detsember 31, 2013

Still Life (2013)

Autor: | Aeg: detsember 31, 2013 | Kommentaarid (1)

Still Life on 2013. aasta parim film. Ma ei mõista, miks keegi sellest ei kirjuta, miks keegi sellest ei räägi. Isegi suurimad pöffihundid vaikivad oma blogides tänavuse festivali lõpufilmi kohalt. Ma ei taha uskuda, et see film korda ei lähe, sest nagu ütleb väga tabavalt postri tagline - see on tõepoolest a rare thing.

John May (Eddie Marsan) on kohaliku linnavalitsuse ametnik, kelle ülesanne on leida omaksed neil, kes on surnud üksi oma kodus ning kelle vastu ei ole keegi huvi tundnud. John vaatab üle lahkunu kodu ja isiklikud asjad - pildid, meened, kirjad - ning püüab nende abil kontakti leida lähedastega. See on enamikel juhtudel lootusetu üritus, sest võõraks jäänud tütar või poeg ei viitsi teisest linnast isegi matusele kohale sõita.

Nii juhtubki, et John on tavapäraselt ainuke kohalviibija, kes koostab kirikuisale kõneteksti toetudes kodust leitud esemetele - kuidas lahkunu armastas oma kassi, reisis palju või kandis alati maitsekaid pärleid. Kuigi teised linnavalitsuse ametnikud suhtuvad Eddie töösse skeptilisusega ja peavad seda tarbetuks, käsitleb John iga juhtumit vankumatu austusega ning on veendunud, et äkki on siiski kuskil keegi, kes hoolib ja kes tahab tulla lahkunuga veel viimast korda hüvasti jätma.

Kui sureb mees Eddie kortermaja vastas, võtab mees endale südameasjaks välja selgitada, kus on tema lähedased ning kuidas jõudis kadunu sellisesse punkti elus. Selle teekonna käigus paneb Eddie järk-järgult kokku killud mehe elust ning leiab viimaks aja vaadata ka iseenda sisse.

Režissöör Uberto Pasolini on loonud teose, mis sünteesib väikestest asjadest kokku suure emotsiooni. Palju tähelepanu on pisikestel detailidel. Hetkega unustusse langevad tavalised monotoonsed igapäevategevused on eksimatu metronoomi taktis õige tempoga välja peetud ja kantud. Kuni mõistad, et ka neis on vaikne ilu, tähtsus, tagamõte ja alatoon. 

Still Life kogub kokku väikesed värvilised liivaterad ning kõik, kes on näinud tiibeti liivamaale, teavad millised fantastilised meistriteosed võivad valmida neid meisterlikult mustrisse sobitades. Morbiidsele iseloomule vaatamata haruldane, üdini tore ja meelisoojendav film.


Hinnang: 10/10
Minu lemmik aastast 2013.

© Eveli filmiblogi is powered by Blogger | Author: Eveli Pung (evelipung@gmail.com) | Template designed by Josh Peterson