juuli 27, 2012

The Dark Knight Rises (2012)

Autor: | Aeg: juuli 27, 2012 | Lisa kommentaar (0)

Samamoodi nagu tekitavad teatud tasemel erutust igasugused lastemuinasjutud, mis on nilbuste ja perverssustega vürtsitatud, vaatavad inimesed hoopis teise pilguga superkangelast, kes on süngem, tõsisem ja ei lähe situatsioonikoomika peale välja. Ma ei taha siinkohal torgata Avengersi pihta, sest selle humoorikas lähenemine tasus end imeliselt ära. Kui aga mugavalt võrrelda uut Spider-Mani ja Batmani, siis on selge, et esimene neist on lihtsalt poisike. Noorusliku uljuse ja naiivsete väärtuste vastu on Batmanil panna elukogemus ja ratsionaalsus, võimalus vältida teenage crush storyline'e, osa võtta võimukate meeste omavahelistest mängudest ja esile tõsta suuri probleeme.

Vaatamata sellele, et tolleks viimaseks on loodud väga soodne pinnas, läheb süžee ikkagi kergema vastupanu teed ja kukub auku, kus näidatakse pommidel nulli tiksuvaid sekundeid ja võitlusi pahalastega, kes ehitavad vaikselt suurejoonelisi skeeme, kuid saavad lõpplahenduses ikkagi täiesti mittemidagiütlevalt kangelase poolt maha materdatud. Sellist stampmärulit näeme igas esimeses Hollywoodi actionfilmis ja Batman pidi ju olema eriline!

Kuigi filmis on mitmeid väga võimsaid ja üllatavaid stseene, jäin tahes-tahtmata mõtlema triloogia teise osa Jokerile. Mäletan hästi seda tunnet, mis mind tolle vaatamise ajal valdas - film on juba kestnud mitu tundi, kohe-kohe võetakse teema kokku, aga ikka veel on nii põnev vaadata, millise lõpplahenduseni peategelased jõuavad. Viimases Batmanis on ootusärevus asendatud sirgjoonelise lõpu poole kulgemisega, kusjuures põhjuslikkus jääb väga nõrgaks. Tekib tunne, et kõikide otsade tervikuks kokkusidumise asemel peidab Nolan mõned ebamugavad lihtsalt teiste varju ära.  

Viimase osa järel tekkis taaskord küsimus, kuidas saavutada parim traileri ja filmi vahekord. Kas minna selle peale välja, et kõik kuklakarvad turri tõstvad hetked traileris ära näidata, kindlustada suured vaatajanumbrid ja filmilt selle võrra põnevust ära võtta või trailerilt tooni maha keerata ja loota, et see on jätkuvalt piisavalt hea, et inimesi kinno meelitada. Nolan läks esimest teed. Mõnes mõttes on mul sellest kahju, kuna filmi oleksin vaatama läinud ka juhul, kui treileriks oleks olnud 30 sekundit järjest batmani logo sünge tumeduse ja kurjakuulutava muusika taustal. Sellisel juhul oleks mitmed treileris näidanud kohad veel tugevamat muljet avaldanud, nii et minusugune wow-efekti põhjal hindeid jagav inimene saanuks puudustele vaatamata 10/10 ära panna.

Hinnang: 8/10
Nõrk stateegiline mõtlemine nii filmis kui selle turustamises maksab Nolanile igavese au ja kuulsuse.

juuli 14, 2012

The Amazing Spider-Man (2012)

Autor: | Aeg: juuli 14, 2012 | Lisa kommentaar (0)
Nägin Raimi Spider-Mani esimest korda nädal tagasi. Triviaalne arvutus ütleb, et umbestäpselt 10 aastat peale filmi väljatulekut. Tundus naiivne, lihtsameelne, eriefektid rohkem multikat meenutamas. Aegunud.

Spider-Man 2 tekitas sarnaseid tundeid, kuni umbes viimase veerandini, mil käis kummaline klõps läbi. Spider-Man on tõesti tõeline superhero, vastukaaluks depressiivsetele terava keelega sarkasmi pilduvatele Avengersi härradele. Filmis, kus rõhutatakse olulisi väärtusi, kus on moraal. With great power comes great responsibility, eks ole.

Kolmas Spider-Man oli juba hoopis teist masti. 2007.aastaks oli arvutigraafikas meeletu hüpe toimunud ja film tundus juba üsna tänapäevane. Kahjuks kipub taoliste filmide puhul tihti too pöördvõrdeline seos kehtima, et mida vägevam graafika, seda vähem sisu. Raimi arvas, et sellega on laiskus õigustatud ja seebiooperit meenutavasse filmi võib rahuliku südamega jätta rohkem plot hole-e kui šveitsi juustus auke. Jään temaga selles osas tugevalt eriarvamusele.

Tänavusel suvel algas see eluring uuesti. Uue Spider-Mani osatäitjaga, uue režisööriga. Oh how the times have changed. Your friendly neighbourhood amazing Spider-Man on tõepoolest uue generatsiooni film. Andrew Garfieldi kehastatud peategelane on disainitud tänapäeva noortele. Ülbe, terava keelega. Arvuti ja Googlega väga sina peal. Käib koolis rulaga ja õpib ämbliku kujul liikuma justnimelt rulapargis. Alistades raskused ja saavutades seatud eesmärgi, laseb kuuldavale ameerika fratboy'liku alfaröögatuse.

Reaalsus on see, et siirus ja lihtsus ei mängi enam välja. Tubli ja moraalne head eeskuju näitav superkangelane ei pane enam ammu noorte poiste silmi sellisel viisil särama nagu regulaarne vaimukas ja terav ärapanemine. See on ainuke viis keskmise vaataja tähelepanu hajumast hoida ja praeguse ajastu filmitegijad teavad seda väga hästi. Ega ei saagi pahaks panna, naersin ju minagi koos ülejäänud saaliga sama kõvasti, kui mõni halenaljakas situatsioon ekraanile jälle toodi.

Garfied sobib tegelikult tänapäeva Spider-Mani rolli väga hästi. Tema silmarõõmu Gwen Stacy-t kehastanud Emma Stone oli selline nukuke, et võttis vast nii mõnelgi põlve värisema. Kuigi uuel Spidey-l polnud suures osas väga vigagi, hävitas minu positiivse meelestatuse väga efektiivselt viimane sõnum, millega film lõpetati. Kontekst kontekstiks, aga miks ometi eeskujuks mõeldud superkangelase suust selline mõte kuuldavale lasta?! Uskumatu.


Hinnang: 6/10
Aina rohkem välimust ja vähem sisu.

juuli 11, 2012

Bel Ami (2012)

Autor: | Aeg: juuli 11, 2012 | Kommentaarid (1)

Ma tean küll, kuidas noored neiud ja keskealised naised ja isegi mitte-väga-neiud-enam-vaid-juba-daamid selle filmi kohta mõtlevad. Oh kui tore, ülišarmantne Robert Pattinson koos väärikate näitlejataride Uma Thurmani, Christina Ricci ja Kristin Scott Thomasega 19.sajandi kostüümidraamas on väga nunnu ja mõnus DVD valik, mida laenutada laupäeva õhtuks jäätisesöömise kõrvale!

Võtan endale südameasjaks hoiatada Teid - ei, ei ole hea valik.

Täiesti hämmastav, kui igav film see on! Ma olen üsna kindel, et Guy de Maupassanti samanimeline romaan, mille ainetel see on tehtud, ei ole pooltki nii jube. Näitlejate plejaad, kes üles astub, on ju samuti igati viisakas. Karta on, et koer on maetud stsenaariumi kirjutanud Rachel Bennette-i pastaka sisse. Tema varasem TV episoode kirjutamise kogemus ei küündi lihtsalt nii ambitsioonika ettevõtmise tasemele.

Kõige hullem on muidugi see, et kohati esineb teatud mõistlikkust, mis välistab Bel Ami liigitamise "nii-halb-et-lausa-hea" kategooriasse. Pooleli jätta ka ei raatsinud. Ühesõnaga, igavene häda selle filmiga.

Jätke parem kohe vaatamata.

Hinnang: 3/10
Purgisupi kvaliteet - ajab asja ära, aga päris mage värk ikka.
© Eveli filmiblogi is powered by Blogger | Author: Eveli Pung (evelipung@gmail.com) | Template designed by Josh Peterson