detsember 31, 2011

The Artist (2011)

Autor: | Aeg: detsember 31, 2011 | Lisa kommentaar (0)

Aasta on 1927 ja vananev filmistaar George Valentin (Jean Dujardin) on teelahkmel - kas jääda truuks tummfilmidele või minna kaasa helirevolutsiooniga. Saatuse tahtel kohtub ta noore neiu Peppy Milleriga (Bérénice Bejo), kelle särav karjäär saab alguse statistirollist Valentini filmis.

Film on mustvalge ja peaaegu täielikult ilma kõneta, vaikusehetked täidab orkester. Teosel on üks läbi põhimõte - kui sa ei räägi, siis ei saa keegi aru, mida sul öelda on. Ometigi suudavad näitlejad nii palju ainult tegevuste ja näoilmetega edasi anda ning sõnu pole vajagi, et neid mõista.

The Artist on soe ja südamlik ning uus (mis ei ole tegelikult uus, eksole) harjumatu lähenemine konverteerib vaataja uudishimu kiirelt keskendunud tähelepanuks. Filmi täisväärtuslikuks nautimiseks on vajalik täielik vaikus kinosaalis ja õnneks Artise kinopublik mõistis seda.


Näitlejad teevad siin superrollid. Jean Dujardini naeratus võiks toita miljon nälgivat aafrika last, lõpetada jääliustike sulamise ja lepitada Koread. Peppy (milline fantastiliselt ilus ajastutruu nimi!) rollis säranud Bérénice Bejo oli täiesti lummavalt graatsiline. Eraldi võiks esile tõsta ka Dujardini väikese sõbra Jack Russelli terjeri Uggie, kes ei jäänud filmis temast sammugi maha. Siinkohal on võimalik tunnistada, et eksisteerib koeri, kes on paremini välja treenitud näitlema kui mõned samas ametis inimesed.

Mul on väga hea meel sellise toreda filmiga aastat lõpetada. Toetage teiegi hetkel raskustes vaevlevat aga tõsiselt mõnusat ja hubast Artise kino ja minge The Artisti vaatama!

Hinnang: 9/10
Südamlik, soe, rikastav.

Valik 2011.aasta komöödiaid

Autor: | Aeg: detsember 31, 2011 | Lisa kommentaar (0)
Kuna ma olen kolm viimast nädalat intensiivselt magistritööd kirjutanud, siis kuidagi tuleb see vaene välja väänatud aju ka maha rahustada. Mis ometigi sobiks selleks paremini kui ära vaadata mõned mõnusad komöödiad. Lõin IMDB süvendatud otsingu lahti, panin parameetriteks 2011.aasta komöödiad, millel on vähemalt 100 häält ja keskmine hinne üle 6.5. Minu kurvastuseks tuli nimekiri võrdlemisi lühike, aga üht-teist andis sealt välja valida ikka.


Terri ja 50/50 puhul on tegemist filmidega, mis on meelevaldselt komöödia žanri alla ka pandud, aga ei ole seda teps mitte. A few funny remarks and quirky situations do not a comedy make! 50/50 on küll paljukiidetud teos, mis troonib paljude filmisõprade edetabelites, aga minul jäi kahjuks selle võlu avastamata. Naeratav Joseph-Gordon Levitt leiab kindlasti tee mitme neiu südamesse ja kohmetul Anna Kendrickil on potentsiaali noormehi ära võluda, aga... Ma teeksin sellele filmile liiga, kui ütleks, et kehv oli, aga ma tõesti ootasin midagi rohkemat. Terri läks paraku täielikult tänapäeva indiede "paneme üliveidrad karakterid üliveidratesse situatsioonidesse ja bam! see peab ometigi hea film olema" kategooriasse, mis on end minu jaoks täielikult ammendanud.

Horrible Bosses ja Friends With Benefits on kõige tõupuhtamad Ameerika mainstream komöödiad. Esimes nautisin väga teravmeelset dialoogi, mis võiks antud filmi isegi aasta parimate sekka paigutada. Teine jäi natuke lahjemaks, aga peategelaste Timberlake'i ja Kunise vaheline keemia tegi natuke seest soojaks. Võit seegi.

Paul ja The Inbetweeners Movie on mõlemad kõvade reitingutega komöödiad. Esimesega oli väga kõrge kukkumine ehk teisisõnu, suured ootused ja pettumust valmistav reaalsus. Ei olnud naljakas, venis pikaks, palju tarbetuid tegelasi jne. The Inbetweeners Movie päästis päeva. Esimene komöödia, mille peale tõesti naersin palju ja kõvasti. Võrdluses analoogse sisuga Hangoveritega võidab see pika puuga. Siinkohal on ehk tarvilik hoiatada, et kindlasti pole tegemist perekomöödiaga - palju paljaid peeniseid jms. Muide, The Inbetweeners Movie-le eelnes ka kolme hooajaga seriaal, aga selle vaatamine ei ole kohustuslik, et täispikka filmi nautida.

Hinnangud:
Terri - 3/10
Paul - 4/10
Friends With Benefits - 5/10
50/50 - 6/10
Horrible Bosses - 7/10
The Inbetweeners Movie - 9/10

detsember 02, 2011

The Rum Diary (2011)

Autor: | Aeg: detsember 02, 2011 | Kommentaarid (1)


Rummipäevikus on Johnny Depp...


...ilusad autod...


...kuumad naised...


...mõned mõnusad kiiksuga kõrvaltegelased...


...paar ägedat seiklust...


...ja mõned naljad, mille peale naersin rohkem kui Obama siin pildil.


Ainuke küsimus on selles, et kui paljust kellelegi piisab, et head filmielamust saada?

Hinnang: 5/10
Nagu šokolaadijänes - näeb äge välja, aga seest on tühi.

detsember 01, 2011

Land of Oblivion (2011)

Autor: | Aeg: detsember 01, 2011 | Lisa kommentaar (0)

Minu lemmikanekdoot on umbes selline: Kuidas aru saada, et Tšernobõlis on kevad kätte jõudnud? Vastus - muru läheb siniseks ja linnud hakkavad haukuma.

On aasta 1986. Imekaunis Anja (Olga Kurylenko) ja Pjotr on armunud ning valmistuvad kogu oma elu koos veetma. 26.aprillil on nende pulmapäev. Igavene õnn on peaaegu käeulatuses, kuid järsku kutsutakse tuletõrjujast Pjotr otse peolt kustutama tulekahju lähedalasuvas tuumajaamas. See on viimane kord, kui Anja armastatud meest näeb. 10 aastat hiljem kohtume taas Anjaga Pripjati linnas, kus ta viib giidina läbi ekskursioone keelatud tsoonis.

Minu lemmik PÖFF-ilt. Ei ole just palju filme, mis oskavad nii hästi lugu jutustada. Iseasi, kui tõetruu see ajalooline pool nüüd oli, aga kõik Pripjati stseenid olid kohapeal üles võetud ning pärast filmi režissöör Michale Boganimiga kohtudes jäi mulje, et ta on põhjaliku eeltöö teinud.

Näeme mitmete inimeste lugusid. Kes kaotas abikaasa, kes sõbra, kes ei näe enam kunagi oma isa. Koduloomad, kes maha jäeti, asjad, mida ei tohtinud kaasa võtta. 10 aastat hiljem viib ekskursioon kõledasse mahajäetud linna, kus on aeg seisma jäänud. Puud on kasvanud läbi lagunenud majade, tapeedid tuhmunud. Vaikus, kõikjal on vaikus.

Eks muidugi võib norida pisiasjade kallal. Näiteks 10 aastat niiskuse käes seisnud klaver ei tohiks päris kindlasti nii hääles olla või tint peaks päikese käes selle aja peale juba ära pleekima. Aga see ei oma tähtsust. Tunnetus on hästi edasi antud ja peakangelannat kehastanud Olga Kurylenko (kes on muide ise Ukrainas sündinud ja elas Tšernobõli katastroofi ajal seal) teeb fantastilise rolli. Jään algusest lõpuni uskuma, et ta on tõesti kõik selle läbi elanud.

Olles ise sündinud 1987.aastal Nõukogude Liidus, on Tšernobõli katastroof midagi sellist, millest minu peres on rohkem kui korra räägitud. Ma ei kujuta ette, kuidas uuem generatsioon seda filmi vastu võtaks, aga julgen arvata, et tegemist on väärt vaatamisega ka neile, kelle jaoks antud teema nii tuttav ei pruugi olla.

Ma ei hakka valetama, anekdoot on jätkuvalt tapvalt naljakas. Aga...

Hinnang: 10/10
Tõestus, et ka ääretult kurba lugu on võimalik äärmiselt kaunilt jutustada.

november 30, 2011

A Separation (2011)

Autor: | Aeg: november 30, 2011 | Lisa kommentaar (0)

Nader ja Simin on abielupaar Iraanis, kellel on 11-aastane tütar Termeh. Simin soovib viia tütre läänemaailma elama, kuid Nader ei ole sellega nõus, kuna peab hoolitsema Alzheimeri tõbe põdeva isa eest. Simin palub selle peale lahutust ning kuni seda palvet ei rahuldata, asub ta elama oma ema juures. Nader peab aga hakkama saamiseks palkama kellegi isa järele valvama. Väljavalituks osutub väikese tütrega vaesuses elav Razieh, kelle mees on juba pikemat aega töötu.

Tegemist on IMDb Top 250 filmiga, mis linastus ka 15.PÖFF-i raames. Ütlen ausalt - minu arust ei olnud see nii eriline lugu midagi. Oli suisa tavaline. Mis selle aga nii palju põnevamaks teeb on ainuüksi kultuuriruumi erinevus. Iraan on siiski täiesti teine ühiskond, teistsuguste tavade ja väärtustega.

Naiste staatus ja käitumine antud ühiskonnas on läänemaailmale midagi täiesti müstilist. See, et naine peab käima kaetud peaga ja riietuma võimalikult tagasihoidlikult, on juba harjumuspäraseks saanud. Kui aga tuleb filmis stseen, kus Razieh helistab tuttavale vaimulikule, et nõu saada, kas ta tohib alla teinud vanahärral pükse vahetada või ei ole see sobilik, hakkab läänemaailma filmivaataja lõpuks veidigi aru saama, milline on naiste roll ja positsioon islami kultuuris.

Jutustatud loo jooksul jäid minu jaoks kumama kaks märksõna - austus ja ausus. Austus abikaasa vastu, austus vanemate vastu, austus emaduse vastu, austus uue elu vastu. Selle teisega on veidi keerulisem lugu. On asju, mis jäetakse rääkimata abikaasale või kohtunikule, kuid jumala ees valetada...

Siit tulebki välja suurim erinevus läänemaailma ja islami vahel. Lääne inimene ei karda mitte midagi. Ta teeb mida tahab, ei karda tagajärgi, mis pole käega katsutavad ja muutub niiviisi iseenda jumalaks. Islamiusku inimene usub jumalasse ja kardab südamest, et kui tema ees valetada, järgneb sellele kohutav ebaõnn. Terve filmi jooksul on üks läbiv idee - rääkida võid sa midaiganes, aga kui vastutad oma sõnade eest, siis vannu seda käsi Koraanil. Ja see on hetk, mil hirm on nii suur, et ei jää üle midagi muud kui olla aus.

Tunnistan oma ignorantsust ja pean nentima, et ei ole varem islamikultuuriga eriti tutvunud. Seetõttu jälgisin iga väiksematki detaili, et põnevaid kultuurierinevusi sisse ahmida. Suur elamus igal juhul.

Hinnang: 8/10
Fantastiline võimalus heita pilk islamiühiskonda.

november 29, 2011

PÖFFimuljeid vol.2

Autor: | Aeg: november 29, 2011 | Kommentaarid (2)

Beautiful Boy (2010)
http://www.imdb.com/title/tt1533013/

Ühel päeval saab abielupaar Bill ja Kate õõvastava uudise - nende poeg Sam on ülikoolis maha lasknud omajagu õpetajaid, õpilasi ja iseenda. Samal ajal kui kogu maailm nende poja hinge lahkab, keskendub antud film vanematele. Hea katsetus analüüsida tragöödiast üle saamise protsessi sellise nurga alt. Õige meeleolu loomiseks on värvid kohutavalt maha keeratud, vahepeal kiskus peaaegu mustvalgeks. Keskmiselt põnev ja keskmiselt igav korraga.

Hinnang: 6/10


Another Earth (2011)
http://www.imdb.com/title/tt1549572/

Noor neiu sõidab purjus peaga naise ja lapse surnuks ja mehe koomasse. Neli aastat hiljem otsib ta mehe üles, et asuda tehtut heastama. Filmi pealkiri, poster ja liigitus sci-fi kategooriasse on üsna eksitav - kuigi juttu tuleb ka autoõnnetusega samal päeval avastatud planeedist, on sellega seotud vaid üks pisike storyline. Puhtalt draamale häälestades on tegu isegi üsna viisaka filmiga ja olen jätkuvalt peaosalist kehastanud Brit Marling'i lummuses.

Hinnang: 7/10


R U There (2010)
http://www.imdb.com/title/tt1443518/

Täielik pettumus. Kirjelduse järgi lootsin näha midagi analoogset Ben X-le, kus videomängude maailm seguneb pärismaailmaga. Sisult oli veidi sarnane küll, kuid teostus alla igasugust arvestust. Tundub et stsenaristil oli mitu ägedat ideed (loe: klišeed), aga sujuvaks, loogiliseks ja ladusaks tervikuks voolimine on üle jõu käinud.



Hinnang: 3/10


Win Win (2011)
http://www.imdb.com/title/tt1606392/

Enamasti on ühe tubli indie-filmi edukokteiliks valusalt tavalise igapäevareaalsuse miksimine maailma kõige veidramate karakteritega, kes teevad midagi erilist ja ootamatut. Ma lähen ise jube tihti liimile sellise skeemi peale ja naudin taolisi filme vähemalt üheksal korral kümnest. Seekord jäi aga midagi kripeldama. Häirivaid karaktereid oli omajagu ja mõnel hetkel keerati veiderdamisega vinti liiga üle.

...aga tundub, et teistele meeldis. Beats me.

Hinnang: 4/10


Onna no kappa (2011)
http://www.imdb.com/title/tt1678054/

Roosa pornomuusikal (I shit you not!), mille sisuga saab tutvuda PÖFFi lehel. Ausalt, kõik inimesed, kes te lugesite seda tutvustust ja tõttasite selle peale Sõprusesse antud filmi vaatama, võite mind Facebookis sõbraks lisada (Eveli Pung). Because you're probably awesome. Lugesime kokku, 6 muusikalist numbrit ja 5 seksakti. Päris tubli tulemus. Film ise oli muidugi täiesti mõttetu absurd.


Hinnang: 5/10


Cedar Rapids (2011)
http://www.imdb.com/title/tt1477837/

Ma kujutan ette, et kui lapsed naudivad igasugu mänguasjafilme ja noored keskkoolifilme, siis see võiks eriliselt imponeerida kontoritöölistele. Eks igaühel on oma komandeeringukogemused, mõnel lõbusamad ja piinlikumad kui teistel. Cedar Rapids toob vaatajani selle värvikama variandi. Algus oli minu jaoks igav ja olin juba valmis selle filmi oma "what the fuck is this shit" sahtlisse lükkama, kuid järsku läks toredaks ja südamlikuks ja olingi müüdud.

Hinnang: 7/10

Le Havre (2011) kohta loe minu pikemat arvustust siit.

Melancholia (2011) kohta loe minu pikemat arvustust siit.

november 26, 2011

PÖFFimuljeid vol.1

Autor: | Aeg: november 26, 2011 | Kommentaarid (1)
Esimese postituse pühendan noorte- ja lastefilmide festivali Just Film programmile.


Killing Bono (2011)
http://www.imdb.com/title/tt1535101/

Robert Sheehani ja Ben Barnesi combo peaks igal nooremal naissoost filmisõbral (ja täiesti võimalik, et ka meessoo esindajatel) põlvist nõrgaks võtma. Peaaegu nii läkski. Veidi jäi häirima Sheehani ühedimensionaalsus - mul on tunne, et ta mängib igas filmis ja sarjas ühte ja sama karakterit. Lugu ise oli üsna tore, aga päris komöödiaks ma seda küll ei tituleeriks. Ilmselt olid ootused liiga suured, sest minu jaoks jäi natuke kesiseks.

Hinnang: 5/10


Cherrybomb (2009)
http://www.imdb.com/title/tt1248971/

Järgmine film, kus võib hetkel populaarset teen crushi Sheehanit näha. Tema kõrval teeb üllatavalt tugeva rollisoorituse ka Harry Potteriga kuulsust kogunud Rupert Grint. Mingit erilist stoorit ei olegi, klassikaline lugu, kuidas teismelised aina rohkem pahandust teevad. Ilus värviline film ja tugevad plusspunktid selle eest, kuidas tegelaste sisepinged ja emotsioonid kandikul vaatajani viiakse.


Hinnang: 6/10


Cherry (2010)
http://www.imdb.com/title/tt1315350/

Tänavune üllataja. Väga mõnus lugu sellest, kuidas ema ja tütar värske ülikoolitudengi oma tiiva alla võtavad. Või vastupidi. Värvikad karakterid ja südantsoojendavad igapäevaelu (ja mitte nii väga igapäevaelu) seigad köidavad tähelepanu ja vaatamata kurvale põhiliinile jätab film hea tunde, et kõik läheb hästi. Sheehani asemel hoiaksin mina noortest tõusvatest tähtedest silma peal hoopis siin peaosalist kehastanud Kyle Gallneril.

Hinnang: 8/10


Attack the Block (2011)
http://www.imdb.com/title/tt1478964/

Igasugused alien invasionid ei ole absoluutselt minu teema, kuna ma lihtsalt ei suuda kunagi mingeid lõrisevaid kombitsatega lihapuntraid või metallmonstereid tõsiselt võtta. Antud filmis peab noortekamp oma koduhoovi kaitsma hoopis mustade karvaste helendavate hammastega olevuste eest. Pean tunnistama, et sellised alienid on minu raamatus isegi üsna armsad. Kogu film on otsast lõpuni paljulubav, aga minu jaoks home run'i ei tulnud.

Hinnang: 6/10


Pingviinipoeg Lolo seiklused (1988)
http://www.imdb.com/title/tt0098259/

Südamlik lugu väiksest pingviinipojast, keda uudishimu viib silmitsi põnevate seikluste ja suurte hädaohtudega. Väiksena vaadates nutsin ärevatel hetkedel absoluutselt iga kord, aga see oli seda väärt, sest lõpp on õnnelik ja headus pääseb võidule. Ilusa moraaliga lugu - tuleb aidata ja hoolida üksteisest. Enne kui Lustakad jalakesed programmi võtta, tasub kindlasti ka Lolo ära vaadata.

Hinnang: 10/10 (no ok, natuke subjektiivne, aga ikkagi.)

Avafilmi The Twilight Saga: Breaking Dawn - Part 1 (2011) kohta loe minu pikemat arvustust siit.

november 21, 2011

The Twilight Saga: Breaking Dawn - Part 1 (2011)

Autor: | Aeg: november 21, 2011 | Kommentaarid (3)

Uudishimu tappis Dreami ehk lugu sellest, kuidas ma kõik Twilighti raamatud läbi lugesin ja nüüd selle sama lolli uudishimu pärast kõiki filme ka vaatamas käin.

Sõbranna ütles tabavalt, et Twilight on nagu seebikas, mille episoodid tulevad kord aastas ja kestavad 2h. Täpselt nii ongi. Esimene film meeldis mulle päris korralikult - tutvumine karakteritega, mõnus soundtrack, ka actionit jagus. Ei maksa unustada, et see oli aeg, kui vampiirid ja libahundid alles meinstriimi murdsid ning neid ei olnud jõutud veel miljonite internetimemede ja demotivational posterite läbi maatasa mõnitada. Järgmised kaks filmi olid aga juba talumatult igavad - tundide viisi mossitamist ja üksteisele ahastavalt silmavaatamist.

Praegu kinodesse jõudnud Breaking Dawn on esimene viimase raamatu põhjal tehtud filmidest. Kuna lõpp on lähedal, võtab seebikas juba päris korralikult tuure üles. Selle filmi kolm põhiteemat on järgmised:

1. Bella ja Edwardi abielu
2. Mesinädalad
3. Rasedus ja sünnitus

Abielutseremoonia oli kõigile ootustele vastavalt väga ilus. Huvitav, mitu die-hard Twilighti fännist pruuti laseb endale täpselt samasuguse pulmakleidi teha? Huvitav, mitu jätab abiellumata, kuna kaaslane ei küündi kunagi Edwardi tasandile?

Korraliku kristlasena ei luba raamatu autor Stephenie Meyer mingit seksi enne abielu, mis kasvatab ilusti pinget alates esimesest teosest kuni viimaseni välja. Mesinädalad privaatsel saarel on kulminatsiooniks terve igaviku kestnud ootusele - peategelased anduvad teineteisele nii jõulises aktis, et voodi saab purustatud ja padjad ribadeks rebitud. Antud stseen on raamatus väga detailselt kirjeldatud ja ma olen üsna kindel, et vähemalt iga 3.lugeja on sellest, khm, inspiratsiooni saanud.

Raamatu põhjal võiks arvata, et filmina on tegu maailma parima pornoga ja mõttes valmistusin juba orgiaks kinosaalis. Reaalsus - ilmselgetel põhjustel on Breaking Dawni reiting PG-13 ja seksistseen oli nii mage kui mage üldse olla saab! Selle asemel nägime korduvalt, kuidas peategelased malet mängisid, sest noh, peale nii karmi sinikatega palistatud ööd oli edasine seks üsna välistatud.

So this is what eternal happiness looks like!

Seejärel tehakse noortele Twilighti-fännidele väga kenasti selgeks, et hooletul seksil on väga hullud tagajärjed. Milline fantastiline Tampaxi product placement seal oli, et Bella asjadest aru saaks! Tuleb tunnistada, äärmiselt armas oli vaadata, kuidas isegi ülivõrdes džentelmenvampiir neiu soovimatust rasedusest teada saades full horrorisse läheb täpselt nagu kõik ülejäänud lihtsurelikud noormehed maailmas.

Checkmate, I made you pregnant with a monsterbaby!

Igatahes, pool järgnevat filmi on järjekordne frownfest, sest juba 1342.korda järjest on Edward suutnud Bella elu p...e keerata ja ta surmasuhu viia. Jätkub klassika - Edward süüdistab end kõiges ja Bella on kangekaelselt nõus kasvõi maha surema, selle asemel, et teha teisi valikuid ja normaalsemat elu elada. Ka kolmas peategelane Jacob jätkab kulunud mustrit, korraga südamepõhjani vihates ja oma elu hinnaga vampiire aidates.

But vampire babies are cute too!

Film lõppeb sünnituse ja Bella muundamisega. Lõpuks ometi! Äkki saab sellega lõpp tema inimlikule häbelikkusele, kohmakusele ja virisemisele, millega senimaani tundide viisi eelnevaid filme on täidetud. Jään huviga viimast ootama!

Hinnang: 6/10
Parim peale Twilighti, kuid soovituslik siiski ainult raamatuid lugenud fännidele.

november 13, 2011

The Help (2011)

Autor: | Aeg: november 13, 2011 | Lisa kommentaar (0)

Taustamuusikaks: Miriam Makeba - Pata Pata

The Help on Kathryn Stocketti ülipopulaarse raamatu põhjal tehtud film, mis annab esmakordselt võimaluse mustanahalistel koduabilistel avameelselt jutustada oma toimetustest ja katsumustest 1960.aastatel valgeid peresid teenides. Skeeter (Emma Stone) on haritud ja tark valge neiu, kelle unistuseks on saada kirjanikuks või ajakirjanikuks. Erinevalt teistest koduperenaistest ei kohtle ta teenijaid rassistliku põlguse ja kartusega. Kui ülejäänud kohalikud suguõed üritavad oma eksistentsi õigustada heategevusüritusi või bridžiõhtuid planeerides, võtab ta ette midagi sootuks ambitsioonikamat ja peaaegu ilmvõimatut - üritades veenda tuttavate teenijaid oma värvikaid lugusid kirja panema.

Film, mille IMDb hinne on 8.1 ja rottentomatoesi skoor sama muljetavaldav, kerib lootused ilmselgelt kaugeimate galaktikateni välja. Õnneks kõrget kukkumist ei tulnud. The Help on hinnangute vääriline, aga seda eelkõige värvikate (tõsiselt, no pun intended) karakterite tõttu. Pole midagi võimsamat kui tugeva iseloomuga korpulentne mustanahaline naine, kelle silmapööritused ja terav keel sunnib ka kõige kangekaelsemad alluma. Kui aga see sama naine tampida madalamaks kui muru, võtta talt eneseväärikus ja jätta ta sõnavarasse ainult yes, ma'am ja right away, ma'am, jõuab varem või hiljem kätte hetk, mil, tsiteerides eesti filmiklassikat, prahvatab vimm, mis kogunend salaja.


Võib-olla oleme me kõik lugenud sellest ajastust ja teame päris hästi, mida nahavärvi alusel vahet tegemine endast kujutab, aga vaatamata kõigele torkab kinolinal näidatav ebavõrdsus vaatajat ikka sama terava kahvliga. Mustanahaline teenija ei tohi kasutada valgetega sama tualetti, sest "neil on teistsugused haigused kui meil". Ei tohi süüa samadest nõudest. Asju edasi ulatades ei tohi käed puutuda. Paradoksaalselt võis aga sama koduabiline vabalt pereema väikese lapse sülle võtta ja teda kasida-puhastada-õpetada, sest lastekasvatamine oli täielikult tema töö.


Filmis rõhutatud kontrastid on mõnusalt illustratiivsed. Koduabiline rügab olematu palga eest tööd teha, küpsetab, koristab ja tegeleb lastega, samal ajal kui Stepfordi naistest "ideaalsed" pereemad kõigele ilusa ja särava fassaadi moodustavad. Kes iganes üritab sellise vastanduva ühiskonna alustalasid kangutada, on automaatselt kõige kõrgemat karistust väärt reetur. Õnneks leidub naisi, kes ei ole nõus taolise ebavõrdsusega leppima ja nii see pall veerema lähebki...

Lõpetuseks tsiteeriksin üht teist arvamust antud filmi kohta: "Sisu oli ja kaasa ulguda annaks". Jah, tõepoolest, kaasa ulguda annaks, aga see ei ole kohustuslik. Tundub, et päris paljudel saalis olid lõputiitrite ajaks silmad märjad, aga mina sain ka ilma selleta elamuse kätte. Äkki saate teie ka.

Hinnang: 8/10
Põnev lugu tugevate karakteritega, mis paneb sotsiaalse närvi piisavalt tugevalt tuksuma.

november 10, 2011

The Thing (1982) vs The Thing (2011)

Autor: | Aeg: november 10, 2011 | Lisa kommentaar (0)
1982

2011

Olles nüüd ära vaadanud nii The Thingi originaalversiooni kui ka 2011.aasta prequeli, olen ma läbinisti veendunud, et 1982.aasta "The Thing" on tunduvalt armsam.

november 06, 2011

Johnny English Reborn (2011)

Autor: | Aeg: november 06, 2011 | Kommentaarid (3)

Issand jumal. 14 aastat tagasi olin ma kinos, vaatasin suu ammuli Beani filmi ja naersin nii palju, et kõhulihased valutasid veel mitu päeva takkajärgi. Rowan Atkinson oli üks mu lapsepõlve iidolitest ja kui väikevend pakkus, et läheks kinno uut Johnny Englishi vaatama, olin üpris kiiresti nõus. Aga olgem ausad, kui mõnikord saab rääkida allakäigust, siis nüüd on tegemist lausa vabalangemisega.

Niisiis, mida Rowan Atkinson tänapäeval komöödia nimel teeb?

Lohistab peenise külge seotud kive. Peksab auväärses eas vanadaami kandikuga. Istub põrkepallile ja kukub sellega perseli. Mökerdab huuli punase huulepulgaga. Kannab roosakirjusid aluspükse ja laseb endal korduvalt jalaga munadesse virutada. Ja siis veel ühtkomateist.

Võimalik, et sellised tegevused oleks mingis teatud situatsioonis üsna naljakad, aga seekord tahaks pigem nutta kui naerda. Tundsin, kuidas mu ajurakud antud filmi vaatamise ajal surid, sest midagi nii lamedat ja ajuvaba ei ole ma tükil ajal vaadanud. Kolmekordsete integraalide lahendamise oskus - gone. Maatriksite korrutamine ja nupumustri heegeldamine - also gone. Uurisin pärast filmi ka vennalt, kas ta ikka oskab veel pärast sellist ajutapmist ruubikukuubikut kokku panna. Jah, õnneks küll.

Kuidas on võimalik, et Atkinson oma nime mingi sellise jamaga seob? Veelgi hullem, kaalukas filmirollis astub üles ka minu palavalt armastatud The Wire sarjas osalenud Dominic West. Why, McNulty, why?!

Kui oleks minu võimuses, siis lisaksin algustiitrite ette suitsupakkidega analoogse hoiatuse - olge ettevaatlikud, sest antud film võib kahjustada teie (vaimset) tervist.

Hinnang: 1/10
Don't.

One Day (2011)

Autor: | Aeg: november 06, 2011 | Lisa kommentaar (0)

One Day on romantiline draama parimatest sõpradest Emmast (Anne Hathaway) ja Dexterist (Jim Sturgess). Film kajastab peategelaste elu erinevate aastate jooksul ühel kindlal kuupäeval - 15.juulil, mil nad esimest korda teadlikult kohtusid. Mõnikord veedavad nad selle päeva koos, mõnikord jällegi lahus.

Võin häbita tunnistada, et olen inimene, kellele selline idee väga peale läheb. Tihtipeale sirvin oma vanu blogisid ja loen, mida olen teinud mingil kindlal kuupäeval eelmisel aastal, üle-eelmisel aastal, üle-üle-eelmisel aastal... Hea on meenutada ja imestada, kuidas üks aasta võib teisest nii väga erineda või siis vastupidi, leiad end aasta hiljem täpselt samast punktist.

Esimene pool One Day-st oli väga paljulubav. Teravmeelne dialoog, mõnus flow. Mul püsis naeratus pidevalt näol. Teine pool kippus juba veidi venima. Varasemalt oli asi minu jaoks lihtne - mida rohkem südantlõhestavat kurbust ja traagikat, seda parem film. Nüüd enam nii lihtsalt läbi ei saa. Kasvuraskustest, kaotusvalust, kaotatud armastusest või südamelähedase tegelase surmast ei piisa, et film automaatselt hea oleks. Ja samas, mind ometigi võlus see konstantne reality check, mis filmist läbi jooksis.

Hathaway ja Sturgessi omavaheline keemia on muljetavaldav. Hathaway nohiklik tagasihoidlikkus ja Sturgessi playboy attitude loovad tugeva kontrasti, kuid nad sobivad nii hästi kokku. Vaataja ei pea kordagi mõttes lisatööd tegema, veenmaks end, et tegemist on tõesti parimate sõpradega.

Kirsiks tordil olid väikesed naljad, mis olid peidetud kiire dialoogi sisse ja millest mindi peaaegu märkamatult edasi, jätmata vaatajale obvious naerupausi hetke. Aitäh! See ongi selline pisiasi, mida ma mõnikord filmilt ootan.

Hinnang: 6/10
Väga paljulubav algus, liialt pikaks venitatud lõpp.

november 03, 2011

Drive (2011)

Autor: | Aeg: november 03, 2011 | Lisa kommentaar (0)

Nicolas Winding Refn on nimi, mis juba pikemat aega mu keelel ja meelel püsinud. Kas on põhjus selles, et tegu on Cannes'i filmifestivali parima režissööri preemia laureaadiga või kõlab see kombinatsioon lihtsalt piisavalt köitvalt, ei tea. Igatahes on tegu nimega, mis jääb veel pikemaks ajaks vaimusilmas virvendama.

Drive on lugu introvertsest noormehest (Ryan Gosling), kelle suurim kirg on sõitmine. Päeval teenib ta leiba mehaaniku ja kaskadöörina, öösel hästi orkestreeritud röövide autojuhina. Ta on kõigis eelmainitud tegevustes äärmiselt edukas - tänu oma analüütilisele kaalutlemisele ja eriliselt külmale närvile. Juhuse tahtel tutvub ta üksikema Irene'iga (Carey Mulligan), kelle sõprus annab talle väga palju, kuid läheb maksma rohkem kui ta ealeski ette kujutas.

Drive on psühholoogiline magnet. Juba esimeste stseenidega pannakse tonaalsus paika - rahulik, täpselt välja mõõdetud kulgemine. Goslingu karakter on kahtlemata üks parimaid, keda ma viimase 10 aasta jooksul kinolinal näinud olen. Iga kord, kui ta vaikselt muigas, tundsin kuidas mu pulss rahunes ja everything is in its right place tunne tekkis.

Goslingi ja Mulligani ekraaniromanss on äärmiselt armas näide kahe introverdi suhtlemisest - aga mõnikord ei olegi nii palju sõnu vaja. Ajastus, ainult see perfektne ajastus. Irene'i väike poeg Benicio on tegelane, kes liidab nad ühtseks tervikuks, mis võiks hästi funktsioneerida igavesti.

Kahe minuti jooksul muutub Drive südantsoojendavast muigamisfilmist Hobo with a Shotguniks. Tütarlaps kinos minu kõrval võpatas esimese ootamatu paugu peale nii tugevalt, et terve pingirida värises - ja nii ongi üks Refni eesmärkidest täidetud. Edasi järgneb ilmekas demonstratsioon alalhoiuinstinkti tugevusest. Külmaverelisus on aktsepteeritav ja vajalik, et ellu jääda.

Nii-perfektseid-et-tahaks-sisimas-kisendada-stseene oli omajagu. Õige valgus, pilgud, puudutused. Dialoogi vähesus ja emotsionaalne soundtrack, mis lugu edasi jutustas, võitis kohe mu südame. Kuigi, pean tunnistama et kohati kulges tegevus minu jaoks liiga aeglaselt. Need olid need hetked, mil tekkis trots ujuda vastuvoolu ja filmi hinnet alla tõmmata.

Reaalsus on aga see, et peale filmi Viru keskuse parkla poole kõndides mõtlesin ma aina Drivest. Ja liftiga üles sõites. Ja hiljem kodus enne magamaminekut. Ja mis teha, ka praegu seda arvustust kirjutades mängib mul kõrvus College lugu A Real Hero Drive soundtrackilt.


Hinnang: 9/10
Psühholoogiline magnet.

oktoober 31, 2011

In Time (2011)

Autor: | Aeg: oktoober 31, 2011 | Kommentaarid (3)

In Time jutustab maailmast, kus on ainult üks valuuta - aeg. Kui inimesed saavad 25, lõpetavad nad vananemise ja nende käel hakkab tiksuma kell, mille algsaldoks on täpselt üks aasta. Edasine on juba nende endi kätes. Rikkad elavad igavesti, vaesed peavad aga pidevalt kuidagi aega juurde teenima, et elus püsida.

Kuna minu suurimaks nõrkuseks on igasuguse ajamanipulatsiooni temaatilised filmid, siis tundus antud film väga my cup of tea olevat. Loodud ühiskond on äärmiselt põnev. Kujutage ette maailma, kus tass kohvi maksab 3 minutit ja bussisõit 2 tundi sinu eluajast. Öö luksushotelli sviidis aga aastaid...

Tahtmatult hakkasin mõtlema enda ja oma harjumuste peale. Sellises maailmas ma fundamentaalseid muutusi tegemata kaua ellu ei jääks. Olgem ausad, IRC-s idlemine ja filmide-seebikate vaatamine võrduks samaga, mis istuda taksos ja lasta taksomeetril tundide kaupa joosta. You just can't afford it.

Idee, et kõik inimesed jäävad igavesti välja nägema kui 25-aastased mängib mõnusalt filmivaataja tajuga. Justin Timberlake kehastatud peategelase 50-aastast ema mängiv Olivia Wilde on täiesti hautingly beautiful. Samas õhkub temast rahulikku graatsiat ja elutarkust. Ajul on veelgi raskem harjuda Alex Pettyferi mängitud 75-aastase Fortisega, kes näeb välja, nagu ta oleks otse Hugo Bossi reklaamist välja astunud.

Kahjuks on dialoog ja stsenaariumi põhiliin täielik ämber. Loodud maailm on fantastiline, karakterid on fantastilised, aga sisu on nii naiivse ja nõrga lähenemisega, et kogu minu eelteadmistel baseeruv õhin vajus kokku nagu valel ajal ahjust välja võetud suflee.

No kuidas saab nii hea ideega filmi kehva teostusega nii õnnetult ära rikkuda?

Ei hakka salgama, et lootsin siit saada lisa oma lemmikfilmide kogusse. No dice. Kuigi suhtun igasugustesse remake-idesse reeglina üsna skeptiliselt, loodan seekord tõsiselt, et keegi võtab selle filmi kiiremas korras ette ja meisterdab parema versiooni.

Hinnang: 6/10
Fantastiline idee, nõrk teostus.

oktoober 18, 2011

What's Your Number? (2011)

Autor: | Aeg: oktoober 18, 2011 | Lisa kommentaar (0)

Nunnu lugu Allyst (Anna Faris), kes on oma elu jooksul maganud 20 mehega. Ühel päeval otsustab ta inspireerituna tibiajakirja artiklist kõik oma ekspeikad üles otsida, et selgeks teha, kas mõni neist võis Mr. Right olla. Sealjuures on talle abiks karismaatiline naabripoiss Colin (Chris Evans), kes vastupidiselt Allyle ei taha pühendunud suhetest kuuldagi.

Kui paari kuu jooksul ei tule kinodesse paremat kandidaati, siis saab see film minu aasta standardseima komöödia auhinna. Puudusid roppused ja rõvedused nagu Bridesmaidsis, samas polnud tegemist täiesti ajutu ninnunännu PG-13 temaatikaga, mis kõik üle 13-aastased haigutama ajab. Kõike seda arvesse võttes oli film väga mõnus - sai samastuda, sai naerda, sai awwwwww teha ja üleüldse oli kuidagi mõnus flow, mis kihistama ja sõbrannadega kommenteerima võttis.

STOP.

Unustasin mainida, et antud filmi on mõtet vaadata ainult naistel! Tüdruk, kui sa ei taha, et su peika terve selle filmi aja sisimas nutaks, kuna temaatikad jäävad tema jaoks kaugeks, naiste loogika ajab aju horrorisse ja tegelikult tahaks ta üldse kõrvalsaalis Eliitkillereid vaadata, siis palun ära vea teda seda vaatama, eks?

Having said that, tegemist on suhteliselt hea chickflickiga. Võiksin oma pea anda selle eest, et iga saalis istuv naine hakkas oma sekspartnerite arvu filmi ajal kokku arvutama.

Esitatud hüpoteesid olid ka päris põnevad:
1. Kui sul on olnud üle 10,5 sekspartneri, siis on seda liiga palju.
2. Kui sul on olnud üle 20 sekspartneri ja ei ole nende seast leidnud õiget, siis jääd tõenäoliselt vanatüdrukuks.

Noh, millele sina nüüd mõtled, ah?

Igatahes, minu muljed olid üsnagi positiivsed. Plusspunktid veel selle eest, et Ally endiste peikade hulka kuulusid Joel McHale Communityst ja Chris Pratt Parks & Recreationist. Eraldi tooks välja ka selle, et antud filmis kõlasid ühed originaalsemad ja ilusamad pulmavanded, mida ma üle pika aja kuulnud olen.

Hinnang: 7/10
Väga eeskujulik chickflick. Mõnus!

oktoober 11, 2011

Le Havre (2011)

Autor: | Aeg: oktoober 11, 2011 | Lisa kommentaar (0)

Le Havre on südamlik lugu sadamalinna kingapuhastajast Marcelist (André Wilms), kes kohtub juhuse tahtel noore põgeniku Idrissaga (Blondin Miguel). Kui Marceli naine Arletty (Kati Outinen) haiglasse satub, võtab mees südameasjaks aidata väikesel poisil Londonisse ema juurde jõuda.

Pean piinlikkusega tunnistama, et ei ole oma ignorantsuses varasemalt mitte ühtegi teist Kaurismäki filmi näinud ja seetõttu ei oska kommenteerida, kui "kaurismäkilik" Le Havre oli. Kuuldavasti omajagu. Üleüldiselt istub mulle väga kergelt depressiivne tonaalsus, millel on kummaline omadus kergelt naeratama panna. Selles filmis oli see igatahes päris mõnusaks häälestatud.

Mis minu jaoks kõige olulisem oli, Le Havre pani mõistma, kui skeptiliseks ma muutunud olen. Ootasin pea iga hetk, et midagi läheb nihu või kukub läbi. Musta pilvena pea kohal rippuv impending tragedy peab ju ometigi kunagi kätte jõudma. Ja imed ju päriselt ei juhtu. Või juhtuvad? Pean üsna värskendavaks, kuidas Kaurismäki küünikutele näkku irvitab ja lõputiitriteni reaalsust ignoreerides positiivseid twiste sisse toob.

Tahaks veel kirjutada, aga Trashi kirjatükk antud filmi kohta kumiseb kuklas ja hävitab minu viimsegi püüdluse Le Havret võimalikult objektiivselt ja siiralt arvustada.

Hinnang: 6/10
Tahaks nagu kõrgema hinde panna, aga miski hoiab tagasi.

oktoober 09, 2011

Sleeping Beauty (2011)

Autor: | Aeg: oktoober 09, 2011 | Lisa kommentaar (0)

Uinuv kaunitar on film ülikoolitudeng Lucy-st (Emily Browning), kes kasutab mistahes erinevaid viise kooli kõrvalt raha teenimiseks. Järjekordse töökuulutuse peale kontakti võttes satub neiu tööle ettekandjana rikaste vanahärrade privaatõhtusöökidel. Ei lähe kaua, kui talle pakutakse võimalust raha teenida uinuva kaunitarina - talle manustatakse tugevatoimelist uinutit, mis viib ta terveks ööks justkui surmaunne ning samal ajal on klientidel võimalus temaga teha midaiganes, ilma et Lucy hetkegi sellest mäletaks. Kehtib ainult üks reegel - penetratsiooni ei tohi toimuda.

Režissöör Julia Leigh on loonud eksklusiivse ja üliprivaatse maailma, kus on kõige olulisem konfidentsiaalsus. Samal ajal annab ta sellest teadmisest erutunud vaatajale võimaluse näha, mis tegelikult nende suletud uste taga toimub. See on psühholoogilislt väga geniaalne ja toimiv lüke, seda enam, et vaatepilt, mis avaneb on omajagu mõnusalt šokeeriv.

Filmi peakangelanna oli vähemalt minu jaoks tõeline müsteerium. Ta on korraga tugev ja õrn, habras ja enesekindel. Mis kurat on ta motiivid nii käituda? Sellegipoolest jäin lummatult tema tegevusi ja otsuseid jälgima, sest Lucyt kehastanud Emily Browningis on juba naturaalselt olemas see miski, mis paneb mehed korduvalt Sucker Punchi vaatama ja tema pilte netist guugeldama. Julgen väita, et see miski on laialdasem kui ainult seksikas petite figuur, meelad huuled ja hüpnotiseerivad silmad. Kuigi, olgem ausad, peale Uinuva kaunitari vaatamist, kus Browning on enamik ajast alasti või üliseksikas pesus, oleksin ka mina valmis kirjutama essee teemal "Emily Browningi tagumik kui perfektsuse kehastus" või midagi analoogset.

Vaatamata suures koguses terve aja konksu otsas hoidvale eyecandyle jäi sisuline osa mind veel pikaks ajaks torkima. Režissöör laseb vaatajal filmi jooksul esitada nii palju küsimusi, kuid jätab neile vastamata. Mis ei olegi tingimata üldse halb, sest vähemalt mina sain veel pool õhtut ja järgmist hommikut antud filmi seedida ja enda jaoks tõlgendada.

Kuigi minu arvamus antud linateosest on suures osas võrdlemisi positiivne, ei saa seda öelda kinopubliku kohta, kellega koos ühes saalis viibisin. Tegemist on väga vaikse ja sisseelamist vajava filmiga ning kui minust vasakul istuva noormehe telefon helises ja paremal istuvad teismelised igasugustes vastavates kohtades kas itsitama, ahhetama või iuuuu tegema hakkasid, siis läksin ikka full horrorisse küll. Õnneks on antud film juba kinokavadest maha võetud ja kõigil huvilistel on võimalus ise dikteerida, kus ja millistel tingimustel nad seda vaatama hakkavad.

Hinnang: 7/10
Psühholoogiliselt ja füüsiliselt erutav.

september 27, 2011

Life During Wartime (2009)

Autor: | Aeg: september 27, 2011 | Lisa kommentaar (0)

Life During Wartime on ühe minu lemmikrežissööri Todd Solondzi kuues täispikk film. Olen teda ja tema teoseid juba pikemat aega äärmiselt kõrgelt hinnanud ning ega Welcome to the Dollhouse-i plakat ilmaasjata selle blogi päises pole. Seetõttu olin enne filmi vaatamist tunduvalt üle keskmise ootusärevuses.

Filmi temaatikaks on erinevad armastussuhted. Joy (Shirley Henderson) maailm on segamini pööratud ja Trish (Allison Janney) leiab uue armastuse. Suhterägastikus figureerivad tegelaste emad, pojad ja õed, endised ja praegused partnerid ja nii mõnigi värvikas karakter veel. Igaühel on midagi hinges torkimas, kellel minevikuvarjud, kellel hetkeprobleemid. Ootuspäraselt on kõik tegelased Solondzilikult kiiksuga ja ühtegi päris normaalset inimest me selle filmi vältel ei kohta.

Kirjelduse järgi tundub, et see on žanr, mida Solondz valdab täiesti meisterlikult. Tema oskus veidraid karaktereid veidratesse situatsioonidesse paigutada on samal tasemel itaallaste pasta valmistamise või hollandlaste tulpide kasvatamise oskusega. Kahjuks - vaatamata kogu minu ootusärevusele ja faktile, et ta on jätkuvalt mu lemmikrežissöör - oli see film täiesti talumatult halb.

Mõnikord on liiga palju lihtsalt liiga palju. Meil on tore levinud ütlemine, et julge hundi rind on rasvane, aga vähesed teavad ka teist poolt - liiga julge hundi rind on haavleid täis. Solondz on oma veidrustega selgelt vinti üle keeranud. Kust läheb kunsti ja labasuse piir?

Kui vaataja saab juba aru, et mingi dialoog, mingi stseen või mingi sõnade valik on filmis ainuüksi selle eesmärgiga, et teda comfort zone-ist välja viia, siis on ikka halvasti. Minu arvates vähemalt.

Hinnang: 2/10
Vaadake parem Welcome to the Dollhouse'i või Happinessi.

september 15, 2011

Cowboys & Aliens (2011)

Autor: | Aeg: september 15, 2011 | Lisa kommentaar (0)

Kauboid ja tulnukad on sci-fi actionfilm tulnukatest, kes maabuvad 19.sajandil Arizona väikelinna eesmärgiga inimesi tundma õppida ja lõpuks maa vallutada. Kui tulnukad pooled linnaelanikud röövivad, peavad kohalik lindprii Jake Lonergan (Daniel Craig) ja suurkarjapidaja Dolarhyde (Harrison Ford) oma jõud ühendama, et ühiselt vaenlastele vastu astuda. Sealjuures on neile abiks Lonergani jõuk, kohalikud indiaanlased ja külaelanikud, kelle seast tõuseb esile kaunis Ella (Olivia Wilde).

Niisiis, tegelik lugu. Keset wild wild westi ärkab müstiline mees, kes ei mäleta tutkit. Tema käe ümber on mingi müstiline asi, mis ei tule ära. Tüüp läheb kohalikku kaevanduskülakesse, kus kõik esitavad talle palju küsimusi, millele ta vastata ei oska. Baaris läheneb talle müstiline naine, kes on...müstiline. Ka tema esitab palju küsimusi. Vahepeal käivad müstilised flashbackid mingist teisest naisest, kes on kuidagi meie peategelasega seotud, aga kuidas - ei tea. Natuke aega hiljem hakkavad juhtuma müstilised sündmused, mida keegi seletada ei oska. Nimel lendavad mingid teraselukad küla kohale, pommitavad selle peaaegu maatasa ja tõmbavad konksudega pooled elanikud oma ufoshipidesse. Peale seda lepivad kõik vanad vihavaenlased ära, hakkavad üksteist müstiliselt kiiresti usaldama ja voilà, tulnukatenottimine võib alata!

Kuidas ma nüüd ütlen. Mitte, et Daniel Craigi tagumik cowboy riietes fantastiliselt hea välja ei näinud või oleks Harrison Fordi näitlemisel midagi viga, aga....puudu jäi midagi. Kauboid ja tulnukad kokku miksida on päris huvitav idee ja sellega annaks teha midagi palju paremat, kui panna Olivia Wilde paatoslikult kaugusesse vaatama ja deklameerima "meil on üks eelis nende ees - nad alahindavad meid!", mida saadab ilmselgelt orkestraalne "ta-ütles-just-midagi-väga-mõjuvat" soundtrack. Kuidagi...kuidagi cheesy.

Tulnukad ega nende varustus ei teinud minu visual extravaganza meele jaoks ka midagi. Olid rõvedad elukad, kes tulekski viimseni maha nottida, paras neile, eksole. Kui aga üldiselt efektidest rääkida, siis need olid küll ägedad, aga filmist jääb mulje, et tol ajal ei kehtinud paljude moodsate seaduste kõrval ka füüsikaseadused. Mitte et ma nüüd hull füüsik-matemaatik-loogik oleks, aga obvious things are kinda obvious.

Kuna ma ei taha sellele filmile ülekohtuselt liiga ka teha, siis olgu öeldud, et otseselt igav ei hakanud ja kaks naljakohta olid samuti funny as hell. Kogemata ühte kõrvalosasse sattunud Paul Dano oli mõnus nagu alati ja plusspunktiväärilisi üllatajaid teisigi. Paraku nemad üksi ei päästa ja lõppskoor jääb ikkagi suhteliselt tagasihoidlikuks.

Hinnang: 5.5/10
Ära vaadata võib ikka, aga kas just kinopileti raha eest...

september 09, 2011

Midnight in Paris (2011)

Autor: | Aeg: september 09, 2011 | Kommentaarid (2)

Midnight in Paris jutustab stsenarist Gilist (Owen Wilson), kes läheb oma kihlatu Ineziga (Rachel McAdams) Pariisi puhkust veetma. Ootamatult leiab ta aga ajavärava 1920-aastatesse, kus kohtub tolleaegsete suurkujude Hemingway, Picasso, Dali ja paljude teistega.

Oleviku storyline oli minu jaoks tapvalt klišeelik. Inimene on aastaid oma kihlatuga koos olnud, jõudnud teda selle aja jooksul tundma õppida, veendunud et ta on tema jaoks õige ja talle abieluettepaneku teinud. Siis selgub umbes nädala aja jooksul, et kihlatu on lame ja kitsa silmaringiga, kompromissitu ja jäik ning mingit armastust ega teineteise mõistmist ei ole kunagi olnudki. Loomulikult ei jää sellest kompotist puudu ka kihlatu vastikud vanemad ja tema pseudointellektuaalist sõber, kes teab ja oskab kõike ning keda eelistatakse millegipärast iga kell omaenda kaaslasele.

Kõige selle põhjal oleksin tahtnud Woody Allenile silma vaadata ja täiesti ausa imestusega küsida - what the fuck?! Aga siis. Siis jõudsid kätte minevikustseenid ja minu arvamus muutus 180 kraadi. Pole midagi põnevamat kui näha, kuidas režissöör elustab teatud ajastu suurkujud ning annab neile oma nägemuse järgi välimuse, hoiaku ja mõtted, mis jõuavad vaatajateni teravmeelsete dialoogide läbi.

Tõenäoliselt ei saa me kunagi võrrelda, kui tõetruult Allen tolleaegseid kunstiinimesi kujutada suutis, aga seda suuremaks paisus minu uudishimu. Tundsin tõsiselt puudust väikesest märkmikust ja pastakast, et kõik nimed ja reference-id üles tähendada ja hiljem nende kohta veel juurde uurida. Arvan, et Midnight in Parisi täielikuks nautimiseks on vajalik omada mõningal määral eelteadmisi maalikunstist, kirjandusest, filmist, muusikast. Erinevate viidete mõistmine on mõnus self-assurance ja kui tead laiemat tausta, siis saad filmi enda jaoks veelgi rikkalikumaks mõtestada. Samuti olid mõned dialoogid ilma tõlketa prantsuse keeles - jah, saab ka ilma nendeta hakkama, kuid tol hetkel oli mul väga hea meel, et ma antud keelt mõistan.

Üritades oma erinevaid emotsioone tervikuks kokku võtta, jään ma ikkagi veidi nõutuks. Filmi algus oli talumatult aeglane ja kehv, samas suurkujude motiivid jällegi äärmiselt põnevad. Peale pikemat kaalutlemist arvan siiski, et hea kaalub nõrga osa oluliselt üle ja tegemist on tõepoolest suurepärase filmiga.

Hinnang: 8/10
Põnev pilguheit 1920ndate kadunud sugupõlve ajastusse, mõnus silmaringi avardaja.

september 07, 2011

De vrais mensonges (2010)

Autor: | Aeg: september 07, 2011 | Lisa kommentaar (0)

Unustage Bruce Willise ellujäämispüüdlused Die Hardis. Unustage palju Karate Kidi peategelane pidi treenima ja peksa saama, enne kui päike pilve servast paistma hakkas. Unustage isegi Adrien Brody katsumused The Jacketis. Mitte ükski film ei kujuta meeste kannatusi paremini kui Ilusad valed!

Ilusad valed on romantiline komöödia juuksurisalongi omanikust Émilie-st (Audrey Tautou), kellele saadetakse kohaliku töömehe Jeani (Sami Bouajila) poolt anonüümne armastuskiri. Kuna Émilie ema Maddy (Nathalie Baye) on oma mehe lahkumise pärast sügavas masenduses, otsustab tütar kirja emale edasi saata, et salajase austajaga veidigi ta meeleolu muuta. Sellest saab alguse pöörane arusaamatuste ahel, kus valed lähevad aina suuremaks ja vaene töömees jääb kahe naise manipulatsioonide tõttu aina hullemini hammasrataste vahele.

Kinokavad ja DVD-riiulid on täis filme sellest, kuidas noormees üritab mistahes vahenditega neiu südant võita. Ilusad valed on film, kus võetakse ette maailma viimane romantiline südametunnistusega mees ja tambitakse ta püüdlused nii mutta kui üldse võimalik. Vähe sellest, et ta elu keeratakse täielikult segamini, naised suudavad ta oma mahhinatsioonidega nii meeleheitele viia, et vaene mees kolib lausa minema.

Audrey Tatou on oma lühikese pixie cutiga üliseksikas, aga tema mängitud südametu karakter ei too kuidagi ta parimaid külgi välja. Või siis olgem ausad, Audrey on ilmselgelt võrratult armas ning teda egoistliku ja isekana on raske ette kujutada. Muide, filmi ingliskeelse plakati peal on kirjas "matches the heights of Amélie". No it doesn't. Amélie-st jääb ikka väga palju puudu.

Kuna tegemist on komöödiaga, siis prantsuse filmidele omaselt jätkus kiiksuga naerukohti, aga sellegipoolest läksid vähemalt pooled neist minust mööda. Jah, on küll naljakas, kui arusaamatuste tõttu midagi täiesti metsa läheb, aga kuidas sa naerad vaese mehe üle, kellel on maailma kõige kurvem kutsikapilk silmis ja kelle süda just arusaamatuse tõttu sada korda järjest murti?!

Kuigi mul oli raske Tautoud sellises rollis ette kujutada, andis ta endast kõik, et karakter tugevalt välja mängida ja see tal ka õnnestus. Parima esituse auhinna annaks siiski Sami Bouajilale, kes suutis nii tõetruult ahastuse emotsioone edasi anda, et mul jääb kahtlus, kas ta peale antud filmi kunagi naeratada ka veel suudab.

Hinnang: 6/10
Film, mis kujutab muhedalt ühe mehe kannatusi isekate naiste pärast.

september 01, 2011

Ben X (2007)

Autor: | Aeg: september 01, 2011 | Kommentaarid (1)

Ma olin 13-aastane, kui kooli vahetasin. Uus algus, uued inimesed. Enamik klassikaaslastest siiski tundsid juba varasemalt üksteist, sest nad olid sama kooli paralleelidest uude eriklassi tulnud. Kohe alguses torkas teiste seast silma üks klassiõde, kes oli vaiksem, kandis imelikke riideid ja käis vahetunnis mööda seina. See ei jäänud märkamata ka klassivendadele, kes teda halastamatult kiusasid. Minu jaoks oli see täiesti hämmastav käitumine - kuidas on võimalik, et inimesed absoluutselt ilma igasuguse põhjenduseta teevad teisele haiget? Lapsele, kellel oleks vaja just tuge, et sotsiaalselt areneda, et tunda mingitki kuuluvustunnet. Ja teised klassikaaslased vaatasid seda kõike tuimalt pealt.

See oli vist septembrikuu teine või kolmas nädal enne bioloogiatundi, kui klassivennad teda jälle mõnitama hakkasid. Mul oli selleks hetkeks süda pahaks läinud kogu apaatsuse peale, astusin klassivendade juurde ja ütlesin ühe lause - "jätke ta rahule". Sellest ühest lausest piisas, et kindlustada endale nende mõnitamine ja kiusamine mitmeks järgnevaks aastaks. Õnneks olin ma piisavalt tugev, et ignoreerida ja vastu võidelda, nii et keskkooli jõudes ei tahtnud ega julgenud keegi mind rohkem torkida. Seda klassiõde, keda oli aastaid kiusatud enne kõnealust intsidenti, kiusati lõpuni välja - 12.klassi tutipeojärgsel väljasõidul kallati ta veega üle ning terve lend vaatas naerdes pealt, kuidas ta tulutult oma kiusajaid mööda heinamaad pisarais taga ajas.

Ben X on Belgia režissööri Nic Balthazari käe all valminud film autistlikust noorukist Benist (Greg Timmermans), kelle eakaaslased ta elu põrguks teevad. Julmad klassivennad alandavad teda igal võimalikul moel, samal ajal kui ülejäänud kaasa naeravad või sekkumata pealt vaatavad. Ben, kellel on raskusi isegi igapäevaste tegevuste sooritamisega, põgeneb iga hommik ja õhtu ahastust tekitava reaalsuse eest online rollimängude maailma. See on ainuke koht, kus ta on tugev ja respekteeritud ning mis pakub talle varjupaika.

Antud film torkab sotsiaalset närvi mitmel erineval tasandil - autism, koolikiusamine, enesetapp, hinnagute jagamine ja sildistamine. Tekkinud olukorda vaadatakse läbi erinevate silmade. Ben analüüsib ennast ja maailma, tema ema räägib väsinult igavesest võitlusest selle eest, et poega võrdsena koheldaks, isa ei oska midagi ette võtta, koolidirektorid ja õpetajad laiutavad käsi ning räägivad olukorra lootusetusest, arstid pakuvad välja erinevaid hinnanguid ja diagnoose, mõistmata mida Ben tõeliselt läbi elab ning klassikaaslased näevad temas vaid väärakat, keda on mõnus endast välja ajada.

Beni sisemonoloogid lasevad vaatajatel näha tema igapäevaseid suuri võitlusi väikeste asjade nimel. Kuidas jõuda bussiga õigeks ajaks kooli, kuidas käituda normaalselt, kuidas ja millal naeratada. Tihtipeale on tal kaasas kaamera kaasõpilaste käitumise filmimiseks, et hiljem selle pealt õppida. Leidub aga asju, mida ta ei suuda kunagi mõista - kujundlikke väljendeid, teatud emotsioone ja palju muud.

Koolikiusamisest on tehtud palju filme. Siinkohal võiks natuke paralleele tõmmata eesti linateosega Klass, mis puudutab analoogseid teemasid. Kuigi hindan seda väga kõrgelt, imponeerib mulle Balthazari film palju rohkem, kuna see on oluliselt sügavam ja kihilisem. Ka tehniline teostus on väga tasemel - fantastiline kaameratöö teeb filmi juba ainuüksi visuaalselt poolelt kütkestavaks.

Ma ei tea ühtegi filmi, mis annaks sõnumit nii hästi edasi kui Ben X. Mis oleks nii siiras ja nii läbinägelik ning mis käsitleks nii mõjuvalt erinevaid valupunkte. Mõnel vaatajal võib tekkida arvamus, et filmis nähtu on võimendatud, kuid kahjuks eksisteerivad sellised haiget tegevad ja alandavad seigad ka reaalsuses. Olen näinud, olen kogenud.

Täna on 1.september ja 136 440 last läks taaskord hommikul kooli. Erinevad uuringud näitavad, et aukartust äratav protsent õpilastest on ühel või teisel viisil kiusamisega kokku puutunud. Sellegipoolest, olukord ei ole lootusetu ja koolivägivald ei ole paratamatus! Kui näed, et kedagi kiusatakse, siis ära mine sellega kaasa. Ära vaata naerdes pealt, vaid astu kiusatava kaitseks välja. Informeeri õpetajaid ja vanemaid. Või kui sa ei julge midagi rohkemat ette võtta, siis mine mõnel vahetunnil kiusatava juurde ja ole sõber. Ole kasvõi 10 minutiks siiralt toetav sõber, sest sellised asjad loevad väga.

Hinnang: 10/10
Mõtlemapanev, annab sõnumi väga hästi edasi.

august 24, 2011

Crazy, Stupid, Love. (2011)

Autor: | Aeg: august 24, 2011 | Lisa kommentaar (0)

Rumal pöörane armastus on romantiline komöödia släsh draama, mille peategelaseks on pereisa Cal (Steve Carell). Cal ja Emily (Julianne Moore) on miljon aastat abielus olnud ning neil on kolm last, õigusteadust tudeeriv Hannah (Emma Stone), 13-aastane Robbie (Jonah Bobo) ja pisike Molly (Joey King). Kui Emily teatab ühel päeval, et soovib lahutust, visatakse Cal ootamatult vallaliste maailma, kus tema mentoriks hakkab naistemees Jacob (Ryan Gosling).

Film käsitleb erinevaid armastuslugusid - pikaajalist abielu, katsetusi üheöö- ja püsisuhete osas ja esimest armumist. Lugu on muhe ja eluline ning üle pika aja on tegemist komöödiaga, mida ei ole täiskasvanud inimestel piinlik vaadata. Naljad on naljakad ilma hea maitse piiri ületamata ja tegelased vaimukad ilma "mu-karakter-on-nii-eriline-ja-nii-kiiksuga" sündroomi põdemata.

Filmi põhiidee meeldis mulle samuti - kui armastad kedagi, siis pead ta eest võitlema. Ideaalne inspiratsioon kõigile, kes on kunagi liiga lihtsalt suhtest loobunud. Siinkohal soovitaks soojalt filmi vaadata mõne erapooletu isikuga. Mitte näiteks ekspeikaga. Which is exactly what I did.

Näitlejateparaad on fantastiliselt hästi valitud. Carell ja Moore on head. Gosling on super. Iga stseen Emma Stone-iga on puhas kuld. Bobo on hea. Toetavad näitlejad on head. Kevin Baconil on loll nägu, aga muidu on ka tema hea.

Tahaks nagu miskit ette heita, aga...ei tule ühtegi väga suurt vääratust meeldegi enam. Rumal pöörane armastus on tugev linateos, mida julgeksin soovitada mitte ainult noortele, vaid ka vanemale publikule.

Hinnang: 8/10
Südamlik ja muhe, pakub vaatamisrõõmu ka nõudlikumale filmisõbrale.

august 22, 2011

Rise of the Planet of the Apes (2011)

Autor: | Aeg: august 22, 2011 | Lisa kommentaar (0)

Teadlane Will (James Franco) on aastaid üritanud välja arendada efektiivset ravimit Alzheimeri tõve vastu, mida põeb ka tema isa Charles (John Lithgow). Kõiki tema edukamaid katsetusi testitakse šimpansite peal. Ühel päeval sünteesib ta kogemata ravimi, mis ei toimi ainult haiguse vastu, vaid suurendab ka intelligentsust. Ja nii saabki alguse ahvide ülestõus.

Õnneks või kahjuks ei ole ma varasemaid Ahvide planeedi filme näinud ja seetõttu ei oska eelnevate osadega võrrelda. Digitaalahve kiidaks küll kuhjaga. Ma ei ole mingi ahviekspert, kuid nende emotsioonid ja liigutused tundusid väga tõetruud.

"Aga need ei ole ju ikkagi päris..."

Jah, ei ole tõesti päris. Samas, nagu ütles kamraad Cochrane, kas see oli siis realistlikum, kui 1970.aastate filmides inimesed ahvikostüümides ringi müttasid? WETA digitaalefektide kompanii on igatahes minu silmis suht imetegija. Ei julge hakata mõtlemagi, kui palju aega ja effortit läks, et neid ahve sellisele tasemel fine-tune'ida.

Karvased tegelased on minu poolehoiu võitnud, peaaegu sama kehtib ka inimeste kohta. Franco ja Lithgow teevad väga tugevad rollid. Franco girlfriendi kehastanud Freida Pintole on maailma kõige mõttetum osa kirjutatud, aga eks tema ülesanne ongi ainult eyecandy olla. (Ja selle täidab ta suurepäraselt.) Sadistlikku varjupaigatöölist mänginud Tom Feltonist on natuke kahju - kui vihased fännid talle Harry Potteri eest peksa ei andnud, siis pärast Ahve saab ta küll mõne litaka kirja.

Kui hakata mõtlema selle kinoaasta linateoste peale, siis julgeksin uued ahvid isegi esile tõsta. Film oli mõnusalt tempokas, ei mingeid pikki sisse- ja väljajuhatamise stseene või üleliigseid vahetükke. Lugu ise aga emotsionaalne ja südamlik. Also, who doesn't love monkeys?


Käisin eile Tallinna loomaaias, sealhulgas ka šimpansitel külas. Peale antud filmi ei suutnud ma ahve küll enam sama pilguga vaadata.


Tallinna loomaaia isašimpans Pino.

Hinnang: 8/10
Tõetruud ahvid, kes võidavad esimeste minutitega vaataja poolehoiu.

august 20, 2011

Bad Teacher (2011)

Autor: | Aeg: august 20, 2011 | Kommentaarid (1)

Tsiteerides Carl Kozlowskit:
"Sometimes a movie comes along that is so tone-deaf and utterly incompetent that viewers can only sit back in wonder at just how things could have gone so wrong."


Täielik jura.

Hinnang: 1/10
Kui keegi sunniks mind relvaähvardusel seda filmi uuesti vaatama, siis paluksin mõtlemisaega.

august 19, 2011

Bridesmaids (2011)

Autor: | Aeg: august 19, 2011 | Lisa kommentaar (0)

Annie (Kristen Wiig) on oma eluga igati ummikusse jooksnud. Tema pagariäri läks pankrotti, tal on maailma kõige rõvedamad korterikaaslased ja armastava partneri asemel on tal edev ja sisutühi fuckbuddy, kes mõtleb ainult endale. Ühel päeval teatab Annie eluaegne parim sõbranna Lillian (Maya Rudolph) talle uudise, et sai abieluettepaneku ning üsna varsti toimuvad tema pulmad. Sellest saab alguse hull seiklus pruudi ja viie pruutneitsiga - lisaks Lillianile ja Annie-le veel tõusiklik rikas trophy wife Helen (Rose Byrne), blondist sekspommist kolme poja ema Rita (Wendi McLendon-Covey), vastabiellunud Disney-fänn Becca (Ellie Kemper) ja peigmehe õde Megan (Melissa McCarthy). Erinevad sündmused toovad Annie ellu ka politseinik Nathani (Chris O'Dowd), kes on talle nõu ja jõuga abiks nii peale katastroofilist naisteõhtut kui ka teisi sekeldusi, millesse peategelane järjepidevalt sattuda suudab.

Esiteks. Kõik, kes võrdlevad seda filmi Hangoveriga või dubleerivad selle naisteversiooniks Hangoverist - don't.

Teiseks. Kallid mehed, kes te seda filmi vaatama lähete, ausalt, naised ei ole omakeskis nii rõvedad! Blowjobi naljad? Mõnikord. Purjus peaga lennukis? No ehk juhtub sedagi. Aga üksteisele pähe roopimine või let's go to the restroom and not rest - Vaevalt.

Kolmandaks. Vaatamata kohati vindi liiga üle keeramisele oli minu arust tegemist väga tugeva komöödiaga. Režissöör Paul Feigi resümee on aukartust äratav ja ma täiesti ausalt armastan kõike, millele ta üldse kunagi oma käe külge pannud on. Pruutneitsid ei ole erand. Naljade spekter oli tohutult lai - aimatavad, otsesed, muhedad, panniga näkku, peened ja piinlikkust tekitavad. Minu seansi ajal naerdi saalis päris palju, seejuures olid põhilisteks irvitajateks hoopiski noormehed.

Feig teab väga hästi, et eduvalemiks on kiiksuga tegelased ja neid on ta filmi kuhjaga pannud. Samas on ta teinud kavala lükke ja põhikarakterid kraadi võrra realistlikumaks muutnud kui tavapärastes Hollywoodi komöödiates. Peategelane ei ole pühak, bitch ei ole üdini bitch ja ka pruudil olid enne pulmi reaalsemad hirmud, kui 9/10 tänapäeva kinolinapruutidel.

Samuti meeldis mulle ka filmi moraal - jah, sul võib-olla läheb mitmel rindel kehvasti, aga üksinda teki all whinemine ei muuda midagi paremaks. Tuleb midagi ette võtta, et olukorda muuta ja hinnata seda, mis hetkel olemas on.

Kristen Wiig tõestab, et suudab komöödiat edukalt vedada küll. Chris O'Dowd varastab iga stseeni, kus ta on. Kogu ülejäänud kompott on samuti üsna tugev. Häiris veidi Melissa McCarthy tegelane, kuna ta oli juba liiga over the top kiiksuga. Samas tean inimesi, kes tema esitust just kõige rohkem kiidavad, nii et jäägu see siis juba vaataja enda otsustada.

Kokkuvõttes, soovitan vaadata - eelkõige meestel. Mõni hellem (või noh, pigem normaalne ja standardne ja naiselik) tütarlaps ei suuda vast selliste roppuste ja rõvedustega toime tulla, aga kui oled piisavalt külma kõhu ja musta huumorisoonega, siis saad kindlasti elamuse.

Hinnang: 7/10
Tugev komöödia, üsna naljakas. Nõrganärvilistele ei soovita.

august 18, 2011

Mar adentro (2004)

Autor: | Aeg: august 18, 2011 | Lisa kommentaar (0)

Mar adentro on Alejandro Amenábari film, mis jutustab tõsielul põhineva loo meremees Ramon Sampedrost (Javier Bardem), kes jäi nooruses ebaõnnestunud vettehüppe tagajärjel peast allapoole halvatuks. Film algab hetkest, mil Sampedro on olnud juba 28 aastat voodisse aheldatud ning võitleb väsimatult õiguse eest eutanaasiale. Sellel keerulisel teel on talle abiks südamlik ja kaunis advokaat Julia (Belén Rueda) ja kohalik töölisklassi naine Rosa (Lola Dueñas).

Mul on väga raske kirjutada antud filmist ja mitte hakata mõtisklema üldiselt eutanaasiateemadel. 29 aastat! 29 aastat kulus ühel inimesel aega, et võidelda õiguse eest surra väärikalt. Kui siinkohal veel arvesse võtta, et lõpplahendus saabus hoopis teiste vahenditega ja teisel kujul...

Amenábar on toonud ekraanile loo, mis suudab tundlikku teemat delikaatselt ja siiralt käsitleda, laskumata liialdustesse või kaotamata tunnetust hea maitse piiride osas. Režissööri meisterlikkust kinnitab ka fakt, et film võitis 2005.aasta parima võõrkeelse filmi Oscari. Javier Bardem teeb siin fantastilise rolli - kumab läbi, et ta on teinud tohutu eeltöö ja näinud vaeva, et Sampedroga samastuda. Googeldades pilte Sampedrost ja tema abistajast Ramonast (filmis Rosa) on aru saada, et Amenábari eesmärgiks on mehe elu (ja surma) nii tõetruult edasi anda kui võimalik. Näitlejate sarnasused päriselulistele isikutele on jahmatavad.

Rääkides näitlejatest ja sarnasustest, kohe filmi alguses tabas mind täielik déja vu. Nimelt on Sampedro üheks abistajaks advokaat Julia, kes kannatab degeneratiivse haiguse käes. Déja vu tuleb aga sellest, et Julia osatäitjat Belén Ruedat nägin alles kevadel HÕFF-i raames linastunud filmis Los ojos de Julia, kus ta mängis samuti Julia-nimelist tegelast, kes kannatab degeneratiivse haiguse all. Tõsi küll, selle linateose aastanumbriks on juba 2010. Ega mul midagi selle kohta ette heita pole ka - Rueda sobib selliseks karakteriks suurepäraselt.

Kokkuvõtlikult, tegemist on väga hea filmiga. Ma lihtsalt ei suuda seda praegu ammendavalt analüüsida, nii et ma vihaseks ei saa või ei hakkaks võitlema võitlusi, mis ei kuulu mulle.

Hinnang: 8/10
Meisterlikult tehtud, liigutav.
© Eveli filmiblogi is powered by Blogger | Author: Eveli Pung (evelipung@gmail.com) | Template designed by Josh Peterson