mai 07, 2019

HÕFF 2019

Autor: | Aeg: mai 07, 2019 | Lisa kommentaar (0)
Ma ei tea, kas mina olen vanaks saanud, kuid tänavune HÕFF hiilis suurema kärata ligi, festivalipäevad said kuidagi jube kiiresti läbi ja on nüüdseks tahavaatepeeglis juba pea kahe nädala kaugusele jäänud.

Täitsa mõnus oli sellise sujuva vooluga momendiks kaasa minna. Festar algas see aasta taaskord neljapäevast, ent mul ei õnnestunud 2 päeva varem töölt ära hiilida ning laekusin reede lõunaks. Meel oli tegelikult päris kurb, et avaparaadist ilma jäin, sest piltide järgi oli taaskord Väga Äge. Aga  õnneks jätkus vahvaid asju ka teistesse päevadesse.

Kultuurikeskuse juures tõmbasid kohe tähelepanu muhedad dekoratsioonid. Vaimud, raagus puud, hiidämblikud aaatriumis. Simple shit, aga täiega toimis. Nii cool!


Üldse oli kogu olemine max mõnusaks tehtud - lamamistoolid, kokteilibaar ja buffee soodustasid festivalivaibi omaks võtmist. Omajagu hästi aitas kaasa ka ülisoe päikeseline ilm, mis vähemalt mind kohe päikeselaigus peesitavaks kassiks konvertis.


Kui varasemalt olen alati põhjalikult filme ette uurinud ja oma kava koostanud, siis seekord läksin lihtsalt vooluga kaasa. Paraku väga esiletungivaid terasid minu filmijadasse ei sattunud. Äramainimist väärivad ehk Freaks (2018) ja Unthinkable (2018). Viimane oli küll väga skisofreeniline sahmimine katastroofifilmi ja romantilise draama vahel, aga kui selle viimase osas silm kinni pigistada (kasvõi literally), siis katastroofi osa oli kahtlemata põnev.

Lemmik HÕFFilt oli hoopis....filmiviktoriin! Küsimused olid traditsiooniliselt (mega)rasked, aga huvitavad ja mitmekesised. Auväärne neljas koht tõi minu raamatukollektsiooni ulmeantoloogia "Vinguv jalaluu", mida olin juba ammu raamatupoe lettidelt piidlenud. Auhind auhinnaks ja raamat kapsaks, aga filmiviktoriin täitis kahtlemata HÕFFi kõige põnevamad poolteist tundi!


Pühapäeval olin jälle natuke kurb, et pidin juba lõunal asutama end ümbermaailmareisile Tartusse ja ei õnnestunud vaadata lõpufilmi, mida kõik kohal- ja järgivaatajad õudsasti kiitsid. Aga kokkuvõttes oli jälle üks megatore HÕFF, sest nägi kaugema kandi sõpru ja tuttavaid ja äravaadatud filme oli täpselt paras kogus. 

Kui mõnedest teistest regulaarsetest festivalidest on mitme järjestikkuse korra peale küllastumus tekkinud, siis ausalt öeldes ei jaksa ära oodata juba 15.ndat juubeli-HÕFFi.

aprill 22, 2019

märts 01, 2019

Tõde ja õigus (2019)

Autor: | Aeg: märts 01, 2019 | Lisa kommentaar (0)


Mul on väga hea meel, et selline ilus film meie vabariigi 100. sünnipäevaks valmis.

Eestlasena tahaks nuriseda, sest nurisemine teeb rõõmsaks. Kiita, seevastu, on peaaegu et piinlik. Äkki keegi veel põrutab, et mida sa õige jorised, ei olnud nii hea ühti.

Aga oli küll. 

Kiidusõnu jätkub kõikjale. Stsenaarium oli vahva ja ladus. Karakterid reljeefsed, näitlejatööd suurepärased. Andres ja Krõõt jäävad pikalt vaimusilma. Lumised, suvised, soised, viljased maastikud täidavad hinge, sest Eesti on ilus.

Soovitan kindlasti esimest korda kinos vaadata. Film on pikk, 2 tundi ja 45 minutit. ETV kõrvalt võib tekkida kiusatus mõni võileib teha, aga ühtejutti vaadates on emotsioon vahvam.

Hinnang: 9/10
Film, mille üle saab uhke olla.



jaanuar 01, 2019

Lõbus perekond (2018)

Autor: | Aeg: jaanuar 01, 2019 | Lisa kommentaar (0)


Aasta viimased päevad on alati selline vahva unelemine, kus tahaks ainult diivanil lösutada, süüa ja magada. Kuna seis kiskus juba väga laisaks ja hädasti oli vaja põhjust püksid jalga panna, otsustasime sõpruskonnaga kinno minna. 

Ilmselgelt ei olnud kellelgi viitsimist vaadata mõnda kolmetunnist eepost ega äärmiselt kõrge kunstilise väärtusega rasket draamat. Pigem nagu lõbusat janti. Ja umbestäpselt peaaegu vist mitte seda me saimegi.

Lõbus perekond on jant, mis jant. Kuna kõik minu infovälja teaserid näitasid Mattias Naani ja Tigran Gevorkjani, olid ootused kõrged. Kahjuks on nad vaid korduva funny bitiga kõrvaltegelased. Õnneks küll, deliverivad priimalt iga hetke oma eetriajast.

Peaosades olid hoopis Saara Kadak ja Armen Arušanjan. Lisaks on vahvaid rolle tegemas hulk eesti ja armeenia päritolu näitlejaid, sealhulgas Merle Palmiste, Andrus Vaarik, Liina Vahtrik, Mart Toome, Andres Dvinjaninov, Elina Reinold, Ain Mäeots, Aram Gevorgjan, Arman Navasardjan ja Vigen Stepanjan. Kogu pöörane lugu on üles ehitatud eriliselt õnnelikele või õnnetutele kokkusattumustele.

Kuigi tegelaskujud olid vahvad ja osatäitjad väärikad, ehmatas eestlane minus ikkagi ära. Mõtled küll, et nagu Eesti-keskne film, aga ükski eestlasest tegelane ei käitu, kõnele ega emotsioneeru nagu eestlane. Jandi stiil oli väga võõras ja mitu korda tabasin end mõtlemast, et ilmselt võiks see oluliselt paremini peale minna Armeenia publikule.

Kuna ma ei osanud võrdlemisi suure osa filmist kaasa naerda, siis nautisin hoopis Tallinna vaateid, sh tuttavaid kohti Nõmmel ja Telliskivi loomelinnakus. See aitas vastu pidada lõpuminutiteni, kus tegelaste liinid omavahel kenasti kokku jooksid ja kohe täitsa päriselt lõbus hakkas. 

Hinnang: 6/10
Eesti film armeenlastele.

© Eveli filmiblogi is powered by Blogger | Author: Eveli Pung (evelipung@gmail.com) | Template designed by Josh Peterson