Autor: Eveli
| Aeg: september 09, 2011
| Kommentaarid (2)
Eelmine postitus
Midnight in Paris jutustab stsenarist Gilist (Owen Wilson), kes läheb oma kihlatu Ineziga (Rachel McAdams) Pariisi puhkust veetma. Ootamatult leiab ta aga ajavärava 1920-aastatesse, kus kohtub tolleaegsete suurkujude Hemingway, Picasso, Dali ja paljude teistega.
Oleviku storyline oli minu jaoks tapvalt klišeelik. Inimene on aastaid oma kihlatuga koos olnud, jõudnud teda selle aja jooksul tundma õppida, veendunud et ta on tema jaoks õige ja talle abieluettepaneku teinud. Siis selgub umbes nädala aja jooksul, et kihlatu on lame ja kitsa silmaringiga, kompromissitu ja jäik ning mingit armastust ega teineteise mõistmist ei ole kunagi olnudki. Loomulikult ei jää sellest kompotist puudu ka kihlatu vastikud vanemad ja tema pseudointellektuaalist sõber, kes teab ja oskab kõike ning keda eelistatakse millegipärast iga kell omaenda kaaslasele.
Kõige selle põhjal oleksin tahtnud Woody Allenile silma vaadata ja täiesti ausa imestusega küsida - what the fuck?! Aga siis. Siis jõudsid kätte minevikustseenid ja minu arvamus muutus 180 kraadi. Pole midagi põnevamat kui näha, kuidas režissöör elustab teatud ajastu suurkujud ning annab neile oma nägemuse järgi välimuse, hoiaku ja mõtted, mis jõuavad vaatajateni teravmeelsete dialoogide läbi.
Tõenäoliselt ei saa me kunagi võrrelda, kui tõetruult Allen tolleaegseid kunstiinimesi kujutada suutis, aga seda suuremaks paisus minu uudishimu. Tundsin tõsiselt puudust väikesest märkmikust ja pastakast, et kõik nimed ja reference-id üles tähendada ja hiljem nende kohta veel juurde uurida. Arvan, et Midnight in Parisi täielikuks nautimiseks on vajalik omada mõningal määral eelteadmisi maalikunstist, kirjandusest, filmist, muusikast. Erinevate viidete mõistmine on mõnus self-assurance ja kui tead laiemat tausta, siis saad filmi enda jaoks veelgi rikkalikumaks mõtestada. Samuti olid mõned dialoogid ilma tõlketa prantsuse keeles - jah, saab ka ilma nendeta hakkama, kuid tol hetkel oli mul väga hea meel, et ma antud keelt mõistan.
Üritades oma erinevaid emotsioone tervikuks kokku võtta, jään ma ikkagi veidi nõutuks. Filmi algus oli talumatult aeglane ja kehv, samas suurkujude motiivid jällegi äärmiselt põnevad. Peale pikemat kaalutlemist arvan siiski, et hea kaalub nõrga osa oluliselt üle ja tegemist on tõepoolest suurepärase filmiga.
Oleviku storyline oli minu jaoks tapvalt klišeelik. Inimene on aastaid oma kihlatuga koos olnud, jõudnud teda selle aja jooksul tundma õppida, veendunud et ta on tema jaoks õige ja talle abieluettepaneku teinud. Siis selgub umbes nädala aja jooksul, et kihlatu on lame ja kitsa silmaringiga, kompromissitu ja jäik ning mingit armastust ega teineteise mõistmist ei ole kunagi olnudki. Loomulikult ei jää sellest kompotist puudu ka kihlatu vastikud vanemad ja tema pseudointellektuaalist sõber, kes teab ja oskab kõike ning keda eelistatakse millegipärast iga kell omaenda kaaslasele.
Kõige selle põhjal oleksin tahtnud Woody Allenile silma vaadata ja täiesti ausa imestusega küsida - what the fuck?! Aga siis. Siis jõudsid kätte minevikustseenid ja minu arvamus muutus 180 kraadi. Pole midagi põnevamat kui näha, kuidas režissöör elustab teatud ajastu suurkujud ning annab neile oma nägemuse järgi välimuse, hoiaku ja mõtted, mis jõuavad vaatajateni teravmeelsete dialoogide läbi.
Tõenäoliselt ei saa me kunagi võrrelda, kui tõetruult Allen tolleaegseid kunstiinimesi kujutada suutis, aga seda suuremaks paisus minu uudishimu. Tundsin tõsiselt puudust väikesest märkmikust ja pastakast, et kõik nimed ja reference-id üles tähendada ja hiljem nende kohta veel juurde uurida. Arvan, et Midnight in Parisi täielikuks nautimiseks on vajalik omada mõningal määral eelteadmisi maalikunstist, kirjandusest, filmist, muusikast. Erinevate viidete mõistmine on mõnus self-assurance ja kui tead laiemat tausta, siis saad filmi enda jaoks veelgi rikkalikumaks mõtestada. Samuti olid mõned dialoogid ilma tõlketa prantsuse keeles - jah, saab ka ilma nendeta hakkama, kuid tol hetkel oli mul väga hea meel, et ma antud keelt mõistan.
Üritades oma erinevaid emotsioone tervikuks kokku võtta, jään ma ikkagi veidi nõutuks. Filmi algus oli talumatult aeglane ja kehv, samas suurkujude motiivid jällegi äärmiselt põnevad. Peale pikemat kaalutlemist arvan siiski, et hea kaalub nõrga osa oluliselt üle ja tegemist on tõepoolest suurepärase filmiga.
Hinnang: 8/10
Põnev pilguheit 1920ndate kadunud sugupõlve ajastusse, mõnus silmaringi avardaja.
The Adventures of Picasso pakub sulle seda kõike hulga põnevamalt. :)
VastaKustutaAitäh soovituse eest, läks watchlisti!
VastaKustuta