Autor: Eveli
| Aeg: november 03, 2011
| Lisa kommentaar (0)
Eelmine postitus
Nicolas Winding Refn on nimi, mis juba pikemat aega mu keelel ja meelel püsinud. Kas on põhjus selles, et tegu on Cannes'i filmifestivali parima režissööri preemia laureaadiga või kõlab see kombinatsioon lihtsalt piisavalt köitvalt, ei tea. Igatahes on tegu nimega, mis jääb veel pikemaks ajaks vaimusilmas virvendama.
Drive on lugu introvertsest noormehest (Ryan Gosling), kelle suurim kirg on sõitmine. Päeval teenib ta leiba mehaaniku ja kaskadöörina, öösel hästi orkestreeritud röövide autojuhina. Ta on kõigis eelmainitud tegevustes äärmiselt edukas - tänu oma analüütilisele kaalutlemisele ja eriliselt külmale närvile. Juhuse tahtel tutvub ta üksikema Irene'iga (Carey Mulligan), kelle sõprus annab talle väga palju, kuid läheb maksma rohkem kui ta ealeski ette kujutas.
Drive on psühholoogiline magnet. Juba esimeste stseenidega pannakse tonaalsus paika - rahulik, täpselt välja mõõdetud kulgemine. Goslingu karakter on kahtlemata üks parimaid, keda ma viimase 10 aasta jooksul kinolinal näinud olen. Iga kord, kui ta vaikselt muigas, tundsin kuidas mu pulss rahunes ja everything is in its right place tunne tekkis.
Goslingi ja Mulligani ekraaniromanss on äärmiselt armas näide kahe introverdi suhtlemisest - aga mõnikord ei olegi nii palju sõnu vaja. Ajastus, ainult see perfektne ajastus. Irene'i väike poeg Benicio on tegelane, kes liidab nad ühtseks tervikuks, mis võiks hästi funktsioneerida igavesti.
Kahe minuti jooksul muutub Drive südantsoojendavast muigamisfilmist Hobo with a Shotguniks. Tütarlaps kinos minu kõrval võpatas esimese ootamatu paugu peale nii tugevalt, et terve pingirida värises - ja nii ongi üks Refni eesmärkidest täidetud. Edasi järgneb ilmekas demonstratsioon alalhoiuinstinkti tugevusest. Külmaverelisus on aktsepteeritav ja vajalik, et ellu jääda.
Nii-perfektseid-et-tahaks-sisimas-kisendada-stseene oli omajagu. Õige valgus, pilgud, puudutused. Dialoogi vähesus ja emotsionaalne soundtrack, mis lugu edasi jutustas, võitis kohe mu südame. Kuigi, pean tunnistama et kohati kulges tegevus minu jaoks liiga aeglaselt. Need olid need hetked, mil tekkis trots ujuda vastuvoolu ja filmi hinnet alla tõmmata.
Reaalsus on aga see, et peale filmi Viru keskuse parkla poole kõndides mõtlesin ma aina Drivest. Ja liftiga üles sõites. Ja hiljem kodus enne magamaminekut. Ja mis teha, ka praegu seda arvustust kirjutades mängib mul kõrvus College lugu A Real Hero Drive soundtrackilt.
Drive on lugu introvertsest noormehest (Ryan Gosling), kelle suurim kirg on sõitmine. Päeval teenib ta leiba mehaaniku ja kaskadöörina, öösel hästi orkestreeritud röövide autojuhina. Ta on kõigis eelmainitud tegevustes äärmiselt edukas - tänu oma analüütilisele kaalutlemisele ja eriliselt külmale närvile. Juhuse tahtel tutvub ta üksikema Irene'iga (Carey Mulligan), kelle sõprus annab talle väga palju, kuid läheb maksma rohkem kui ta ealeski ette kujutas.
Drive on psühholoogiline magnet. Juba esimeste stseenidega pannakse tonaalsus paika - rahulik, täpselt välja mõõdetud kulgemine. Goslingu karakter on kahtlemata üks parimaid, keda ma viimase 10 aasta jooksul kinolinal näinud olen. Iga kord, kui ta vaikselt muigas, tundsin kuidas mu pulss rahunes ja everything is in its right place tunne tekkis.
Goslingi ja Mulligani ekraaniromanss on äärmiselt armas näide kahe introverdi suhtlemisest - aga mõnikord ei olegi nii palju sõnu vaja. Ajastus, ainult see perfektne ajastus. Irene'i väike poeg Benicio on tegelane, kes liidab nad ühtseks tervikuks, mis võiks hästi funktsioneerida igavesti.
Kahe minuti jooksul muutub Drive südantsoojendavast muigamisfilmist Hobo with a Shotguniks. Tütarlaps kinos minu kõrval võpatas esimese ootamatu paugu peale nii tugevalt, et terve pingirida värises - ja nii ongi üks Refni eesmärkidest täidetud. Edasi järgneb ilmekas demonstratsioon alalhoiuinstinkti tugevusest. Külmaverelisus on aktsepteeritav ja vajalik, et ellu jääda.
Nii-perfektseid-et-tahaks-sisimas-kisendada-stseene oli omajagu. Õige valgus, pilgud, puudutused. Dialoogi vähesus ja emotsionaalne soundtrack, mis lugu edasi jutustas, võitis kohe mu südame. Kuigi, pean tunnistama et kohati kulges tegevus minu jaoks liiga aeglaselt. Need olid need hetked, mil tekkis trots ujuda vastuvoolu ja filmi hinnet alla tõmmata.
Reaalsus on aga see, et peale filmi Viru keskuse parkla poole kõndides mõtlesin ma aina Drivest. Ja liftiga üles sõites. Ja hiljem kodus enne magamaminekut. Ja mis teha, ka praegu seda arvustust kirjutades mängib mul kõrvus College lugu A Real Hero Drive soundtrackilt.
Hinnang: 9/10
Psühholoogiline magnet.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar