märts 21, 2017

Sangarid (2017)

Autor: | Aeg: märts 21, 2017 | Lisa kommentaar (0)

Sangarid on kodumaine lugu Nõukogude Eestist Rootsi pagenud kolmest ettevõtlikust tüübist (Veiko Porkanen, Märt Pius, Karl-Andreas Kalmet). Poisid jätavad oma ettemääratud tulevikud, põrutavad kummipaadiga üle lahe ja püüavad end uues suures priiuses kehtestada.


Kui treiler lubas Sangaritest miskit fun janti, või no vaadake kasvõi postrit, siis tegelikult oli tegemist hulga tõsisema filmiga. Jah, poisid panevad korra pihta kollaseid kummiparte täis käru ja üks briljantne elektroonikapoe moment on ka, ent valdavalt jooksevad läbi tõsisemad teemad. Koduste hülgamine, keelebarjäär, töö leidmise keerukus, kahtlased pakkumised, libedad teed ja uljad nirude tagajärgedega valikud.


Lahedasti on sisse põimitud viited pagulusteemadele - põgenemine, pääsemine ja põrumine, fookuses kultuuriruumiga kohanemine. Film tuletab delikaatselt meelde, et mölakaid leidub igast rahvusest, ka meie armsa kodumaa ettevõtlikeimate poegade seas. Ja ka seda, et mõnest võib hiljem veel asja saada. 


Kui komejandi ootused maha keerata, siis üllatab Sangarid päris positiivselt. Ma ei mõista, miks Sangareid turundati kui an upbeat comedy (IMDb kirjeldus, treiler, poster) ja seostati Klassikokkutulekuga. Omaarust ma ei ole morn no nonsense stereotüüpeestlane, kes ei oska nalja naerda, aga... Tõsisemaid mõttekohti leidus minu jaoks hulga rohkem kui muigamise momente. Ja see tegi kokku täitsa vahva ja mõtlemapaneva filmi.

Muide. Porkanen, Pius ja Kalmet teevad väga meeldejäävad rollid. Hea on taas tõdeda, et meie nooremast kinogeneratsioonist kasvab täitsa sheffe kutte peale.

Hinnang: 7/10
Treiler põlema, film on põnevam.

märts 15, 2017

HÕFF 2017: The Invisible Guest (2016)

Autor: | Aeg: märts 15, 2017 | Lisa kommentaar (0)

Kui ma 2011. aastal esimest korda HÕFF-il käisin, jäid mulle igaveseks meelde kaks filmi - Jason Eiseneri ultravägivaldne Hobo With a Shotgun ja Oriol Paulo kirjutatud Julia's Eyes. Viimast vaadates olin põnevusest istmesse naelutatud ja vaatasin silmad pärani (no pun intended) esimesest viimase sekundini. Ühtlasi mõistsin selle filmiga esmakordselt, et õudusfilm ei tähenda alati kinolina pihta plartsatavat verd, zombiesid ja hakkimisele keskendunud maniakke, sest "nii on". 

Üks korralikult õudne film võib olla ka nutikas psühholoogiline thriller. Sammhaaval lahti rulluv elegantne jutustus, mis ei lajata lägase groteskipanniga, vaid jagab rahulikult pusletükke, et vaataja saaks ise kätt proovida õõvastava pildi kokku panemisel. Terviku saavutamine pakub rahuldust - meile meeldib kui meie kahtlustused osutuvad tõeks või on lõpplahendus nii üllatuslik, et saab veel tükimat aega tagantjärgi mõelda ja viimast teadmist konteksti panna.


Adrian Doria (Mario Casas) on noor staarärimees, kelle võimuses on luua impeeriume. Tal on kogu pakett olemas, et edukuse postripoisi rolli täita - sihikindlus, šarm, nutikus, bisnes, raha, naine, laps, kodu, armuke, vormis keha, BMW ja kallis käekell. Maailm püüdleb aga alati tasakaalu poole. Seetõttu juhtub õnnetute asjaolude kokkulangemisel miski, mis paneb Adriani moraalsete valikute ette, millest igaüks on hävitavate tagajärgedega. 


Süüdistatuna mõrvas palkab Adrian endale advokaadiks Virginia Goodmani (Ana Wagener), parimatest parima. Virginial on ainult üks nõudmine - et mees räägiks talle ära absoluutselt kõik, mis juhtus. Algab kolmetunnine vestlus nutika analüütilise advokaadi ja Adriani vahel, kelle mälestused viivad vaataja tagasi sündmuspaigale ja seal eskaleerunud tegevusteni.


The Invisible Guest on Oriol Paulo täismäng nii stsenaariumi kui režissööritöö osas. Sarnaselt tema eelmiste lugudega jätkub vajalikku informatsiooni igasse momenti. Telefoni filmi ajal checkida ei jõua - 5 sekundit tähelepanu hajumist ja juba on mõni oluline kild mööda läinud. Dialoogid on kiired ja hispaania keelele omaselt voolavad, pikitud emotsioonidega. Vaatenurk muutub iga uue teadmisega.


Riukaid ja ootamatuid pöördeid on nii ohtralt, et film pakub päris kobedat mõttetööd analüütilisele ajule. Samuti aidatakse mahajäävat vaatajat vajadusel järgi, et jõuaks kaasas püsida. Igatepidi ilus. Oriol Paulo hispaania thriller on alati minu regular HÕFF-i ajal ja ka see kord ei pea pettuma.

Hinnang: 8/10
Järjekordne Oriol Paulo maiuspala.

märts 02, 2017

HÕFF 2017: The Love Witch (2016)

Autor: | Aeg: märts 02, 2017 | Lisa kommentaar (0)

Tänavuse HÕFF-i põhiprogrammi kuuluv lugu nõid Elaine-ist maskeerib end nunnu fantaasiakomöödiana. See ei saa olla kaugemal tõest. Unustage inimsajajalgsed, zombied, (mootor)saed ja kirvemõrvarid. The Love Witch on üks õõvastavamaid filme HÕFF-i ajaloos. Pole vahet, kas vaataja on mees- või naissoolise eelsoodumusega, kõigi jaoks leidub see moraal, mis tasahilju karvad püsti tõstab.


Elaine (Samantha Robinson) on sarisuhestajast nõid, kes kasutab meeste köitmiseks armujooke ja maagiat. Maneeridelt ja välimuselt kui paralleelmaailma Audrey Hepburn, utiliseerides paremikku Stepfordi tehnoloogiatest, ei ole preilil vähimatki muret nende võlumisega. Paraku kipuvad härrasmehed õnnetul kombel otsa saama, mis viib Elaine veelgi meeleheitlikumalt järgmisi otsima, keda, oh well, surnuks armastada.


Kauni 70ndate technicolor kesta all peitub dialoog, mis kubiseb nutikatest stereotüüpidest, self-help tarkustest ja neurootilistest märkustest. Kõik see võtab muigama...kuni hirmus hakkab. Kui mootorsaemõrvari või Freddyga samastuvad ilmselt vähesed, siis armunõia karakterid peegeldavad kenasti kogukonnaliikmeid. Naabrinaist, kolleegi, sõpra, pereliiget või veel hullem, vaatajat ennast. Lood ja mõttekäigud muutuvad järsku hirmuäratavalt tuttavaks ja tõeliseks. 


Love Witch pihustab vaheldumisi elegantset õukonnaolengut ja jaburat eskaleerumist, kuuma võrgutust ja nohiklikku sehkendamist. Kui plaanite filmi vaadata (potentsiaalselt) samasse seksosfääri kuuluva kaaslasega, siis jääge vapraks ja ärge paranoiat ligi laske. Sest tagatipuks on tegemist veel säärase inspireeriva filmiga, kust tasub parimad palad kaasa võtta. Aga ainult parimad, mitte need psühhootilisemad.

Diskleimer 1: Kui pärast filmivaatamist kaaslane teid veel kunagi sulnismeela häälega babyks kutsub, võib tekkida kihk põgeneda või enesekaitseks nuga haarata.
Diskleimer 2: Võib tekkida kihk kõiki babyks kutsuda.

Hinnang: 7/10
Pealt kullakarvaline, seest mürgiviiruline.


© Eveli filmiblogi is powered by Blogger | Author: Eveli Pung (evelipung@gmail.com) | Template designed by Josh Peterson