäävat vaatajat vajadusel järgi, et jõuaks kaasas püsida. Igatepidi ilus. Oriol Paulo hispaania thriller on alati minu regular HÕFF-i ajal ja ka see kord ei pea pettuma.

Hinnang: 8/10
Järjekordne Oriol Paulo maiuspala.

märts 02, 2017

HÕFF 2017: The Love Witch (2016)

Autor: | Aeg: märts 02, 2017 | Lisa kommentaar (0)

Tänavuse HÕFF-i põhiprogrammi kuuluv lugu nõid Elaine-ist maskeerib end nunnu fantaasiakomöödiana. See ei saa olla kaugemal tõest. Unustage inimsajajalgsed, zombied, (mootor)saed ja kirvemõrvarid. The Love Witch on üks õõvastavamaid filme HÕFF-i ajaloos. Pole vahet, kas vaataja on mees- või naissoolise eelsoodumusega, kõigi jaoks leidub see moraal, mis tasahilju karvad püsti tõstab.


Elaine (Samantha Robinson) on sarisuhestajast nõid, kes kasutab meeste köitmiseks armujooke ja maagiat. Maneeridelt ja välimuselt kui paralleelmaailma Audrey Hepburn, utiliseerides paremikku Stepfordi tehnoloogiatest, ei ole preilil vähimatki muret nende võlumisega. Paraku kipuvad härrasmehed õnnetul kombel otsa saama, mis viib Elaine veelgi meeleheitlikumalt järgmisi otsima, keda, oh well, surnuks armastada.


Kauni 70ndate technicolor kesta all peitub dialoog, mis kubiseb nutikatest stereotüüpidest, self-help tarkustest ja neurootilistest märkustest. Kõik see võtab muigama...kuni hirmus hakkab. Kui mootorsaemõrvari või Freddyga samastuvad ilmselt vähesed, siis armunõia karakterid peegeldavad kenasti kogukonnaliikmeid. Naabrinaist, kolleegi, sõpra, pereliiget või veel hullem, vaatajat ennast. Lood ja mõttekäigud muutuvad järsku hirmuäratavalt tuttavaks ja tõeliseks. 


Love Witch pihustab vaheldumisi elegantset õukonnaolengut ja jaburat eskaleerumist, kuuma võrgutust ja nohiklikku sehkendamist. Kui plaanite filmi vaadata (potentsiaalselt) samasse seksosfääri kuuluva kaaslasega, siis jääge vapraks ja ärge paranoiat ligi laske. Sest tagatipuks on tegemist veel säärase inspireeriva filmiga, kust tasub parimad palad kaasa võtta. Aga ainult parimad, mitte need psühhootilisemad.

Diskleimer 1: Kui pärast filmivaatamist kaaslane teid veel kunagi sulnismeela häälega babyks kutsub, võib tekkida kihk põgeneda või enesekaitseks nuga haarata.
Diskleimer 2: Võib tekkida kihk kõiki babyks kutsuda.

Hinnang: 7/10
Pealt kullakarvaline, seest mürgiviiruline.


veebruar 20, 2017

Arrival (2016)

Autor: | Aeg: veebruar 20, 2017 | Lisa kommentaar (0)

Tänavu parima filmi Oscarile nomineeritud Arrival kõneleb momendist, mil maale saabuvad tulnukad. 12 laevaga, 12 riiki üle kogu maailma. Suutmata kontakti luua, seisab inimkond silmitsi teadmatusega, mis on kaugete külaliste eesmärk - aidata või tappa, luua või hävitada. Pretsedenditus olukorras kutsutakse appi lingvist Louise (Amy Adams), kelle ülesanne on tulnukatega kontakt luua ja saavutada teineteise mõistmine.


Kui ma esimest korda Hiina läksin, siis oli seis üsna sarnane. Minul ladina tähed, neil hiina märgid ning ei ühtegi ühist kõnekeelt, millele silda ehitada. Olin ise too tulnukas, keda võeti vastu võrdsetes kogustes umbusu, uudishimu, viha ja rõõmuga. Kommunikatsiooniblokk oli frustreeriv ja relvituks tegev. Arusaamatuse süvenemisel ei olnud mõjusaid vahendeid end kaitsta, selgitada või olukorda suunata. Õnneks oli mul kaasas hiina keelt kõnelev sõbranna ning üsna pea suutsin minagi kohalikus keeles turulettide ääres tingida või söögikohas õlut tellida. 


Arrivali olustikus ei leidu maailmas kedagi, kes tõlgiks ja kaalul on rohkem kui kolm külma õlut. Iga riik saadab tööpostile oma parimad spetsialistid, sest üksteise mõistma õppimine on elukriitiline. Esimesi seoseid luua on keeruline, rääkimata valedest seostest, mis eksikombel tekkida võivad. 


Kui teineteise mõistmise mustris on augud või eksitused, siis võib usaldus kaduda sekunditega. Selle ülesehitamine võtab aga päevi ja kuid. Nii seisab inimkond peatselt olukorras, kus mitmed suurriigid hakkavad tulnukates vaenlast nägema ning on valmis alustama hävitava sõjaga. Louise ja tema meeskond peavad ajaga võidu jooksma, et välja selgitada külaliste tegelik tagamõte. 


Arrival ei ole sci-fi märul. See on pigem psühholoogiline draama, mille taustsüsteemi on joonistatud tulnukad, sõjaväebaasid, lingvistika ja pingelised olukorrad. Režissöör Denis Villeneuvele kohaselt leidub siin parasjagu enese sisse vaatamist ja mõistmisele jõudmist. Kõik on õige, tempo ühtlane ja sammud samapikad. Viimaseks kaadriks saab kokku ühtlane tervik. Nagu sudoku, mille kõik read ja veerud on omaette korrektsed ning üksteise suhtes tasakaalus.

Arrival on parima filmi Oscari ausalt välja teeninud. Nüüd jääb vaid oodata, kelle kasuks langeb valik. 

Hinnang: 8/10
Põnev, intelligentne, eristuv, meeldejääv.


© Eveli filmiblogi is powered by Blogger | Author: Eveli Pung (evelipung@gmail.com) | Template designed by Josh Peterson