Koroonaviirus on kultuurivaldkonda räsinud nii kurjasti, et sellest võiks saada halva õudusfilmi. Ka HÕFF-i on vintsutatud omajagu - 15. HÕFF möödus veebikinos ning tänavust lükati suisa kaks korda edasi. Aga kui miski sind muudkui rappida üritab, siis sa ei anna alla. Siis tuleb võidelda, kuni saad verise ja võidukana lõpukaadrisse astuda.
Ma ei tea, et mõne Eesti linnapea tööülesannete hulka kuuluks laval relakaga metalltrossi läbilõikamine, aga just seda sai teha Urmas Sukles koos festivalijuhi Helmut Jänesega, et avada 16. HÕFF. Mis peamine, see ei jäänud festivali kõige säravamaks hetkeks, siit sai alles kõik alguse.
Külmaverelised müütilised tapamasinad on ka inimesed
Avafilm Psycho Goreman jutustab südantsoojendava loo Ameerika perest, kelle peretütar äratab kogemata tagaaeda maetud maavälise olendi, legendaarse tapamasina ja universumi kunagise valitseja. Juhtumisi muudab väikse tüdrukutirtsu valduses olev maagiliste võimetega kivi olendi kuulekaks koduloomaks, kes peab taltsutama tungi tappa kõik inimesed ja hävitada kõik muu. Rümbarebu kaunistas ekraani üsna tihti, kuid ennekõike on tegu komöödiaga. Sealjuures nii tempoka ja muhedaga, et hea meelega soovitan seda (16+) filmiõhtuks hunniku popkorniga.
"Anna tööd!"
Järgmine film, mis ohtralt positiivset elevust tekitas, oli kodumaine Rasmus Merivoo lavastatud Kratt. Õnneks on film praegu ka suurtes kinodes, nii et minge kindlasti vaatama. Vahva lugu sellest, kuidas lapsed lähevad suvel maale vanaema juurde ja otsustavad ehitada Krati, et vanaema töödes aidata. Aga nagu ikka, kõik ei lähe alati plaanipäraselt. Loo sisse on nutikalt põimitud erinevad päevakajalised sotsiaalsed ja poliitilised narratiivid, mis pakuvad äratundmisrõõmu paljudele.
Viirus, mis on resistentne filmikriitikale
Mulle on alati sümpatiseerinud, et HÕFF ei võta end üleliia tõsiselt. See võimaldab igasuguse valehäbita kavasse võtta nii Uganda jaburmäruleid, USA supertrashi kui ka Eesti amatöörfilme. Susanna Šmjanovi Rikutud hing. Viirus on parim näide filmist, mille tehniline tase on selline, et selle võiks ükskõik kes ära teha. Aga ükskõik kes ei liigutanud lillegi. Susanna võttis kätte ja tegi ära.
Film on täiesti immuunne igasugusele kvaliteedikriitikale, sest kõik niikuinii nägid ja kuulsid ühtemoodi, kuidas kaamera autofookus pimedas paika ei jäänud, taustamuusika dialoogi summutas ja stseenid venisid nagu minutid hambaarstitoolis. Aga see ei olegi oluline. Mulle meeldib, et me oleme jõudnud ajastusse, kus unistused ei ole kõrged ja kättesaamatud. Avalda oma kirjutised internetis ja saad proovida kätt kirjanikuna või viska selga lahedad outfitid ja ole Instagram-i modell. Samamoodi ei ole filmitegemine enam ainult ropprikaste stuudiote ja üliandekate näitlejate pärusmaa. See on ütlemata tore, et meil on tekkinud seltskond hobinäitlejaid, kes tulevad kokku, hävvivad funi ja teevad oma parimate võimalustega täispika filmi valmis.
Toomas Aria sai oma õigluse
Eelmise filmiga sarnaselt (ja võrdlemisi sama seltskonnaga) sai alguse ka Toomas Aria karjäär amatöörfilmi lavastaja ja näitlejana. Kui Õigluse esimene osa oli võrdlemisi seosetu ja hüplik märulilaadne toode, siis Õiglus 2 juba väga suur samm edasi. Publik sai pingevabalt nautida mõnusat kaameratööd, dialoogi ja väikseid vahvaid seoseid. Inimeste reaktsioonid olid siiralt tunnustavad - pea igasse minutisse mahtus mõni kollektiivne naerupahvak või aplaus. Ootan põnevusega, mida Toomas järgmisena ette võtab.
Mart Sanderile maailm valla
HÕFF-i veteranina mäletan veel päris hästi Mardi esimesi katsetusi õudus- ja fantaasiafilmi vallas. Algul oli elevus sees juba sellepärast, et ei leidunud liiga palju kohalikke filmitegijaid, kes õudukatega kätt proovisid. Järgnevatel aastatel tekkis juba teistsorti entusiasm - no mida see "meie Mart" selleks aastaks põnevat on kokku meisterdanud. Aga viimastel aastatel olen lihtsalt olnud siiralt uhke. Sest Mardi lühikad on nii tehniliselt, sisult kui dialoogilt maailmavallutamise tasemele arenenud.
Sanderi õuduste tund koosneb 3 lühikast ja 13 mikrolühikast. Visuaalselt ja heliliselt kütkestavad mõistujutud rikastavad veedetud aega ning kogetud lood pakuvad mõtlemisainet ka pärast kinosaali uksest väljumist.
16. HÕFF on nüüdseks läbi, aga veebikinos saab häid asju veel 22. augustini vaadata.
Haapsalu Kultuurikeskuses toimunud filmifestival ei petnud ootusi. Filmikava oli taas ootuspäraselt mitmekülgne. Toimumispaiga sisekujundus ja külastajate kostüümid lähevad iga aastaga aina loomingulisemaks. Suure lisaväärtuse annavad kohtumised lavastajate ja näitlejatega, kas Skypes ekraanil või Haapsalus kohapeal. Väga vahva oli vaadata, kuidas Mart Sander, Toomas Aria ja Susanna Šmjanov olid kohale tulnud suure näitlejate seltskonnaga.
Ei puudunud ka väikesed asjad, mis HÕFF-ist HÕFF-i teevad - filmiviktoriinid (siinkohal paslik mainida, et kõnealuse blogi autor sai esimese õhtu viktoriinil auväärse teise koha!), Jamesoni kokteilibaarid, kultuurimajast õhkuv külalislahkus ja kohalik maitsev catering, mis kõigil külastajatel kõhu täis hoidis.
Pole saladus, et HÕFF-i edu võti peitub meisterlikult kureeritud atmosfääris ja melus. Sel aastal tegi seest helgeks ka iga moment, kui sõber või tuttav koridori teisest otsast lehvitas või suisa paar muljet vahetada raatsis. Eks me elame praegu ju päriselt düstoopias ja HÕFFil käik oli justkui väikese salajase keldribaari külastus, kus hetkeks oli kõik nii nagu vanasti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar