mai 05, 2011

Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festival 2011

Autor: | Aeg: mai 05, 2011 | Lisa kommentaar (0)




29. aprill – 1. mail toimuv Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festival (HÕFF) on kevadeti Eesti mudapealinna Haapsalu vallutav kolmepäevane õudus- ja fantaasiafilmide maraton. HÕFFi programmis kohtab viimaste aastate parimaid õõva- ja fantaasiafilme, unustatud klassikat, trash- ning kultus-, friigi- ja ekstreemkino. Rahvusvaheliste filmikülaliste ning tervet Haapsalut haarava ärevusega on HÕFF muutunud teravaid kinoelamusi otsivate filmifännide kevadhooaja tippsündmuseks.

www.hoff.ee


Antud HÕFF oli järjekorras juba kuues, aga minu jaoks alles esimene. Arvestades, et ma ei julge kunagi üksinda õudukaid vaadata ning olen viimased kolm aastat täiesti surmveendunud olnud, et mul on sarimõrvar kardina taga, siis panustasin sellele, et vaatan esimesel korral ära vaid mõned softimad fantaasiafilmid. Kutsusin julgestuseks kaasa sõbranna, kes kartis õudusfilme vaadata veel rohkem kui mina. Ta nõustus minuga vaid üheks ööks tulema, kuna ei soovinud oma kassi pikalt üksinda jätta.

Haapsallu jõudsime festivali avarongkäigu ehk zombiparaadi ajaks. Tundub, et see oli nooremate haapsalu elanike jaoks tõeline suursündmus, sest iga paari sammu tagant võis näha mõnda ärevuses pisikest zombit sõpradega kogunemispunkti poole liikumas. Veidi peale kella üheksat hakkas paraad peale ja kogu Tallinna maantee oli järsku täis oigavaid, kriiskavaid ja mörisevaid zombisid.

Rongkäik kulmineerus Haapsalu piiskopilinnuse varemete vahel, kuhu oli üles pandud suur täispuhutav ekraan ja kus näidati festivali avafilme, 15-minutilist eesti režissööri Hardi Keerutaja poolt tehtud Leipzigisse ja 2010.aasta Amphibious. Leipzigisse jäi minu jaoks üsnagi keskpäraseks, välja arvatud filmi viimased sekundid, mis olid peaaegu et perfektsed. Merekoletis oli aga päris nõrk - ketšupiveri ja plastmasskoletised ei hoia ikka pinevust nii hästi üleval kui võiks, eriti kui story kehvapoolne olema kipub. Sellegipoolest oli tähistaeva all vabas õhus filmide vaatamine omajagu maagiline kogemus.

Laupäeva hommikul leppisime sõbrannaga kokku, et vaatame veel ühe HÕFF-i filmi ära ja hakkame seejärel tagasi Tallinna liikuma. Kõik avafilmidele järgnevad seansid toimusid Haapsalu uhiuues kultuurikeskuses. Esimeseks oli hispaania thriller Los ojos de Julia, mis suutis pulssi viimaste sekunditeni kümne ühiku võrra tavapärasest kõrgemal hoida ja mis oli ka üks mu lemmikuid. Peale seda olime suutnud juba nii HÕFF-i sisse elada, et sõbranna, kes veel eelmisel õhtul plastmasskoletisi kartis, arvas et me võiks pühapäevani Haapsallu jääda ja nõudis huviga, millal me ometigi midagi verisemat ja hirmsamat vaatama läheme.

Selle viimase statement'iga algas meie jaoks tõeline HÕFFinautlemine. Vaatasime peaaegu järjestikku ära veel kolm filmi. Panos Cosmatosi Beyond the Black Rainbow oli nii psühhedeelne, et tervelt esimesed 30 minutit keerles peas tsüklis mõte what the hell is this. Ma ei tea tänase päevani, kas film läks iseseisvalt lõpupoole järjest paremaks või kehtis siin võrdeline seos ärajoodud veini hulgaga. Norrakate Trolljegeren oli aga omajagu naljakas ja peaks fantaasiafilmide sõpradele väga hästi peale minema.

Minu absoluutne lemmik HÕFF-ilt oli Jason Eiseneri Hobo with a Shotgun. Film, mis oli ultravägivaldne ja üliverine (räägitakse, et mingil hetkel pidid nad filmivõtted katkestama, kuna veri sai lihtsalt otsa), kus ei eksisteerinud tabusid ega hea maitse piire ja kus tõelisteks kangelasteks on kodutud ja prostituudid. Kui lisan veel juurde, et minu arvates oli see veel omajagu südamlik ja mõtlemapanev, siis peate mind vist hulluks. Aga just täpselt selline see film oligi! Julgen soovitada, tugevanärvilistele muidugi.

Rohkem filme me sel aastal HÕFFil kahjuks vaadata ei jõudnud, aga elamus oli küll fantastiline. Juba festivali üldine melu on vaba ja mõnus - alates sellest vaiksest tstskkk häälest, mis tekib mitmekümne plekkpurgi avamisel 30 sekundit peale iga filmi algust, lõpetades õhtuste pidudega Ehte kohvikus. Filmiprogrammist leiavad endale midagi nii nõrganärvilised kui ka hardcore õudukate austajad ja kultuurikeskus on äärmiselt mõnus koht, kus toreda ja viisaka HÕFF-i fännidest seltskonnaga paar päeva koos veeta. Olen veendunud, et HÕFF on üritus, kuhu tasub minna passiga ja terveks nädalavahetuseks.

Muide, pühapäeva hommikul koju jõudes avastas sõbranna, et ta kass oli seina ja kapi vahele kukkunud ja sinna kinni jäänud. Tundub, et ka kiisu sai oma paraja koguse horrorit sel nädalavahetusel kätte.
© Eveli filmiblogi is powered by Blogger | Author: Eveli Pung (evelipung@gmail.com) | Template designed by Josh Peterson