mai 07, 2019

HÕFF 2019

Autor: | Aeg: mai 07, 2019 | Lisa kommentaar (0)
Ma ei tea, kas mina olen vanaks saanud, kuid tänavune HÕFF hiilis suurema kärata ligi, festivalipäevad said kuidagi jube kiiresti läbi ja on nüüdseks tahavaatepeeglis juba pea kahe nädala kaugusele jäänud.

Täitsa mõnus oli sellise sujuva vooluga momendiks kaasa minna. Festar algas see aasta taaskord neljapäevast, ent mul ei õnnestunud 2 päeva varem töölt ära hiilida ning laekusin reede lõunaks. Meel oli tegelikult päris kurb, et avaparaadist ilma jäin, sest piltide järgi oli taaskord Väga Äge. Aga  õnneks jätkus vahvaid asju ka teistesse päevadesse.

Kultuurikeskuse juures tõmbasid kohe tähelepanu muhedad dekoratsioonid. Vaimud, raagus puud, hiidämblikud aaatriumis. Simple shit, aga täiega toimis. Nii cool!


Üldse oli kogu olemine max mõnusaks tehtud - lamamistoolid, kokteilibaar ja buffee soodustasid festivalivaibi omaks võtmist. Omajagu hästi aitas kaasa ka ülisoe päikeseline ilm, mis vähemalt mind kohe päikeselaigus peesitavaks kassiks konvertis.


Kui varasemalt olen alati põhjalikult filme ette uurinud ja oma kava koostanud, siis seekord läksin lihtsalt vooluga kaasa. Paraku väga esiletungivaid terasid minu filmijadasse ei sattunud. Äramainimist väärivad ehk Freaks (2018) ja Unthinkable (2018). Viimane oli küll väga skisofreeniline sahmimine katastroofifilmi ja romantilise draama vahel, aga kui selle viimase osas silm kinni pigistada (kasvõi literally), siis katastroofi osa oli kahtlemata põnev.

Lemmik HÕFFilt oli hoopis....filmiviktoriin! Küsimused olid traditsiooniliselt (mega)rasked, aga huvitavad ja mitmekesised. Auväärne neljas koht tõi minu raamatukollektsiooni ulmeantoloogia "Vinguv jalaluu", mida olin juba ammu raamatupoe lettidelt piidlenud. Auhind auhinnaks ja raamat kapsaks, aga filmiviktoriin täitis kahtlemata HÕFFi kõige põnevamad poolteist tundi!


Pühapäeval olin jälle natuke kurb, et pidin juba lõunal asutama end ümbermaailmareisile Tartusse ja ei õnnestunud vaadata lõpufilmi, mida kõik kohal- ja järgivaatajad õudsasti kiitsid. Aga kokkuvõttes oli jälle üks megatore HÕFF, sest nägi kaugema kandi sõpru ja tuttavaid ja äravaadatud filme oli täpselt paras kogus. 

Kui mõnedest teistest regulaarsetest festivalidest on mitme järjestikkuse korra peale küllastumus tekkinud, siis ausalt öeldes ei jaksa ära oodata juba 15.ndat juubeli-HÕFFi.

aprill 22, 2019

märts 01, 2019

Tõde ja õigus (2019)

Autor: | Aeg: märts 01, 2019 | Lisa kommentaar (0)


Mul on väga hea meel, et selline ilus film meie vabariigi 100. sünnipäevaks valmis.

Eestlasena tahaks nuriseda, sest nurisemine teeb rõõmsaks. Kiita, seevastu, on peaaegu et piinlik. Äkki keegi veel põrutab, et mida sa õige jorised, ei olnud nii hea ühti.

Aga oli küll. 

Kiidusõnu jätkub kõikjale. Stsenaarium oli vahva ja ladus. Karakterid reljeefsed, näitlejatööd suurepärased. Andres ja Krõõt jäävad pikalt vaimusilma. Lumised, suvised, soised, viljased maastikud täidavad hinge, sest Eesti on ilus.

Soovitan kindlasti esimest korda kinos vaadata. Film on pikk, 2 tundi ja 45 minutit. ETV kõrvalt võib tekkida kiusatus mõni võileib teha, aga ühtejutti vaadates on emotsioon vahvam.

Hinnang: 9/10
Film, mille üle saab uhke olla.



jaanuar 01, 2019

Lõbus perekond (2018)

Autor: | Aeg: jaanuar 01, 2019 | Lisa kommentaar (0)


Aasta viimased päevad on alati selline vahva unelemine, kus tahaks ainult diivanil lösutada, süüa ja magada. Kuna seis kiskus juba väga laisaks ja hädasti oli vaja põhjust püksid jalga panna, otsustasime sõpruskonnaga kinno minna. 

Ilmselgelt ei olnud kellelgi viitsimist vaadata mõnda kolmetunnist eepost ega äärmiselt kõrge kunstilise väärtusega rasket draamat. Pigem nagu lõbusat janti. Ja umbestäpselt peaaegu vist mitte seda me saimegi.

Lõbus perekond on jant, mis jant. Kuna kõik minu infovälja teaserid näitasid Mattias Naani ja Tigran Gevorkjani, olid ootused kõrged. Kahjuks on nad vaid korduva funny bitiga kõrvaltegelased. Õnneks küll, deliverivad priimalt iga hetke oma eetriajast.

Peaosades olid hoopis Saara Kadak ja Armen Arušanjan. Lisaks on vahvaid rolle tegemas hulk eesti ja armeenia päritolu näitlejaid, sealhulgas Merle Palmiste, Andrus Vaarik, Liina Vahtrik, Mart Toome, Andres Dvinjaninov, Elina Reinold, Ain Mäeots, Aram Gevorgjan, Arman Navasardjan ja Vigen Stepanjan. Kogu pöörane lugu on üles ehitatud eriliselt õnnelikele või õnnetutele kokkusattumustele.

Kuigi tegelaskujud olid vahvad ja osatäitjad väärikad, ehmatas eestlane minus ikkagi ära. Mõtled küll, et nagu Eesti-keskne film, aga ükski eestlasest tegelane ei käitu, kõnele ega emotsioneeru nagu eestlane. Jandi stiil oli väga võõras ja mitu korda tabasin end mõtlemast, et ilmselt võiks see oluliselt paremini peale minna Armeenia publikule.

Kuna ma ei osanud võrdlemisi suure osa filmist kaasa naerda, siis nautisin hoopis Tallinna vaateid, sh tuttavaid kohti Nõmmel ja Telliskivi loomelinnakus. See aitas vastu pidada lõpuminutiteni, kus tegelaste liinid omavahel kenasti kokku jooksid ja kohe täitsa päriselt lõbus hakkas. 

Hinnang: 6/10
Eesti film armeenlastele.

juuni 19, 2018

Ocean's 8 (2018)

Autor: | Aeg: juuni 19, 2018 | Lisa kommentaar (0)

Ma ei ole 5 aastat 8 kuud ja 12 päeva vangis veetnud nagu Debbie Ocean, samuti ei ole mul mõnda teist head vabandust, aga kinno olen sel aastal jõudnud häbiväärselt vähe. Siiski tekkis väga mõnus slam dunk tunne, kui juhtud üle pika aja kinolina imetlema ja film on täitsa tip-top.

Kes on Ocean'si varasemaid näinud, tabab üsna kiiresti sarnase vaibi ära. Seekord plaanib aga kamp ilusaid tüdrukuid, sh suurnimed nagu Cate Blanchett, Sandra Bullock jpt, hunniku kallihinnalisi teemante ära nihverdada. Loomulikult ei puudu filmist ohtrad con-id, nutikad sahkermahkerid, kõikvõimas häkker ja õnnetud security vennad, kes on ilmselgelt (alati) maailma halvima töö endale valinud.

Ma kahjuks Ghostbustersi piffide versiooni ei ole näinud ja ainult hirmsaid kommentaare lugenud, aga saan kinnitada, et seekord kukkus tüdrukutega variant väga mõnusalt välja. Tehtagu veel! Näiteks A-Rühma femake-i (female + remake, trademark mulle pls) vaataks samuti.

Keegi kuskil kirjutas, et Ocean's 8 on ood seksismile. Ja võib-olla on veits ka - MET gala, uhked tualetid, säravad teemantid, make-up, flirtimisnõksud ja sisemine motivatsioon - aga mulle see kuidagi eriliselt silma või südamesse ei hakanud. Pigem oli draamavaba, light, fun, tempokas ja igati chill suvekas.

Ja poistele meeldis ka!

Hinnang: 7/10
Kerge suvekokteil - kihisev sädelev prosecco karge mahla ja ühe suussulava martsipanise kirsiga.

mai 04, 2018

Hõffimuljed 2018

Autor: | Aeg: mai 04, 2018 | Lisa kommentaar (0)


Pole veel nädalatki, kui igatsen juba uuesti HÕFF-ile. 8 korda käidud! Päris väärikalt palju, et avastada end arutamas, kuidas "vanasti" oli.

Igaks juhuks lugesin kõik varasemad muljed uuesti üle: 20112012201320142015, huvitav, miks ma 2016 ei kirjutanud, 2017.

2018 festivali tagline oli kahtlemata "everything in its right place". HÕFF on nüüdseks päris oma nägu läinud. Selliseks...enesekindlaks. Aritmeetilise keskmise järgi tugeva programmiga. Punase vaiba ja meediaga. Aina vingemate ja nimekamate filmikülalistega.

Kui 2011 ei teadnud keegi, mis see on, kuhu (ja miks?!) ma lähen, siis nüüd on pigem keeruline leida kedagi, kellele HÕFF täitsapäris uus oleks.

Reede hommikul asutasin end varakult Tallinna bussi peale. Miks jõuab päeva ainuke buss Tartust Haapsallu alles 20.55? Tallinnast kiire kõrvalpõige Keilasse, mitusada pisikest sekeldust ja suund Haapsalu poole. Loomulikult koos sõbrannaga, kes sai 2011 kaasa meelitatud ja ei ole sellest ajast saati ühtegi HÕFFi vahele jätnud!

Ma panin kogemata täpselt sellise pluusi, et näeb välja
nagu oleks keegi mu sisikonna seinale laiali tulistanud. Awyeah.
Kultuurikeskusesse jõudes tervitas sooja kallistusega Ralf, kes lippas seejärel AK-le HÕFF-ist kõnelema. Järgneva paari tunni jooksul õnnestus kohata rekordarv sõpru ja tuttavaid, keda näebki pärispäriselt ainult üks kord aastas HÕFFil, või vahest harvemgi. Selles on vist vähemalt pool HÕFFi võlu - sõbrale viibata, kohvikus kellegi värsket emotsiooni uurida, suitsunurgas selle-tuttava-näoga-aga-mitte-ei-tule-nimi-meelde-aga-ma-tean-sa-olid-eelmine-aasta-ka-siin tegelasega uuesti jutulõng üles korjata. Või leida end pärast pikka festivalipäeva öösel kell 4 lõkke ümber (või köögilaua ääres) filmi ja elu arutamas.

Tänavune filmikraam tegi rõõmsaks. Avafilmi Rock Steady Row (2018) postapo-westernilik maailm tuletas natuke meelde ühe päris esimese lemmiku Hobo with a Shotgun. Parasjagu jabur, parasjagu meelelahutuslik. Režissöör oli kõik klišeed vahvasti ühte hunnikusse kokku kuhjanud, selle põlema pannud ja karismaatilise peategelase sellest jaanipäeva kombel üle hüppama saatnud. Natuke rumal mõte, aga samas ka veidi stiilne ja elevust tekitav.


Seejärel tuli tõeline maasikas #1 Ghost Stories (2017). "Kogenud" hõfflasena panin teadlikult iga kurjakuulutavate helinootidega stseeni peale silmad kinni. Ja paraku tegin kärsitult enne BLÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖ momenti uuesti lahti ka. :) Peab veel harjutama seda kunsti. Kaval süžee ning parajas koguses ehmatavaid ja kõhedaid momente. Täitsa paras vaatamine ka neile, kes HÕFF-ilt elamusi ei otsi, aga kinos vaataks occasional õuduka ikka.

Vietnami Kfc (2017) ei viitsinud aga peenutseda ning lõi letti kõige puhtakujulisema nekrofiilia ja kannibalismi. Da fuk did I just watch. Õhtut lõpetavat Bat Pussy pornokat suutsin vaadata umbes 20 minutit. Jestas, kes suudab seksi ajal NII PALJU RÄÄKIDA?! No go, no go, homie. 

Laupäev algas traditsioonilise filmiviktoriiniga, mis oli taaskord paras pähkel. Seda suurem oli rõõm, kui vastus õigeks osutus! Teistsorti emotsioone oli muidugi ka, nt kui ühe ajaloolise hõffilemmiku Omnivores režissööri Oscar Rojot pildilt ära ei tundnud. #piinlik

Lahkusime auväärse 4. kohaga.

Viktoriini järel õnnestus vaadata maasikas #2 filmi: Pin Cushion (2017). Ütlemata ilus, soe, ja sotsioemotsionaalselt teadlik. Üldse mitte hirmus, aga see-eest kurb ja mõtlemapanev. Mõnusalt quirky. Kindel soovitus!

Seejärel retrosaalis täitsa oma eesti telefilm Keskpäev, jooksuga peasaali ja kohe otsa Mart Sanderi uus lühikas Tegelikult. Jube kahju oli Keskpäeva näitlejate Q&A-st ilma jääda. Ajakava mõttes kõige valusam koht.

Eelmise aasta Behind the Random Denominator meeldis väga, aga Tegelikult...jättis tegelikult külmaks. Peaasjalikult kahel põhjusel. Heavy dialoog oli kui eelmise aasta suurelt vennalt laenatud ja selgitas taaskord piinlikult detailselt vaatajale, kuidas A ja B liita, et C-ni jõuda. Samuti ei jõudnud peanäitlejad kiire filmimise ja produktsiooni käigus (nädalaga?!) rolle veel päris omaks teha. Veenvusest jäi puudu. Millest on natuke kahju, sest ilmselgelt oli punt väga andekaid inimesi üksteist üles leidnud. Aga nagu ütlevad iidsed vanasõnad - ülejala tehtud asjad kipuvad ülejala tehtud asjadena välja kukkuma.

Sealt edasi tegin ühe oma elu halvima otsuse ja ei läinud vaatama filmi Lumehelbeke. Sest see osutus nii kaaslaste kui ka laiema publiku lemmikuks. Äkki teeks Sõpruses kordusseansi, mis te arvate?

Pühapäeval vaatasin enne koduteele asumist ära veel Mélies lühikad. Vägisi kippus peale tunne, et reglemendi järgi tehtud väärikad nominendid võtsid end sutsuke liiga tõsiselt ning programmivälised (väikesed luupainajad) tegid seekord 1:0 ära. Siinkohal saadan tervitused Lux Expressile, kes võimaldas lühikaid näha ka paar nädalat enne festivali oma busside meediaekraanidel. Lahe kui osatakse ära tabada säärased nutikad koostöökohad. 

Isiklikult on hea meel, et leidsin festivalikülastajana viimaks kuldse tasakaalu filmide vaatamise, sotsiaalse suhtlemise ja elunautlemise vahel. Ütlemata mõnus oli. 

PÖFF paneb vingelt, HÕFF paneb vingelt, tARTuFFi jaoks on ka üks pisike soe kamber mu südames. Meil on selle filmifestivalindusega siin ikka päris hästi.

Kummardus korraldajatele!



aprill 06, 2018

HÕFF 2018: Tigers Are Not Afraid (2017)

Autor: | Aeg: aprill 06, 2018 | Lisa kommentaar (0)

Mehhiko narkojõukude poolt dikteeritud sadistlik vägivald on kõigi aegade tipus. Röövimine, vägistamine, piinamine, inimkaubandus, mõrvad on toonud tänavatele korda looma sõjaväe. Kunagised meelispuhkepaigad, näiteks Acapulco, on muutunud narkosõja tandriks. Poliitikud, politsei ja ametnikud on üdini korrumpeerunud ning abi ei ole loota kuskilt. Turvalisus on luksus, mis ei ole garanteeritud kellelegi.

See ei ole horror, see on päriselu, aastal 2018.


Estrella (Paola Lara) on 10-aastane Mehhiko koolitüdruk, kelle ema kaob segastel asjaoludel. Sarnaselt paljude teiste emade, isade, õdede ja vendadega. Kuniks naabruskonda on jäänud vaid mõni üksik elav hing ja neist viimasedki autoaknast, kohvrite vahelt, hüvastijätuks lehvitavad. 

Üksi jäänud Estrella soovib, et ema tuleks tagasi ning avastab üsna pea, et mõrvatud ema vaim ongi temaga. Hirmunud tüdruk põgeneb kodust ning satub teiste hüljatud laste seltskonda, kus nooremate eest kannab hoolt südi eakaaslane El Shine (Juan Ramón López). Shine suurim soov on tappa Los Huascase jõugu ninamehed, kelle kätel on tema ja ta sõprade lähedaste veri. Lapsed on moraalselt lõhestunud, unistades korraga vägivalla eest põgenemisest ja ohtlikust kättemaksust.


Režissöör ja stsenarist Issa López, kes peaasjalikult kätt sisse töötanud romantiliste komöödiatega, on teinud siinkohal korraliku kannapöörde. Tigers Are Not Afraid on maagilise realismiga palistatud horrorina leidnud heakskiidu erinevatelt žanrifilmi festivalidelt ja koha Guillermo del Toro 2017. aasta filmide top 10-s. 

Siiski, väikesed sürreaalsed elemendid ei kõneta kaugeltki nii palju kui tõdemus, et režissöör on suutnud luua olustiku, kus igapäevareaalsus on oluliselt õõvastavam kui lapsi saatvad lagunevate laipade vaimud. Surnud tunduvad inimlikud ja inimlikkus surnud. Kohad, kuhu ealeski jalga ei tõstaks, pakuvad kõige rohkem kaitset. Ning kõige usaldusväärsema naeratuse taga peidab end kõige ületamatum jõhkrus.

Tigers Are Not Afraid eristub originaalse ja emotsionaalse lähenemisega. Tugevad lapsnäitlejad kannavad oma karakterite keerukuse vääriliselt välja ja jäävad meelde. Hirm kaob, lugu jääb.

Vahva on del Toroga nõus olla.


Hinnang: 8/10
Sünge, siiras ja sümpaatne.
© Eveli filmiblogi is powered by Blogger | Author: Eveli Pung (evelipung@gmail.com) | Template designed by Josh Peterson