Autor: Eveli
| Aeg: september 27, 2011
| Lisa kommentaar (0)
Eelmine postitus
Life During Wartime on ühe minu lemmikrežissööri Todd Solondzi kuues täispikk film. Olen teda ja tema teoseid juba pikemat aega äärmiselt kõrgelt hinnanud ning ega Welcome to the Dollhouse-i plakat ilmaasjata selle blogi päises pole. Seetõttu olin enne filmi vaatamist tunduvalt üle keskmise ootusärevuses.
Filmi temaatikaks on erinevad armastussuhted. Joy (Shirley Henderson) maailm on segamini pööratud ja Trish (Allison Janney) leiab uue armastuse. Suhterägastikus figureerivad tegelaste emad, pojad ja õed, endised ja praegused partnerid ja nii mõnigi värvikas karakter veel. Igaühel on midagi hinges torkimas, kellel minevikuvarjud, kellel hetkeprobleemid. Ootuspäraselt on kõik tegelased Solondzilikult kiiksuga ja ühtegi päris normaalset inimest me selle filmi vältel ei kohta.
Kirjelduse järgi tundub, et see on žanr, mida Solondz valdab täiesti meisterlikult. Tema oskus veidraid karaktereid veidratesse situatsioonidesse paigutada on samal tasemel itaallaste pasta valmistamise või hollandlaste tulpide kasvatamise oskusega. Kahjuks - vaatamata kogu minu ootusärevusele ja faktile, et ta on jätkuvalt mu lemmikrežissöör - oli see film täiesti talumatult halb.
Mõnikord on liiga palju lihtsalt liiga palju. Meil on tore levinud ütlemine, et julge hundi rind on rasvane, aga vähesed teavad ka teist poolt - liiga julge hundi rind on haavleid täis. Solondz on oma veidrustega selgelt vinti üle keeranud. Kust läheb kunsti ja labasuse piir?
Kui vaataja saab juba aru, et mingi dialoog, mingi stseen või mingi sõnade valik on filmis ainuüksi selle eesmärgiga, et teda comfort zone-ist välja viia, siis on ikka halvasti. Minu arvates vähemalt.
Filmi temaatikaks on erinevad armastussuhted. Joy (Shirley Henderson) maailm on segamini pööratud ja Trish (Allison Janney) leiab uue armastuse. Suhterägastikus figureerivad tegelaste emad, pojad ja õed, endised ja praegused partnerid ja nii mõnigi värvikas karakter veel. Igaühel on midagi hinges torkimas, kellel minevikuvarjud, kellel hetkeprobleemid. Ootuspäraselt on kõik tegelased Solondzilikult kiiksuga ja ühtegi päris normaalset inimest me selle filmi vältel ei kohta.
Kirjelduse järgi tundub, et see on žanr, mida Solondz valdab täiesti meisterlikult. Tema oskus veidraid karaktereid veidratesse situatsioonidesse paigutada on samal tasemel itaallaste pasta valmistamise või hollandlaste tulpide kasvatamise oskusega. Kahjuks - vaatamata kogu minu ootusärevusele ja faktile, et ta on jätkuvalt mu lemmikrežissöör - oli see film täiesti talumatult halb.
Mõnikord on liiga palju lihtsalt liiga palju. Meil on tore levinud ütlemine, et julge hundi rind on rasvane, aga vähesed teavad ka teist poolt - liiga julge hundi rind on haavleid täis. Solondz on oma veidrustega selgelt vinti üle keeranud. Kust läheb kunsti ja labasuse piir?
Kui vaataja saab juba aru, et mingi dialoog, mingi stseen või mingi sõnade valik on filmis ainuüksi selle eesmärgiga, et teda comfort zone-ist välja viia, siis on ikka halvasti. Minu arvates vähemalt.
Hinnang: 2/10
Vaadake parem Welcome to the Dollhouse'i või Happinessi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar