august 16, 2021

HÕFF 2021: Vähe hirmu, palju rõõmu

Autor: | Aeg: august 16, 2021 | Lisa kommentaar (0)
HÕFF-i avamine. Pilt: Markus Sein
HÕFFi avamine. Foto: Markus Sein

Koroonaviirus on kultuurivaldkonda räsinud nii kurjasti, et sellest võiks saada halva õudusfilmi. Ka HÕFF-i on vintsutatud omajagu - 15. HÕFF möödus veebikinos ning tänavust lükati suisa kaks korda edasi. Aga kui miski sind muudkui rappida üritab, siis sa ei anna alla. Siis tuleb võidelda, kuni saad verise ja võidukana lõpukaadrisse astuda.

Ma ei tea, et mõne Eesti linnapea tööülesannete hulka kuuluks laval relakaga metalltrossi läbilõikamine, aga just seda sai teha Urmas Sukles koos festivalijuhi Helmut Jänesega, et avada 16. HÕFF. Mis peamine, see ei jäänud festivali kõige säravamaks hetkeks, siit sai alles kõik alguse.


Külmaverelised müütilised tapamasinad on ka inimesed

Avafilm Psycho Goreman jutustab südantsoojendava loo Ameerika perest, kelle peretütar äratab kogemata tagaaeda maetud maavälise olendi, legendaarse tapamasina ja universumi kunagise valitseja. Juhtumisi muudab väikse tüdrukutirtsu valduses olev maagiliste võimetega kivi olendi kuulekaks koduloomaks, kes peab taltsutama tungi tappa kõik inimesed ja hävitada kõik muu. Rümbarebu kaunistas ekraani üsna tihti, kuid ennekõike on tegu komöödiaga. Sealjuures nii tempoka ja muhedaga, et hea meelega soovitan seda (16+) filmiõhtuks hunniku popkorniga.


"Anna tööd!"

Järgmine film, mis ohtralt positiivset elevust tekitas, oli kodumaine Rasmus Merivoo lavastatud Kratt. Õnneks on film praegu ka suurtes kinodes, nii et minge kindlasti vaatama. Vahva lugu sellest, kuidas lapsed lähevad suvel maale vanaema juurde ja otsustavad ehitada Krati, et vanaema töödes aidata. Aga nagu ikka, kõik ei lähe alati plaanipäraselt. Loo sisse on nutikalt põimitud erinevad päevakajalised sotsiaalsed ja poliitilised narratiivid, mis pakuvad äratundmisrõõmu paljudele.  


Viirus, mis on resistentne filmikriitikale

Mulle on alati sümpatiseerinud, et HÕFF ei võta end üleliia tõsiselt. See võimaldab igasuguse valehäbita kavasse võtta nii Uganda jaburmäruleid, USA supertrashi kui ka Eesti amatöörfilme. Susanna Šmjanovi Rikutud hing. Viirus on parim näide filmist, mille tehniline tase on selline, et selle võiks ükskõik kes ära teha. Aga ükskõik kes ei liigutanud lillegi. Susanna võttis kätte ja tegi ära. 

Film on täiesti immuunne igasugusele kvaliteedikriitikale, sest kõik niikuinii nägid ja kuulsid ühtemoodi, kuidas kaamera autofookus pimedas paika ei jäänud, taustamuusika dialoogi summutas ja stseenid venisid nagu minutid hambaarstitoolis. Aga see ei olegi oluline. Mulle meeldib, et me oleme jõudnud ajastusse, kus unistused ei ole kõrged ja kättesaamatud. Avalda oma kirjutised internetis ja saad proovida kätt kirjanikuna või viska selga lahedad outfitid ja ole Instagram-i modell. Samamoodi ei ole filmitegemine enam ainult ropprikaste stuudiote ja üliandekate näitlejate pärusmaa. See on ütlemata tore, et meil on tekkinud seltskond hobinäitlejaid, kes tulevad kokku, hävvivad funi ja teevad oma parimate võimalustega täispika filmi valmis.


Toomas Aria sai oma õigluse

Eelmise filmiga sarnaselt (ja võrdlemisi sama seltskonnaga) sai alguse ka Toomas Aria karjäär amatöörfilmi lavastaja ja näitlejana. Kui Õigluse esimene osa oli võrdlemisi seosetu ja hüplik märulilaadne toode, siis Õiglus 2 juba väga suur samm edasi. Publik sai pingevabalt nautida mõnusat kaameratööd, dialoogi ja väikseid vahvaid seoseid. Inimeste reaktsioonid olid siiralt tunnustavad - pea igasse minutisse mahtus mõni kollektiivne naerupahvak või aplaus. Ootan põnevusega, mida Toomas järgmisena ette võtab. 


Mart Sanderile maailm valla

HÕFF-i veteranina mäletan veel päris hästi Mardi esimesi katsetusi õudus- ja fantaasiafilmi vallas. Algul oli elevus sees juba sellepärast, et ei leidunud liiga palju kohalikke filmitegijaid, kes õudukatega kätt proovisid. Järgnevatel aastatel tekkis juba teistsorti entusiasm - no mida see "meie Mart" selleks aastaks põnevat on kokku meisterdanud. Aga viimastel aastatel olen lihtsalt olnud siiralt uhke. Sest Mardi lühikad on nii tehniliselt, sisult kui dialoogilt maailmavallutamise tasemele arenenud. 

Sanderi õuduste tund koosneb 3 lühikast ja 13 mikrolühikast. Visuaalselt ja heliliselt kütkestavad mõistujutud rikastavad veedetud aega ning kogetud lood pakuvad mõtlemisainet ka pärast kinosaali uksest väljumist.


16. HÕFF on nüüdseks läbi, aga veebikinos saab häid asju veel 22. augustini vaadata. 

Haapsalu Kultuurikeskuses toimunud filmifestival ei petnud ootusi. Filmikava oli taas ootuspäraselt mitmekülgne. Toimumispaiga sisekujundus ja külastajate kostüümid lähevad iga aastaga aina loomingulisemaks. Suure lisaväärtuse annavad kohtumised lavastajate ja näitlejatega, kas Skypes ekraanil või Haapsalus kohapeal. Väga vahva oli vaadata, kuidas Mart Sander, Toomas Aria ja Susanna Šmjanov olid kohale tulnud suure näitlejate seltskonnaga.

Õiglus 2 tegijad ja näitlejad

Ei puudunud ka väikesed asjad, mis HÕFF-ist HÕFF-i teevad - filmiviktoriinid (siinkohal paslik mainida, et kõnealuse blogi autor sai esimese õhtu viktoriinil auväärse teise koha!), Jamesoni kokteilibaarid, kultuurimajast õhkuv külalislahkus ja kohalik maitsev catering, mis kõigil külastajatel kõhu täis hoidis. 

Pole saladus, et HÕFF-i edu võti peitub meisterlikult kureeritud atmosfääris ja melus. Sel aastal tegi seest helgeks ka iga moment, kui sõber või tuttav koridori teisest otsast lehvitas või suisa paar muljet vahetada raatsis. Eks me elame praegu ju päriselt düstoopias ja HÕFFil käik oli justkui väikese salajase keldribaari külastus, kus hetkeks oli kõik nii nagu vanasti. 


august 09, 2021

HÕFF 2021

Autor: | Aeg: august 09, 2021 | Lisa kommentaar (0)


Elame ajas, kus miski ei ole kindel. Aga kui kõik tähed joonduvad õigesti, kõik kirved raksatavad täpselt koljude keskele ja vereplekid moodustavad universumile meeldiva sümmeetria, siis võib-olla, äkki, vägavägaloodan, kas tõesti, tuleb 13. - 15. augustil Haapsalus järjekordne HÕFF.

Neid, kel vaktsineerimise, läbipõdemise või negatiivse testi tõend ette näidata, oodatakse tuttavasse armsasse Haapsalu Kultuurikeskusesse. Kiirtesti saab ka teha, 5 EUR ja kehtib 48 h ehk kogu festivali aja (jumst mõistlik, kas pole?). Kõik teised, kes ühel või teisel põhjusel eelistavad koduseks jääda, saavad HÕFF-ist osa veebikinos.



Sel aastal on programmis mitu juba ette kultusstaatuse omandanud Eesti amatöörfilmi nagu näiteks Rikutud hing. Viirus, kus möllavad Susanna Šmanjov ja Helen Kõpp. Samuti Õigluse järg Õiglus 2, mis loodetavasti näitab vähemalt samapalju kodukootud actionit kui esimene osa.

Avafilmiks on Psycho Goreman ja ei puudu ka traditsioonilised lühikad, nii võistlusprogramm kui ka väikesed luupainajad. Fookuses seekord Stanisław Lemi looming.

Rääkimata põhiprogrammist, retrokatest ja paljust muust, aga parem vaata ise ja vali oma lemmikud:

Kõik Haapsalus kohapeal nähtavad filmid

Kõik veebikino filmid

Pöidlad pihku (või sae vahele), et kõik laabuks hästi ja HÕFF saaks olla see väike raksuga energialaeng, mis meid süngele sügisele sutike rohkem elavana vastu saadab.

mai 27, 2020

Baby Driver 30.05.2020 autokinos!

Autor: | Aeg: mai 27, 2020 | Lisa kommentaar (0)
Ahoi!

Üks mu viimase aja lemmikuid, Baby Driver tuleb näitamisele laupäeval, 30.05.2020 Tartu Elektriteatri autokinos! Ma ise ei saa kahjuks minna, sest #muudkohustused, aga sooooovitan!

Film on täiega chill ja praegu on ainulaadsed võimalused autokino kogemust proovida!

https://elektriteater.ee/filmid/pogenemise-rutm/



Lily James teeb Ansel Elgortile silmi ja kogu maailm heldib.

Ragnar Vutt tegi pildi ERMi B-parklas korraldatud autokinost. Kui äge?!

aprill 23, 2020

Igatsen HÕFF-i

Autor: | Aeg: aprill 23, 2020 | Lisa kommentaar (0)
Igatsen Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festivali. Sõpru ja tuttavaid, keda seal vankumatu kindlusega aastast aastasse näen. Vaadata õudusfilme omadega külg külje kõrval. Silmad kinni panna juba siis, kui kõhe soundtrack algab. Võtta kultuurikeskuse baarist ühe kangemat sorti kokteili. Saada osa suitsunurgavestlustest, mis sest, et ei suitseta.

Võtta päikest kultuurikeskuse sisehoovis. Nuputada hirmraskeid filmiviktoriini vastuseid. Mõelda, miks ma kunagi režissööridelt ühtegi küsimust küsida ei oska. Käia Rannarootsi Selveris maasikaid ostmas. Kuulata, kuidas Vanalinna Bowling Hosteli trepp ja koridoripõrand iga aastaga aina rohkem kääksuvad.

Seekord siis sedapidi.

Suur respekt korraldajatele, kes teevad jõupingutusi, et 15. HÕFF 8.-10. mail internetis läbi viia. Ei ole paslik võrrelda seda tavapäraste HÕFFidega. Ilmselgelt saab see olema täiesti teistmoodi. Aga see teist nägu HÕFF võib ka enda kohta päris tore olla. Saab näha.

mai 07, 2019

HÕFF 2019

Autor: | Aeg: mai 07, 2019 | Lisa kommentaar (0)
Ma ei tea, kas mina olen vanaks saanud, kuid tänavune HÕFF hiilis suurema kärata ligi, festivalipäevad said kuidagi jube kiiresti läbi ja on nüüdseks tahavaatepeeglis juba pea kahe nädala kaugusele jäänud.

Täitsa mõnus oli sellise sujuva vooluga momendiks kaasa minna. Festar algas see aasta taaskord neljapäevast, ent mul ei õnnestunud 2 päeva varem töölt ära hiilida ning laekusin reede lõunaks. Meel oli tegelikult päris kurb, et avaparaadist ilma jäin, sest piltide järgi oli taaskord Väga Äge. Aga  õnneks jätkus vahvaid asju ka teistesse päevadesse.

Kultuurikeskuse juures tõmbasid kohe tähelepanu muhedad dekoratsioonid. Vaimud, raagus puud, hiidämblikud aaatriumis. Simple shit, aga täiega toimis. Nii cool!


Üldse oli kogu olemine max mõnusaks tehtud - lamamistoolid, kokteilibaar ja buffee soodustasid festivalivaibi omaks võtmist. Omajagu hästi aitas kaasa ka ülisoe päikeseline ilm, mis vähemalt mind kohe päikeselaigus peesitavaks kassiks konvertis.


Kui varasemalt olen alati põhjalikult filme ette uurinud ja oma kava koostanud, siis seekord läksin lihtsalt vooluga kaasa. Paraku väga esiletungivaid terasid minu filmijadasse ei sattunud. Äramainimist väärivad ehk Freaks (2018) ja Unthinkable (2018). Viimane oli küll väga skisofreeniline sahmimine katastroofifilmi ja romantilise draama vahel, aga kui selle viimase osas silm kinni pigistada (kasvõi literally), siis katastroofi osa oli kahtlemata põnev.

Lemmik HÕFFilt oli hoopis....filmiviktoriin! Küsimused olid traditsiooniliselt (mega)rasked, aga huvitavad ja mitmekesised. Auväärne neljas koht tõi minu raamatukollektsiooni ulmeantoloogia "Vinguv jalaluu", mida olin juba ammu raamatupoe lettidelt piidlenud. Auhind auhinnaks ja raamat kapsaks, aga filmiviktoriin täitis kahtlemata HÕFFi kõige põnevamad poolteist tundi!


Pühapäeval olin jälle natuke kurb, et pidin juba lõunal asutama end ümbermaailmareisile Tartusse ja ei õnnestunud vaadata lõpufilmi, mida kõik kohal- ja järgivaatajad õudsasti kiitsid. Aga kokkuvõttes oli jälle üks megatore HÕFF, sest nägi kaugema kandi sõpru ja tuttavaid ja äravaadatud filme oli täpselt paras kogus. 

Kui mõnedest teistest regulaarsetest festivalidest on mitme järjestikkuse korra peale küllastumus tekkinud, siis ausalt öeldes ei jaksa ära oodata juba 15.ndat juubeli-HÕFFi.

märts 01, 2019

Tõde ja õigus (2019)

Autor: | Aeg: märts 01, 2019 | Lisa kommentaar (0)


Mul on väga hea meel, et selline ilus film meie vabariigi 100. sünnipäevaks valmis.

Eestlasena tahaks nuriseda, sest nurisemine teeb rõõmsaks. Kiita, seevastu, on peaaegu et piinlik. Äkki keegi veel põrutab, et mida sa õige jorised, ei olnud nii hea ühti.

Aga oli küll. 

Kiidusõnu jätkub kõikjale. Stsenaarium oli vahva ja ladus. Karakterid reljeefsed, näitlejatööd suurepärased. Andres ja Krõõt jäävad pikalt vaimusilma. Lumised, suvised, soised, viljased maastikud täidavad hinge, sest Eesti on ilus.

Soovitan kindlasti esimest korda kinos vaadata. Film on pikk, 2 tundi ja 45 minutit. ETV kõrvalt võib tekkida kiusatus mõni võileib teha, aga ühtejutti vaadates on emotsioon vahvam.

Hinnang: 9/10
Film, mille üle saab uhke olla.



© Eveli filmiblogi is powered by Blogger | Author: Eveli Pung (evelipung@gmail.com) | Template designed by Josh Peterson