november 30, 2011

A Separation (2011)

Autor: | Aeg: november 30, 2011 | Lisa kommentaar (0)

Nader ja Simin on abielupaar Iraanis, kellel on 11-aastane tütar Termeh. Simin soovib viia tütre läänemaailma elama, kuid Nader ei ole sellega nõus, kuna peab hoolitsema Alzheimeri tõbe põdeva isa eest. Simin palub selle peale lahutust ning kuni seda palvet ei rahuldata, asub ta elama oma ema juures. Nader peab aga hakkama saamiseks palkama kellegi isa järele valvama. Väljavalituks osutub väikese tütrega vaesuses elav Razieh, kelle mees on juba pikemat aega töötu.

Tegemist on IMDb Top 250 filmiga, mis linastus ka 15.PÖFF-i raames. Ütlen ausalt - minu arust ei olnud see nii eriline lugu midagi. Oli suisa tavaline. Mis selle aga nii palju põnevamaks teeb on ainuüksi kultuuriruumi erinevus. Iraan on siiski täiesti teine ühiskond, teistsuguste tavade ja väärtustega.

Naiste staatus ja käitumine antud ühiskonnas on läänemaailmale midagi täiesti müstilist. See, et naine peab käima kaetud peaga ja riietuma võimalikult tagasihoidlikult, on juba harjumuspäraseks saanud. Kui aga tuleb filmis stseen, kus Razieh helistab tuttavale vaimulikule, et nõu saada, kas ta tohib alla teinud vanahärral pükse vahetada või ei ole see sobilik, hakkab läänemaailma filmivaataja lõpuks veidigi aru saama, milline on naiste roll ja positsioon islami kultuuris.

Jutustatud loo jooksul jäid minu jaoks kumama kaks märksõna - austus ja ausus. Austus abikaasa vastu, austus vanemate vastu, austus emaduse vastu, austus uue elu vastu. Selle teisega on veidi keerulisem lugu. On asju, mis jäetakse rääkimata abikaasale või kohtunikule, kuid jumala ees valetada...

Siit tulebki välja suurim erinevus läänemaailma ja islami vahel. Lääne inimene ei karda mitte midagi. Ta teeb mida tahab, ei karda tagajärgi, mis pole käega katsutavad ja muutub niiviisi iseenda jumalaks. Islamiusku inimene usub jumalasse ja kardab südamest, et kui tema ees valetada, järgneb sellele kohutav ebaõnn. Terve filmi jooksul on üks läbiv idee - rääkida võid sa midaiganes, aga kui vastutad oma sõnade eest, siis vannu seda käsi Koraanil. Ja see on hetk, mil hirm on nii suur, et ei jää üle midagi muud kui olla aus.

Tunnistan oma ignorantsust ja pean nentima, et ei ole varem islamikultuuriga eriti tutvunud. Seetõttu jälgisin iga väiksematki detaili, et põnevaid kultuurierinevusi sisse ahmida. Suur elamus igal juhul.

Hinnang: 8/10
Fantastiline võimalus heita pilk islamiühiskonda.

november 29, 2011

PÖFFimuljeid vol.2

Autor: | Aeg: november 29, 2011 | Kommentaarid (2)

Beautiful Boy (2010)
http://www.imdb.com/title/tt1533013/

Ühel päeval saab abielupaar Bill ja Kate õõvastava uudise - nende poeg Sam on ülikoolis maha lasknud omajagu õpetajaid, õpilasi ja iseenda. Samal ajal kui kogu maailm nende poja hinge lahkab, keskendub antud film vanematele. Hea katsetus analüüsida tragöödiast üle saamise protsessi sellise nurga alt. Õige meeleolu loomiseks on värvid kohutavalt maha keeratud, vahepeal kiskus peaaegu mustvalgeks. Keskmiselt põnev ja keskmiselt igav korraga.

Hinnang: 6/10


Another Earth (2011)
http://www.imdb.com/title/tt1549572/

Noor neiu sõidab purjus peaga naise ja lapse surnuks ja mehe koomasse. Neli aastat hiljem otsib ta mehe üles, et asuda tehtut heastama. Filmi pealkiri, poster ja liigitus sci-fi kategooriasse on üsna eksitav - kuigi juttu tuleb ka autoõnnetusega samal päeval avastatud planeedist, on sellega seotud vaid üks pisike storyline. Puhtalt draamale häälestades on tegu isegi üsna viisaka filmiga ja olen jätkuvalt peaosalist kehastanud Brit Marling'i lummuses.

Hinnang: 7/10


R U There (2010)
http://www.imdb.com/title/tt1443518/

Täielik pettumus. Kirjelduse järgi lootsin näha midagi analoogset Ben X-le, kus videomängude maailm seguneb pärismaailmaga. Sisult oli veidi sarnane küll, kuid teostus alla igasugust arvestust. Tundub et stsenaristil oli mitu ägedat ideed (loe: klišeed), aga sujuvaks, loogiliseks ja ladusaks tervikuks voolimine on üle jõu käinud.



Hinnang: 3/10


Win Win (2011)
http://www.imdb.com/title/tt1606392/

Enamasti on ühe tubli indie-filmi edukokteiliks valusalt tavalise igapäevareaalsuse miksimine maailma kõige veidramate karakteritega, kes teevad midagi erilist ja ootamatut. Ma lähen ise jube tihti liimile sellise skeemi peale ja naudin taolisi filme vähemalt üheksal korral kümnest. Seekord jäi aga midagi kripeldama. Häirivaid karaktereid oli omajagu ja mõnel hetkel keerati veiderdamisega vinti liiga üle.

...aga tundub, et teistele meeldis. Beats me.

Hinnang: 4/10


Onna no kappa (2011)
http://www.imdb.com/title/tt1678054/

Roosa pornomuusikal (I shit you not!), mille sisuga saab tutvuda PÖFFi lehel. Ausalt, kõik inimesed, kes te lugesite seda tutvustust ja tõttasite selle peale Sõprusesse antud filmi vaatama, võite mind Facebookis sõbraks lisada (Eveli Pung). Because you're probably awesome. Lugesime kokku, 6 muusikalist numbrit ja 5 seksakti. Päris tubli tulemus. Film ise oli muidugi täiesti mõttetu absurd.


Hinnang: 5/10


Cedar Rapids (2011)
http://www.imdb.com/title/tt1477837/

Ma kujutan ette, et kui lapsed naudivad igasugu mänguasjafilme ja noored keskkoolifilme, siis see võiks eriliselt imponeerida kontoritöölistele. Eks igaühel on oma komandeeringukogemused, mõnel lõbusamad ja piinlikumad kui teistel. Cedar Rapids toob vaatajani selle värvikama variandi. Algus oli minu jaoks igav ja olin juba valmis selle filmi oma "what the fuck is this shit" sahtlisse lükkama, kuid järsku läks toredaks ja südamlikuks ja olingi müüdud.

Hinnang: 7/10

Le Havre (2011) kohta loe minu pikemat arvustust siit.

Melancholia (2011) kohta loe minu pikemat arvustust siit.

november 26, 2011

PÖFFimuljeid vol.1

Autor: | Aeg: november 26, 2011 | Kommentaarid (1)
Esimese postituse pühendan noorte- ja lastefilmide festivali Just Film programmile.


Killing Bono (2011)
http://www.imdb.com/title/tt1535101/

Robert Sheehani ja Ben Barnesi combo peaks igal nooremal naissoost filmisõbral (ja täiesti võimalik, et ka meessoo esindajatel) põlvist nõrgaks võtma. Peaaegu nii läkski. Veidi jäi häirima Sheehani ühedimensionaalsus - mul on tunne, et ta mängib igas filmis ja sarjas ühte ja sama karakterit. Lugu ise oli üsna tore, aga päris komöödiaks ma seda küll ei tituleeriks. Ilmselt olid ootused liiga suured, sest minu jaoks jäi natuke kesiseks.

Hinnang: 5/10


Cherrybomb (2009)
http://www.imdb.com/title/tt1248971/

Järgmine film, kus võib hetkel populaarset teen crushi Sheehanit näha. Tema kõrval teeb üllatavalt tugeva rollisoorituse ka Harry Potteriga kuulsust kogunud Rupert Grint. Mingit erilist stoorit ei olegi, klassikaline lugu, kuidas teismelised aina rohkem pahandust teevad. Ilus värviline film ja tugevad plusspunktid selle eest, kuidas tegelaste sisepinged ja emotsioonid kandikul vaatajani viiakse.


Hinnang: 6/10


Cherry (2010)
http://www.imdb.com/title/tt1315350/

Tänavune üllataja. Väga mõnus lugu sellest, kuidas ema ja tütar värske ülikoolitudengi oma tiiva alla võtavad. Või vastupidi. Värvikad karakterid ja südantsoojendavad igapäevaelu (ja mitte nii väga igapäevaelu) seigad köidavad tähelepanu ja vaatamata kurvale põhiliinile jätab film hea tunde, et kõik läheb hästi. Sheehani asemel hoiaksin mina noortest tõusvatest tähtedest silma peal hoopis siin peaosalist kehastanud Kyle Gallneril.

Hinnang: 8/10


Attack the Block (2011)
http://www.imdb.com/title/tt1478964/

Igasugused alien invasionid ei ole absoluutselt minu teema, kuna ma lihtsalt ei suuda kunagi mingeid lõrisevaid kombitsatega lihapuntraid või metallmonstereid tõsiselt võtta. Antud filmis peab noortekamp oma koduhoovi kaitsma hoopis mustade karvaste helendavate hammastega olevuste eest. Pean tunnistama, et sellised alienid on minu raamatus isegi üsna armsad. Kogu film on otsast lõpuni paljulubav, aga minu jaoks home run'i ei tulnud.

Hinnang: 6/10


Pingviinipoeg Lolo seiklused (1988)
http://www.imdb.com/title/tt0098259/

Südamlik lugu väiksest pingviinipojast, keda uudishimu viib silmitsi põnevate seikluste ja suurte hädaohtudega. Väiksena vaadates nutsin ärevatel hetkedel absoluutselt iga kord, aga see oli seda väärt, sest lõpp on õnnelik ja headus pääseb võidule. Ilusa moraaliga lugu - tuleb aidata ja hoolida üksteisest. Enne kui Lustakad jalakesed programmi võtta, tasub kindlasti ka Lolo ära vaadata.

Hinnang: 10/10 (no ok, natuke subjektiivne, aga ikkagi.)

Avafilmi The Twilight Saga: Breaking Dawn - Part 1 (2011) kohta loe minu pikemat arvustust siit.

november 21, 2011

The Twilight Saga: Breaking Dawn - Part 1 (2011)

Autor: | Aeg: november 21, 2011 | Kommentaarid (3)

Uudishimu tappis Dreami ehk lugu sellest, kuidas ma kõik Twilighti raamatud läbi lugesin ja nüüd selle sama lolli uudishimu pärast kõiki filme ka vaatamas käin.

Sõbranna ütles tabavalt, et Twilight on nagu seebikas, mille episoodid tulevad kord aastas ja kestavad 2h. Täpselt nii ongi. Esimene film meeldis mulle päris korralikult - tutvumine karakteritega, mõnus soundtrack, ka actionit jagus. Ei maksa unustada, et see oli aeg, kui vampiirid ja libahundid alles meinstriimi murdsid ning neid ei olnud jõutud veel miljonite internetimemede ja demotivational posterite läbi maatasa mõnitada. Järgmised kaks filmi olid aga juba talumatult igavad - tundide viisi mossitamist ja üksteisele ahastavalt silmavaatamist.

Praegu kinodesse jõudnud Breaking Dawn on esimene viimase raamatu põhjal tehtud filmidest. Kuna lõpp on lähedal, võtab seebikas juba päris korralikult tuure üles. Selle filmi kolm põhiteemat on järgmised:

1. Bella ja Edwardi abielu
2. Mesinädalad
3. Rasedus ja sünnitus

Abielutseremoonia oli kõigile ootustele vastavalt väga ilus. Huvitav, mitu die-hard Twilighti fännist pruuti laseb endale täpselt samasuguse pulmakleidi teha? Huvitav, mitu jätab abiellumata, kuna kaaslane ei küündi kunagi Edwardi tasandile?

Korraliku kristlasena ei luba raamatu autor Stephenie Meyer mingit seksi enne abielu, mis kasvatab ilusti pinget alates esimesest teosest kuni viimaseni välja. Mesinädalad privaatsel saarel on kulminatsiooniks terve igaviku kestnud ootusele - peategelased anduvad teineteisele nii jõulises aktis, et voodi saab purustatud ja padjad ribadeks rebitud. Antud stseen on raamatus väga detailselt kirjeldatud ja ma olen üsna kindel, et vähemalt iga 3.lugeja on sellest, khm, inspiratsiooni saanud.

Raamatu põhjal võiks arvata, et filmina on tegu maailma parima pornoga ja mõttes valmistusin juba orgiaks kinosaalis. Reaalsus - ilmselgetel põhjustel on Breaking Dawni reiting PG-13 ja seksistseen oli nii mage kui mage üldse olla saab! Selle asemel nägime korduvalt, kuidas peategelased malet mängisid, sest noh, peale nii karmi sinikatega palistatud ööd oli edasine seks üsna välistatud.

So this is what eternal happiness looks like!

Seejärel tehakse noortele Twilighti-fännidele väga kenasti selgeks, et hooletul seksil on väga hullud tagajärjed. Milline fantastiline Tampaxi product placement seal oli, et Bella asjadest aru saaks! Tuleb tunnistada, äärmiselt armas oli vaadata, kuidas isegi ülivõrdes džentelmenvampiir neiu soovimatust rasedusest teada saades full horrorisse läheb täpselt nagu kõik ülejäänud lihtsurelikud noormehed maailmas.

Checkmate, I made you pregnant with a monsterbaby!

Igatahes, pool järgnevat filmi on järjekordne frownfest, sest juba 1342.korda järjest on Edward suutnud Bella elu p...e keerata ja ta surmasuhu viia. Jätkub klassika - Edward süüdistab end kõiges ja Bella on kangekaelselt nõus kasvõi maha surema, selle asemel, et teha teisi valikuid ja normaalsemat elu elada. Ka kolmas peategelane Jacob jätkab kulunud mustrit, korraga südamepõhjani vihates ja oma elu hinnaga vampiire aidates.

But vampire babies are cute too!

Film lõppeb sünnituse ja Bella muundamisega. Lõpuks ometi! Äkki saab sellega lõpp tema inimlikule häbelikkusele, kohmakusele ja virisemisele, millega senimaani tundide viisi eelnevaid filme on täidetud. Jään huviga viimast ootama!

Hinnang: 6/10
Parim peale Twilighti, kuid soovituslik siiski ainult raamatuid lugenud fännidele.

november 13, 2011

The Help (2011)

Autor: | Aeg: november 13, 2011 | Lisa kommentaar (0)

Taustamuusikaks: Miriam Makeba - Pata Pata

The Help on Kathryn Stocketti ülipopulaarse raamatu põhjal tehtud film, mis annab esmakordselt võimaluse mustanahalistel koduabilistel avameelselt jutustada oma toimetustest ja katsumustest 1960.aastatel valgeid peresid teenides. Skeeter (Emma Stone) on haritud ja tark valge neiu, kelle unistuseks on saada kirjanikuks või ajakirjanikuks. Erinevalt teistest koduperenaistest ei kohtle ta teenijaid rassistliku põlguse ja kartusega. Kui ülejäänud kohalikud suguõed üritavad oma eksistentsi õigustada heategevusüritusi või bridžiõhtuid planeerides, võtab ta ette midagi sootuks ambitsioonikamat ja peaaegu ilmvõimatut - üritades veenda tuttavate teenijaid oma värvikaid lugusid kirja panema.

Film, mille IMDb hinne on 8.1 ja rottentomatoesi skoor sama muljetavaldav, kerib lootused ilmselgelt kaugeimate galaktikateni välja. Õnneks kõrget kukkumist ei tulnud. The Help on hinnangute vääriline, aga seda eelkõige värvikate (tõsiselt, no pun intended) karakterite tõttu. Pole midagi võimsamat kui tugeva iseloomuga korpulentne mustanahaline naine, kelle silmapööritused ja terav keel sunnib ka kõige kangekaelsemad alluma. Kui aga see sama naine tampida madalamaks kui muru, võtta talt eneseväärikus ja jätta ta sõnavarasse ainult yes, ma'am ja right away, ma'am, jõuab varem või hiljem kätte hetk, mil, tsiteerides eesti filmiklassikat, prahvatab vimm, mis kogunend salaja.


Võib-olla oleme me kõik lugenud sellest ajastust ja teame päris hästi, mida nahavärvi alusel vahet tegemine endast kujutab, aga vaatamata kõigele torkab kinolinal näidatav ebavõrdsus vaatajat ikka sama terava kahvliga. Mustanahaline teenija ei tohi kasutada valgetega sama tualetti, sest "neil on teistsugused haigused kui meil". Ei tohi süüa samadest nõudest. Asju edasi ulatades ei tohi käed puutuda. Paradoksaalselt võis aga sama koduabiline vabalt pereema väikese lapse sülle võtta ja teda kasida-puhastada-õpetada, sest lastekasvatamine oli täielikult tema töö.


Filmis rõhutatud kontrastid on mõnusalt illustratiivsed. Koduabiline rügab olematu palga eest tööd teha, küpsetab, koristab ja tegeleb lastega, samal ajal kui Stepfordi naistest "ideaalsed" pereemad kõigele ilusa ja särava fassaadi moodustavad. Kes iganes üritab sellise vastanduva ühiskonna alustalasid kangutada, on automaatselt kõige kõrgemat karistust väärt reetur. Õnneks leidub naisi, kes ei ole nõus taolise ebavõrdsusega leppima ja nii see pall veerema lähebki...

Lõpetuseks tsiteeriksin üht teist arvamust antud filmi kohta: "Sisu oli ja kaasa ulguda annaks". Jah, tõepoolest, kaasa ulguda annaks, aga see ei ole kohustuslik. Tundub, et päris paljudel saalis olid lõputiitrite ajaks silmad märjad, aga mina sain ka ilma selleta elamuse kätte. Äkki saate teie ka.

Hinnang: 8/10
Põnev lugu tugevate karakteritega, mis paneb sotsiaalse närvi piisavalt tugevalt tuksuma.

november 10, 2011

The Thing (1982) vs The Thing (2011)

Autor: | Aeg: november 10, 2011 | Lisa kommentaar (0)
1982

2011

Olles nüüd ära vaadanud nii The Thingi originaalversiooni kui ka 2011.aasta prequeli, olen ma läbinisti veendunud, et 1982.aasta "The Thing" on tunduvalt armsam.

november 06, 2011

Johnny English Reborn (2011)

Autor: | Aeg: november 06, 2011 | Kommentaarid (3)

Issand jumal. 14 aastat tagasi olin ma kinos, vaatasin suu ammuli Beani filmi ja naersin nii palju, et kõhulihased valutasid veel mitu päeva takkajärgi. Rowan Atkinson oli üks mu lapsepõlve iidolitest ja kui väikevend pakkus, et läheks kinno uut Johnny Englishi vaatama, olin üpris kiiresti nõus. Aga olgem ausad, kui mõnikord saab rääkida allakäigust, siis nüüd on tegemist lausa vabalangemisega.

Niisiis, mida Rowan Atkinson tänapäeval komöödia nimel teeb?

Lohistab peenise külge seotud kive. Peksab auväärses eas vanadaami kandikuga. Istub põrkepallile ja kukub sellega perseli. Mökerdab huuli punase huulepulgaga. Kannab roosakirjusid aluspükse ja laseb endal korduvalt jalaga munadesse virutada. Ja siis veel ühtkomateist.

Võimalik, et sellised tegevused oleks mingis teatud situatsioonis üsna naljakad, aga seekord tahaks pigem nutta kui naerda. Tundsin, kuidas mu ajurakud antud filmi vaatamise ajal surid, sest midagi nii lamedat ja ajuvaba ei ole ma tükil ajal vaadanud. Kolmekordsete integraalide lahendamise oskus - gone. Maatriksite korrutamine ja nupumustri heegeldamine - also gone. Uurisin pärast filmi ka vennalt, kas ta ikka oskab veel pärast sellist ajutapmist ruubikukuubikut kokku panna. Jah, õnneks küll.

Kuidas on võimalik, et Atkinson oma nime mingi sellise jamaga seob? Veelgi hullem, kaalukas filmirollis astub üles ka minu palavalt armastatud The Wire sarjas osalenud Dominic West. Why, McNulty, why?!

Kui oleks minu võimuses, siis lisaksin algustiitrite ette suitsupakkidega analoogse hoiatuse - olge ettevaatlikud, sest antud film võib kahjustada teie (vaimset) tervist.

Hinnang: 1/10
Don't.

One Day (2011)

Autor: | Aeg: november 06, 2011 | Lisa kommentaar (0)

One Day on romantiline draama parimatest sõpradest Emmast (Anne Hathaway) ja Dexterist (Jim Sturgess). Film kajastab peategelaste elu erinevate aastate jooksul ühel kindlal kuupäeval - 15.juulil, mil nad esimest korda teadlikult kohtusid. Mõnikord veedavad nad selle päeva koos, mõnikord jällegi lahus.

Võin häbita tunnistada, et olen inimene, kellele selline idee väga peale läheb. Tihtipeale sirvin oma vanu blogisid ja loen, mida olen teinud mingil kindlal kuupäeval eelmisel aastal, üle-eelmisel aastal, üle-üle-eelmisel aastal... Hea on meenutada ja imestada, kuidas üks aasta võib teisest nii väga erineda või siis vastupidi, leiad end aasta hiljem täpselt samast punktist.

Esimene pool One Day-st oli väga paljulubav. Teravmeelne dialoog, mõnus flow. Mul püsis naeratus pidevalt näol. Teine pool kippus juba veidi venima. Varasemalt oli asi minu jaoks lihtne - mida rohkem südantlõhestavat kurbust ja traagikat, seda parem film. Nüüd enam nii lihtsalt läbi ei saa. Kasvuraskustest, kaotusvalust, kaotatud armastusest või südamelähedase tegelase surmast ei piisa, et film automaatselt hea oleks. Ja samas, mind ometigi võlus see konstantne reality check, mis filmist läbi jooksis.

Hathaway ja Sturgessi omavaheline keemia on muljetavaldav. Hathaway nohiklik tagasihoidlikkus ja Sturgessi playboy attitude loovad tugeva kontrasti, kuid nad sobivad nii hästi kokku. Vaataja ei pea kordagi mõttes lisatööd tegema, veenmaks end, et tegemist on tõesti parimate sõpradega.

Kirsiks tordil olid väikesed naljad, mis olid peidetud kiire dialoogi sisse ja millest mindi peaaegu märkamatult edasi, jätmata vaatajale obvious naerupausi hetke. Aitäh! See ongi selline pisiasi, mida ma mõnikord filmilt ootan.

Hinnang: 6/10
Väga paljulubav algus, liialt pikaks venitatud lõpp.

november 03, 2011

Drive (2011)

Autor: | Aeg: november 03, 2011 | Lisa kommentaar (0)

Nicolas Winding Refn on nimi, mis juba pikemat aega mu keelel ja meelel püsinud. Kas on põhjus selles, et tegu on Cannes'i filmifestivali parima režissööri preemia laureaadiga või kõlab see kombinatsioon lihtsalt piisavalt köitvalt, ei tea. Igatahes on tegu nimega, mis jääb veel pikemaks ajaks vaimusilmas virvendama.

Drive on lugu introvertsest noormehest (Ryan Gosling), kelle suurim kirg on sõitmine. Päeval teenib ta leiba mehaaniku ja kaskadöörina, öösel hästi orkestreeritud röövide autojuhina. Ta on kõigis eelmainitud tegevustes äärmiselt edukas - tänu oma analüütilisele kaalutlemisele ja eriliselt külmale närvile. Juhuse tahtel tutvub ta üksikema Irene'iga (Carey Mulligan), kelle sõprus annab talle väga palju, kuid läheb maksma rohkem kui ta ealeski ette kujutas.

Drive on psühholoogiline magnet. Juba esimeste stseenidega pannakse tonaalsus paika - rahulik, täpselt välja mõõdetud kulgemine. Goslingu karakter on kahtlemata üks parimaid, keda ma viimase 10 aasta jooksul kinolinal näinud olen. Iga kord, kui ta vaikselt muigas, tundsin kuidas mu pulss rahunes ja everything is in its right place tunne tekkis.

Goslingi ja Mulligani ekraaniromanss on äärmiselt armas näide kahe introverdi suhtlemisest - aga mõnikord ei olegi nii palju sõnu vaja. Ajastus, ainult see perfektne ajastus. Irene'i väike poeg Benicio on tegelane, kes liidab nad ühtseks tervikuks, mis võiks hästi funktsioneerida igavesti.

Kahe minuti jooksul muutub Drive südantsoojendavast muigamisfilmist Hobo with a Shotguniks. Tütarlaps kinos minu kõrval võpatas esimese ootamatu paugu peale nii tugevalt, et terve pingirida värises - ja nii ongi üks Refni eesmärkidest täidetud. Edasi järgneb ilmekas demonstratsioon alalhoiuinstinkti tugevusest. Külmaverelisus on aktsepteeritav ja vajalik, et ellu jääda.

Nii-perfektseid-et-tahaks-sisimas-kisendada-stseene oli omajagu. Õige valgus, pilgud, puudutused. Dialoogi vähesus ja emotsionaalne soundtrack, mis lugu edasi jutustas, võitis kohe mu südame. Kuigi, pean tunnistama et kohati kulges tegevus minu jaoks liiga aeglaselt. Need olid need hetked, mil tekkis trots ujuda vastuvoolu ja filmi hinnet alla tõmmata.

Reaalsus on aga see, et peale filmi Viru keskuse parkla poole kõndides mõtlesin ma aina Drivest. Ja liftiga üles sõites. Ja hiljem kodus enne magamaminekut. Ja mis teha, ka praegu seda arvustust kirjutades mängib mul kõrvus College lugu A Real Hero Drive soundtrackilt.


Hinnang: 9/10
Psühholoogiline magnet.
© Eveli filmiblogi is powered by Blogger | Author: Eveli Pung (evelipung@gmail.com) | Template designed by Josh Peterson