november 27, 2012

Tatari filmikunsti päevad

Autor: | Aeg: november 27, 2012 | Lisa kommentaar (0)

Kes soovib peale PÖFFi veel filmigurmaanlusega jätkata, siis neile avaneb võimalus sisustada nädalavahetus kinos Sõprus Tatari Filmikunsti Päevadega. Ürituse raames tuleb näitamisele kolm filmi - Bibinur (2009), mis linastus 2010.aastal ka PÖFF-i EurAsia programmi raames, Kotkad (2009) ja Taevamägi (2004). Filmid on Tatari keeles, vene subtiitritega (Kotkad lisaks ka eesti subtiitritega). Piletid 3 EUR, Sõpruse kassast. Kasutage võimalust!

https://www.facebook.com/events/181488748642278/

Seven Psychopaths (2012)

Autor: | Aeg: november 27, 2012 | Lisa kommentaar (0)

Paratamatult kipub nii minema, et kõige ägedamate filmide puhul tahaks tavapärasest põhjalikumalt ja paremini kirjutada, et väärilist kajastust anda. Selline rahulik ja mõnus uuesti sisseelamis- ja kirjutamishetk ei jõua aga kunagi kätte, sest kahetsusväärselt ei küündi mu ajaplaneerimisvõimed veel töö- ja eraelukohustustega samale tasemele. Ka Seven Psychopaths, mis on vist juba viimast otsa kinodes ja sedagi ühe seansi kaupa päevas, jäi eelmainitu ohvriks.

Patt oleks aga seda filmi mugavalt "vahelt ära unustada", sest tegemist on ühe selle aasta pärliga. Seven Psychopaths on muhe, naljakas, teravmeelne, hull ja lahe. Esimeseks poolehoiu võitjaks Boardwalk Empire tegelaste kokkutulek avastseenis, nurgakiviks  awesomesauce karakterid ja osatäitjad ning kirsiks tordil parimad fantaasiasequence-id, mida selle aasta filmides näinud.



Hinnang: 9/10
Tõeline vitamiinilaks ülejäänud hallis kinoudus.

november 22, 2012

Skyfall (2012)

Autor: | Aeg: november 22, 2012 | Lisa kommentaar (0)

Let the sky fall
When it crumbles
We will stand tall
Face it all together


50.aastapäevale pühendatud Bond läheb all-in. Missioonid on läinud nii kriitiliseks, et juba avaminutite jälitusstseenide ajal ei tehta vähimatki pingutust, et tsiviilelanike elusid säästa. Külm "kulude ja tulude" kalkulatsioon ütleb, et isegi agentide elusid pole vaja säästa. Tuleb käsk, tulistad, küsimusi küsimata. Ratsionaalsus, tappev ratsionaalsus.

Sellise kalkusega kaugele ei jõua. Algselt robotina mõjunud Bondile antakse inimlikum nägu. Skyfall näitab tavapärasele imelisele paranemisele lisaks ka pikaajalisemat füüsilistest ja vaimsetest vigastustest taastumist. Sellega kaasneb võimalus rõõmustada vaatajaid meelekindla eneseületusega, mis tõlgitakse kinolinal vaatemängulisteks kaklusstseenideks. Ilmselgelt, mis Bond see ilma visuaalse naudingu pakkumiseta oleks.

Vastukaaluks esimesele poolele, muutub film lõpupoole aina isiklikumaks, andes võimaluse vaadata Bondi minevikku. Külma ja metalse fassaadi taga peab ju olema midagi rohkemat, midagi sügavamat. Tõepoolest, näeme killukesi superagendi lapsepõlvest, aga see õhkuvisatud info võiks samahästi olemata olla. Reaalselt kuigi palju tema minevikust teada ei saa, küll aga jääb mulje, justkui oleks kinovaatajale usaldatud mõni aastakümneid hästi hoitud saladus.

Kuigi vaatemäng mis esitatakse on igati võimas ja fantaasia on kenasti õiges suunas jooksma lastud, valmistas suurt pettumust stsenaristide enda loogika. Kogu filmi keskne temaatika on ratsionaalsus, turvalisus ja läbikaalutud otsuste tegemine. Ometi on hilisemate võtmekohtade ja kulminatsiooni päästikuks planeeritud nii lihtlabased vead MI6 poolt, et nende tegemine briti valitsuse (või isegi maailma!) parimate agentide ja turvaekspertide poolt on täiesti arulage. Selline stsenaariumi nõrkus ja lihtsama vastupanu teed minemine teeb kohati meele kurvaks ning ei luba enam varasema naiivsusega filmi nautida. Kui on vaja, kavaldatakse kõik üle, kui on teisiti vaja, tehakse vigu, mille lollust võiks mõista isegi viieaastane.

Bondist on saanud mustkunstnik, kelle ülesanne on vaataja ära petta. Luua illusioone, mis panevad ahhetama, tõsta kinopublikut kõrvust ja õnnitleda neid nutiteravuse puhul. See tuleb temale omaselt väga hästi välja. Kinost lahkudes jätkubki wow-efekti päris pikaks. Kuni istud paar nädalat hiljem rahulikult maha, hakkad arvustust kirjutama ja tagantjärgi analüüsides saad aru, et oled jälle suhkruvatti ostnud.

Hinnang: 8/10
Filigraanne vaataja ära petmise kunst.

november 11, 2012

Kõik muusikud on kaabakad (2012)

Autor: | Aeg: november 11, 2012 | Lisa kommentaar (0)

Kui IMDb tutvustust uskuda, siis Kõik muusikud on kaabakad on impressionistlik lugu andekast muusikust Leilast (Riina Maidre), kes ei ole nõus oma põhimõtetest loobuma ning peab seetõttu hulganisti pettumusi läbi elama. Tootja Allfilmi kodulehel on jällegi kirjutatud, et tegemist on visuaalse armastuskirjaga muusikale. Mina kirjeldaks antud filmi kui bipolaarse näitsiku märga unenägu.

Filmi põhikangelanna Leila on kunstiinimene, kes tegeleb kõige ja samal ajal mitte millegagi. Keevitab, laulab, disainib riideid, skeemitab natuke narkoproduktidega ja teeb suvalisi juhuotsi, et mingil peaaegu talutaval tasemel ära elada. Kogu tema aur läheb särava fassaadi ehitamisele - iga päev uus hästisobitatud komplekt riideid, ehteid ja meiki, kõlavad pseudointelligentsust demovad tsitaadid ja investeeringud enesekindlasse ülbesse käitumisse. Kuigi neiu peab end ise sisukaks ja intrigeerivaks, on kogu ta sisemaailm pettumust valmistavalt tühi ja labane. Justkui kuhi roosat suhkruvatti - kaugelt vaadates nii ilus ja kohev, et oled nõus kas või kilomeetrises ostusabas seisma, aga kui oma portsu hingehinna eest kätte saad ja keele sisse torkad, siis mõistad et see pole reaalsuses midagi rohkemat kui maitsetu ja mõttetu kleepuv läga.



KMOK on mõnusalt teravmeelne peeglivaade tänapäeva "coolide inimeste" maailma. Filmist võib märgata mitut tüüpilist hipsterkultuuri elementi, mis alati ka päriselus muigama ajavad. Näiteks lihtlabased suure kunsti kõrvalt enda äraelatamistöökohad, mille kohta on hea hiljem memuaarides kirjutada, et vot enne suureks staariks saamist töötasin restoranis nõudepesijana või keevitasin strippariposte kokku. Samuti torkab hästi silma meeleheitlik vajadus veidrustega silma paista a la lähme-hommikul-randa-ja-joome-šampanjat. Nii lahe, nii cool, nii edgy, nii innovatiivne minust sellist ebatraditsioonilist ettepanekut teha, eks ole? Peategelasel ei ole probleemi ka külmkappi istuma ronida või lasta see toidu asemel raamatupakkidega täita. Siinkohal ei ole ma enam kindel, kumb - peategelase karakter või režisöör ise - eeldab, et säärased tegevused suure ja olulise (mis sest, et täiesti arusaamatu ja arulageda) statementi teevad.

Filmis on esindatud kõik kohustuslikud atraktsiooniteemad - seks, alkohol, narkootikumid. Viimasega puhuti küll õhupall katki. Ei tundu eriti realistlik, et kõikidel kunstiinimestel on käekotis või man purse-is kohustuslikus korras purgike Ritalini, Xanaxit või Diazepami ning nad on valmis kõike tegema, et uut stashi saada. Või on see tõesti nii? Sellegipoolest meeldis mulle tegelaste enda fakemoraalsus - ohjah, narkootikumid on nii halvad, vaadake kuidas need järjest meie sõprade ja tuttavate elusid rentslisse veavad...aga suvv, drugs are awesome, laseme edasi!



Kuigi filmis esindatud karakteritel on kõvasti potentsiaali, ei saa sama öelda struktuurse ja tehnilise teostuse kohta. Stseenid on hüplikud ja liialt palju jäetakse lahti seletamata. Mis on iseenesest täiesti mõistetav - pole midagi keerulisemat, kui analüüsi ja sünteesi vahekorda klappima saada. Teisisõnu, kui stsenarist on enda peas teatud olukorrad 100 korda läbi mõelnud ja lahti mõtestanud, peab ta olema väga kindel, et tema mõttekäik on välja näidatud või vähemalt nii aimatavaks tehtud, et vaataja saab ise soovitud järelduseni jõuda. Praegu jäi õhku lihtsalt hunnik küsimusi. Miks ta nii tegi? Kes see tegelane on? Kust ta tuli? Mis ta stoori on? Oot, kas me nüüd hüppasime ajas edasi või tagasi? Mis üldse toimub?



Ilmselt on ka režissöör mingil määral täiendava selgitamise vajadusest aru saanud, kuid lahendus sellele ajab paremal juhul muigama, halvemal kurvastama. Heaks näiteks on stseen, kus kaks noormeest kõnnivad külmal talvehommikul tänaval ning üks neist ajab täiesti seosetut suvamöla. Mille peale teine siis küsib, et aga mis veel BERLIINIS juhtus (kas kohustuslikult või alateadlikult eriliselt rõhutades). Aaaaa! See kõik juhtub Berliinis. No miks sa ometi varem ei öelnud! Nüüd on ju kõik arusaadav ja selge nagu seebivesi!

Või siis mitte.

Filmi suurim tugevus on peaosa kehastanud Riina Maidre. Isegi kõige ebaloogilisemas stseenis kõige suuremate pseudointelligentidega kõige pseudodiibimat vestlust pidades (mille taotluslik idiootsus tahab mul pea valutama panna), säilitab ta karakteriväliselt teatud väärikuse, šarmikuse, ilmekuse. Kindel kes ta on, milles ta veel on osalenud ja millal teda uuesti kinolinal näha saaks emotsioon. Samuti oli rõõm näha Jarek Kasarit, küll kahtlase väärtuse ja vajadusega rollis, ent ometigi nii mõnegi sellise dialoogireaga, mis kinosaalirahva kõvema volüümiga kihistama pani.



Üks teema jääb aga lõpuni täiesti selgusetuks. Kus on kõik pealkirjas lubatud muusikud? Ka mina olen proovikas oma lõbuks mikrisse jorutanud, aga ma ei leia, et see minust muusikut teeks. Isegi kaabakas olemiseks on vajalik mingi substants, mingi staatus välja teenida. Antud filmi karakterid ei ole rohkemat kui tühjad poosetajad. Mis, tuleb tunnistada, on väga meelelahutuslik ja hilarious vaadata, aga milleks nii eksitav pealkiri?

Hinnang: 6/10
Pole muusikuid, pole kaabakaid. Aga hipstereid on täiega lõbus vaadata!

november 08, 2012

Seenelkäik (2012)

Autor: | Aeg: november 08, 2012 | Lisa kommentaar (0)

Seenelkäik on eestlasliku huumoriga lugu poliitik Aadu Käost (Raivo E. Tamm), kes võtab oma abikaasa Viiviga (Elina Reinold) ette sügisese seenelkäigu. Eks ikka selleks, et vahepeal aega maha võtta, närve rahustada ja natuke looduses ringi jalutada. Kogemata kombel satub nende auto peale hääletama erakonna eelmistel suvepäevadel esinenud rögarokkar Zäk (Lembit Ulfsak), kelle modus operandi on vaikselt tagaistmel A. Le Coq Premiumi kuuspakki lahendada ja meeldiva pohhuismiga kõigesse ümbritsevasse suhtuda. Veider seltskond jõuab lõpuks ka metsa ning siis hakkavad asjad vaikselt viltu vedama...



Eesti Film 100 on nagu platseeboravim - kõik juubeliaastal välja lastud filmid tunduvad justkui tavapärasest parema kvaliteedi ja uue hingamisega. Tegemist on võrdlemisi eestlastelt-eestlastele linalooga ja selle mõnus satiir on rätsepatööna kohandatud just Eesti poliitika- ja meediamaastiku pilamisele. Rahvuslikku äratundmist võrrandist välja lülitades leidub käsitletud teemades ka piisavalt universaalsust, et kõnetada vaatajaskonda riigipiirist kaugemal. Oleks ju tegelikult kangesti kena, kui maailmavallutusplaanid taaskordselt ainult Ilmar Raagi õlule jääma ei peaks.



Võib-olla on see minu isiklik viga, aga 80% juhtudest ei tundu mulle eesti näitlejate rollisooritus kinolinal kuigi veenev. Puine käitumine, kohmaka dialoogi esitamise kohustus, põhjamaine awkwardness. Samuti tekib soov aeg-ajalt meelde tuletada, et kinolina ei ole teatrilava ja vastupidi. Seekord läks vastupidi. Seenelkäik on pika ajaperioodi vältel üks esimesi filme, kus kõik näitlejatööd sujuvad ja sundimatud tunduvad. Raivo E. Tamm võtab rolli kaasa allanliku tahumatuse ja eesti mehe napisõnalise tõsiduse ning Elina Reinoldi kõnemaneerid meenutavad väga usutavalt kasvõi naabrinaist. Isegi Ulfsaki otse Ameerika 70.ndate rokimaastikku kujutavaist filmistampidest copy-pastetud karakter on nii üks-ühele üle toodud, et ei tundu võõrkehana.



Seenelkäigus on esindatud üks oluline tahk, mis võiks kinoprojektori vahendusel vabalt võluda kogu ilma - fantastiliselt lummav Eesti loodus. Vaikne mets, voogavad maastikumotiivid, suured sõnajalapõõsad ja hõbehallid samblad toidavad kodumaist äratundmisrõõmu ning pakuvad samal ajal vastupandamatut eksootikat. Isegi kinosaalis istudes tuleb vaevata meelde metsa lõhn ja hääl, mida oksad kummikusammu all teevad, kui männiriisikate või mustikate otsingul ringi jalutada. Müts maha kõigi filmitegijate ees, kes oskavad kohalikke ressursse nii hästi ära kasutada. Seenelkäik võiks vabalt olla potentsiaalsete filmilokatsioonide reklaamiks välismaa produtsentidele.

Kokkuvõttes olen jälle positiivselt üllatunud. Üha rohkem veendun, et tegemist ei ole ainult platseeboefektiga. Toimeaine on silmnähtavalt tugevamaks muutumas, ravides aina efektiivselt mu umbusku ja ettevaatlikkust eesti filmi edu suhtes.

Hinnang: 7/10
Tõenäoliselt selle aasta edukaim kodumaine film.

november 07, 2012

Hope Springs (2012)

Autor: | Aeg: november 07, 2012 | Lisa kommentaar (0)

Kay (Meryl Streep) ja Arnold (Tommy Lee Jones) on juba üle 30 aasta abielus olnud. Elu on muutunud rutiinseks, esialgse armastuse sära tuhmunud ja intiimsus ammu kadunud. Kay soovib olukorda muuta ja veenab abikaasa osa võtma nädalasest suhteguru Dr. Feldi nõustamiskoolitusest (Steve Carell) kaunis eraldatud Hope Springsi väikelinnas. Järgnevad väljakutsed intiimsuse taastamiseks panevad nende abielu tugevalt proovile.

Tegemist on üsnagi tüüpiline Comedy|Drama|Romance meelelahutusega, mis pakub meeldivas vahekorras nii muigama kui tõsisemalt mõtlema panevaid kohti. Jones ja Streep on tõelised professionaalid, kelle esitust on nauditav mistahes taustsüsteemis vaadata.

Rohkem ma selle filmi juures väga sõna võtta ei tahagi. Ilmselt olen oma nooruse kogenematuse ja uljaste armastuslugudega viimane, kes taolise süžee ja tegelastega suhestuda suudab. Arvan, et küpsem vaataja oskab "parema pilguga" vaadata. Ja vaatamist on see väärt küll.

Hinnang: 6/10
100 minutit ohutut ja eeskujulikku vaatamisrõõmu tugevama elu- ja suhtekogemusega vaatajale.

november 04, 2012

Savages (2012)

Autor: | Aeg: november 04, 2012 | Kommentaarid (2)

Natural Born Killersi režisööri Oliver Stone uusim film Savages oli igati kena lisa mu vägivalda ja gore-i täis oktoobrile. Kuna kinoskäigust on möödas juba kolm nädalat ja detailid hakkavad tuhmuma, panen kirja kaheksa emotsiooni, mis praegugi veel tugevalt meeles.

1. Filmil on meeletult ilus koloriit.

2. Piinamisstseenid tunduvad realistlikud.

3. Osatakse väga hästi ära kasutada nii vanu kui ka uusi IT-tehnoloogiaid, millest viimased on isegi kergelt sci-fi-maigulised.

4. Salma Hayek oma latina seksapiiliga sobib ideaalselt Mehhiko maffiakartelli juhtima.

5. Blake Lively seksistseenid mõlema boyfriendiga on lausa ebamugavust tekitavalt kuumad.

6. Benicio Del Toro teeb samuti vägeva rolli, aga hei, mida muud sellest mehest oodata, eks.

7. Suhtedünaamikaid erinevate osapoolte vahel on põnev jälgida.

8. Võttepaigad lasevad fantaasial lennata ja toidavad kenasti eskapismisoont.

Hinnang: 8/10
Ausalt väljateenitud R-reiting.
© Eveli filmiblogi is powered by Blogger | Author: Eveli Pung (evelipung@gmail.com) | Template designed by Josh Peterson