aprill 27, 2012

Mirror Mirror (2012)

Autor: | Aeg: aprill 27, 2012 | Kommentaarid (2)

Tarsem Singhi The Cell on üks mu lemmikfilme - sarimõrvari mõistuses eksisteerivasse maailma sisenemine oli pööraselt huvitav kogemus, mis jättis kustumatu mälestuse. Tõenäoliselt ootasid paljud režissööri loominguga kursis olevad vaatajad dark and twisted tõlgendust Lumivalgekesest. Mina ka. Ja üleüldse, kes ei armastaks perverssustega vürtsitatud lastemuinasjutte - puhas guilty pleasure.

Eelmainitud ootusi Singh ei täida. Selle asemel pakub ta natuke nilbet semikaasajastatud versiooni Lumivalgekesest, mis on kohati täiesti jabur. Filmi viimaste sekunditeni ei ole isegi parima tahtmise juures tuvastatav, kas režissöör on parima irooniatunnetusega geenius või on valmisprodukt lihtsalt väga halb.

Juba näitlejate valik lükkab tunnetuse täiesti paigast ära. Julia Roberts kurja kuningannana! Saate aru, meie mitmekümnete romantiliste komöödiate sweetheart, kes võitis kinolinal Tom Hanksi, Hugh Granti, Richard Gere ja muuhulgas ka miljonite vaatajate südamed! Peaosalise valik on pea sama suur müsteerium  -  andeka ballaadimeistri Phil Collinsi tütar Lily Collins võib küll oma heade geenide üle uhke olla, kuid näitlemisoskusest jääb tal lausa häirivalt vajaka.

Ometigi on neis veidrates rollisooritustes mingi kaval võlu. Lisaks juurde veel täispiinliku dialoogiga stsenaarium, kus vinti keeratakse vaheldumisi juurde ja maha ning hämmastaval kombel selline kombinatsioon isegi töötab. Kuni hetkeni, mil tekib taaskord küsimus, milliseid aineid režissöör tarbinud on, et sellise lõpptulemuseni jõuda.

Hinnang: 4/10
Väga geniaalne või väga halb. Otsustage ise.

aprill 24, 2012

The Cabin in the Woods (2011)

Autor: | Aeg: aprill 24, 2012 | Lisa kommentaar (0)
Kuna 95% mu aastast möödub armsaid komöödiaid ja melanhoolseid draamasid vaadates, sain aru, et järgmise nädalavahetuse HÕFF võib võrdlemisi kõva kontrastiga lajatada. Peas küpses soov vaikselt soojendust teha ja Metsamajake tundus selle eesmärgi täitmiseks hea (loe: ainuke) kandidaat olevat. Klassikaline sirgjooneline ettearvatav õudukas, lollide tegelaste ja totakate surmadega, eks?

Boy, was I wrong.

Filmi vältel tekkisid teatud aspektides tugevad paralleelid Hunger Gamesi, The Adjustment Bureau ja veel nii mõnegi teisega. Joss Whedon ja Drew Goddard panevad õudusfilmi kontseptsiooni lahkamislauale ja lubavad heasüdamlikult kõigil vaatajatel selle anatoomiaga tutvuda. Vahepeal, justkui möödaminnes küsides, millise organi järgmisena eemaldame.

Kokkuvõttes, läksin vaatama keskpärast õudukat ja sain ikkagi seda, mis mul tavapäraselt pulsi kiiremini tiksuma paneb - sci-fi kastmes mitmekihilisust, ägedat moraali ja veel palju muudki.

Hinnang: 7/10
Who's the real monster?

aprill 17, 2012

Titanic 3D (1997)

Autor: | Aeg: aprill 17, 2012 | Lisa kommentaar (0)

Ma olen alati imetlenud inimesi, kellel on julgust ette võtta pööraseid projekte. Režissöör James Cameron sukeldus Titanicule ja võttis spetsiaalkaameratega üles materjali, mida polnud inimsilm näinud 1912.aastast saati. Filmi jaoks ehitati pea originaalsuuruses Titanicu mudel, mille interjöör ja välimus kujundati nii algse laeva sarnaselt kui vähegi võimalik. Seetõttu ei tohiks tulla ka üllatusena, et tegemist oli kalleima filmiga, mis eales tehtud.

Esituse suurejoonelisust toetab tugev stsenaarium, mis oma romeojajulialiku armastuslooga üritab peaaegu Shakespeare-i endaga konkureerida. James Cameron on loonud sellise ajastu, keskkonna ja inimfaktori koosluse, mis ei tohiks isegi suurimat küünikut külmaks jätta.

Titanicu esimese ja viimase reisi 100.aastapäeva mälestuseks (ja kindlasti ka mõnedel vähemõilsatel eesmärkidel) loodi filmi 3D versioon, mida praegu kinodes näidatakse. Kuigi olen absoluutselt lummatud algsest teosest, saan 3D teenena välja tuua ainult fakti, et see andis mulle põhjuse uuesti seda suurelt ekraanilt vaatama minna. Pean kurvastustega tunnistama, et 3D ei olnud minu jaoks järjekordselt mitte midagi muud peale erinevale kaugusele asetatud pappkujude.

Aga suurelt ekraanilt tasub seda filmi kindlasti vaadata. Kasutage võimalust.

Hinnang: 10/10
Üks kinoajaloo võimsamaid filme.

aprill 08, 2012

American Reunion (2012)

Autor: | Aeg: aprill 08, 2012 | Kommentaarid (1)

Ähmaselt meenub, et mul oli kunagi mingi keeruline break-up, peale mida vaatasin mälu tühjendamiseks kaks nädalat jutti hommikust õhtuni totakaid komöödiaid. Juhtumisi sain selle ajaperioodi peale ära vaadatud ka kõik American Pied, selle järjed ja spin-offid. Seetõttu tekkis mingi kummaline tahtmine ka kõige uuem selle pundi lugu ära vaadata.

American Reunionis ei ole enam pirukate pilastamist ega teismeliste seksnalju. Näitlejad ja nende tegelaskujud tüürivad juba soliidse vanuse poole ning põhiteemadeks on hoopis abielu, pere ja karjäär. Siiski üritavad filmitegijad ajamasinat ehitada, saates tegelased keskkooli kokkutulekule. Omaaegsed semud saavad kokku, vanad trikid tulevad meelde ja hakkab kiskuma jälle hullumeelseks nagu kooliajal.

Ainuke jama on see, et kuigi kõiki tegelasi tahtetakse vägisi keskkoolitasemele tagasi viia, ei kipu see kuidagi välja mängima. Sest midagi ei ole teha, keskkool sai 13 aastat läbi ja täiskasvanute igapäevamured ei ole nii põnevad enam lihtsalt. Isegi Stifleri roppused ja tutijaht mõjuvad natuke kurvana, nähes kui vanaks ta tegelaskuju (ja näitleja) on jäänud.

Ainuke, mis filmi vähegi üleval hoiab, on nostalgia. Tahtmine kaasa tunda tegelastele, kellele sai kunagi pöialt hoitud ja kelle kujunemist on juba kolm eelmist osa nähtud. Tuttavad näod, tuttavad rõõmud ja mured. Ka üldine stiil oli puhas klassika - film ei jõudnud 30 sekunditki kesta, kui juba esimene "anus" ära tuli.

Hinnang: 5/10
Komöödia, mis teeb rohkem kurvaks kui meelt lahutab.

aprill 02, 2012

Wrath of the Titans (2012)

Autor: | Aeg: aprill 02, 2012 | Kommentaarid (1)

Iga osava girlfriendi arsenali peaks kuuluma oskus õigel ajal ära tabada, kui mõne fantasy-mürgli trailer ta noormehe silmad särama paneb. Ja minema temaga kinno seda vaatama, mis sest, et kõrvalsaalis käib Bridget Jonesi viiekümnenda osa esilinastus. Mul üsna vedas, kuna trailer oli omajagu efektne ja antud film jõudis juba niiehknaa mu vaatamisnimekirja.

Teadmiseks, Clash of the Titansi vaatamine enne Wrath of the Titansit pole sugugi kohustuslik. Küll aga tuleks kasuks vanad head keskkooliteadmised vanakreeka mütoloogiast või vähemalt mingi sellekohane aimduski. Mul hakkasid filmi jooksul üsna kiiresti seosed meelde tulema ja kerge baasteooria teadmine muutis kogu sündmustiku palju arusaadavamaks.

Tegevustik keerleb Zeusi poja Perseuse (Sam Worthington) ümber, kes peab otseloomulikult maailma päästma ja mitte ainult lihtsurelike oma, vaid ka jumalate arvestuses. Jumalateks on päris väärikas punkt kokku aetud - Liam Neeson Zeusi, Ralph Fiennes Hadese ja Bill Nighy Hephaistose rollis. Paraku neil oma näitlejameisterlikkust väga palju demonstreerida ei lasta ja ega ei peagi. See ei ole see film.

Wrath of the Titans on algusest lõpuni sirgjooneliselt eyecandy, mille dialoog on uskumatult totter (aga loomulikult iga kui viimse sõnani ülipaatoslik!) ja põhiplot etteaimatavam kui jaaniõhtu vihmasahmakas. Sellegipoolest oli tegemist täisväärtusliku meelelahutusega, mis tekitab sarkastilistele või skeptilistele inimestele tõenäoliselt veelgi rohkem rõõmu kui vaikimisi ette nähtud.

Visuaal oli viisakas ja nii mõnigi lahendus võttis muigama. Tore oli näha, et Perseuse pika hoovõtuga hobulennuk Pegasus oli selles versioon hoopiski süsimust. Laavakoletis Kronos jäi aga "lõpumonsterina" üsna kesiseks. Käisin Kosmoses 2D versiooni vaatamas, aga nähes pidevalt aegluubis lendavat tulemöllu, tolmu ja kõike muud, tekkis kahtlus, et äkki oleks pidanud ikka 3D peale panustama.

Hinnang: 6/10
Mõnus tore loll meelelahutus.
© Eveli filmiblogi is powered by Blogger | Author: Eveli Pung (evelipung@gmail.com) | Template designed by Josh Peterson