Comments

november 13, 2011

The Help (2011)

Autor: | Aeg: november 13, 2011 | Lisa kommentaar (0) Eelmine postitus

Taustamuusikaks: Miriam Makeba - Pata Pata

The Help on Kathryn Stocketti ülipopulaarse raamatu põhjal tehtud film, mis annab esmakordselt võimaluse mustanahalistel koduabilistel avameelselt jutustada oma toimetustest ja katsumustest 1960.aastatel valgeid peresid teenides. Skeeter (Emma Stone) on haritud ja tark valge neiu, kelle unistuseks on saada kirjanikuks või ajakirjanikuks. Erinevalt teistest koduperenaistest ei kohtle ta teenijaid rassistliku põlguse ja kartusega. Kui ülejäänud kohalikud suguõed üritavad oma eksistentsi õigustada heategevusüritusi või bridžiõhtuid planeerides, võtab ta ette midagi sootuks ambitsioonikamat ja peaaegu ilmvõimatut - üritades veenda tuttavate teenijaid oma värvikaid lugusid kirja panema.

Film, mille IMDb hinne on 8.1 ja rottentomatoesi skoor sama muljetavaldav, kerib lootused ilmselgelt kaugeimate galaktikateni välja. Õnneks kõrget kukkumist ei tulnud. The Help on hinnangute vääriline, aga seda eelkõige värvikate (tõsiselt, no pun intended) karakterite tõttu. Pole midagi võimsamat kui tugeva iseloomuga korpulentne mustanahaline naine, kelle silmapööritused ja terav keel sunnib ka kõige kangekaelsemad alluma. Kui aga see sama naine tampida madalamaks kui muru, võtta talt eneseväärikus ja jätta ta sõnavarasse ainult yes, ma'am ja right away, ma'am, jõuab varem või hiljem kätte hetk, mil, tsiteerides eesti filmiklassikat, prahvatab vimm, mis kogunend salaja.


Võib-olla oleme me kõik lugenud sellest ajastust ja teame päris hästi, mida nahavärvi alusel vahet tegemine endast kujutab, aga vaatamata kõigele torkab kinolinal näidatav ebavõrdsus vaatajat ikka sama terava kahvliga. Mustanahaline teenija ei tohi kasutada valgetega sama tualetti, sest "neil on teistsugused haigused kui meil". Ei tohi süüa samadest nõudest. Asju edasi ulatades ei tohi käed puutuda. Paradoksaalselt võis aga sama koduabiline vabalt pereema väikese lapse sülle võtta ja teda kasida-puhastada-õpetada, sest lastekasvatamine oli täielikult tema töö.


Filmis rõhutatud kontrastid on mõnusalt illustratiivsed. Koduabiline rügab olematu palga eest tööd teha, küpsetab, koristab ja tegeleb lastega, samal ajal kui Stepfordi naistest "ideaalsed" pereemad kõigele ilusa ja särava fassaadi moodustavad. Kes iganes üritab sellise vastanduva ühiskonna alustalasid kangutada, on automaatselt kõige kõrgemat karistust väärt reetur. Õnneks leidub naisi, kes ei ole nõus taolise ebavõrdsusega leppima ja nii see pall veerema lähebki...

Lõpetuseks tsiteeriksin üht teist arvamust antud filmi kohta: "Sisu oli ja kaasa ulguda annaks". Jah, tõepoolest, kaasa ulguda annaks, aga see ei ole kohustuslik. Tundub, et päris paljudel saalis olid lõputiitrite ajaks silmad märjad, aga mina sain ka ilma selleta elamuse kätte. Äkki saate teie ka.

Hinnang: 8/10
Põnev lugu tugevate karakteritega, mis paneb sotsiaalse närvi piisavalt tugevalt tuksuma.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

© Eveli filmiblogi is powered by Blogger | Author: Eveli Pung (evelipung@gmail.com) | Template designed by Josh Peterson