november 19, 2015

Spectre (2015)

Autor: | Aeg: november 19, 2015 | Lisa kommentaar (0)


---
Sõber 1: Keegi viimast Bondi on vaatamas käinud? Kuidas on 10-palli süsteemis?
Mina: Kehv.
Sõber 1: On ka või? Misasja, ma olen täiesti vastupidist haipi kuulnud. Järelikult osa PR / turunduse kampaaniast?
Mina: Jep.
Filmifanaatik: Jäi kuidagi lahjaks niihästi Bondi-filmide kui ka muidu märulite kategoorias. Tegelastel jäi nagu julgusest puudu vms. Mõned paljastused Bondi mineviku kohta oleksid võinud ka olemata olla, ilma et filmi sisu muutunud oleks.
Mina: Mõjuvaid stseene oli vähe.
Filmifanaatik: Järgmine olgu parem täistuuridel võimas, ikkagi 25. film.
---
Sõber 2: Aga räägi parem, kuidas Bond oli.
Mina: Bond oli täielik jama. Ma olin suht pettunud.
Sõber 2: Ma olen kuulnud arvamusi seinast seina. Mis siis ei meeldinud?
---

Kui tavapäraselt mõtisklen filmiküsimuste üle sutike pikemalt ja leian ka nõrgematest filmidest mõned kirkad seigad, mida esile tõsta, siis... viimase nädala jooksul esitatud Bondi-küsimuste peale on mu huultelt silmapilkselt lipsanud välja enesekindlalt kõlav "kehv" või "jama". Üllatades vastuse kiirusega ennastki. Tõepoolest, mis siis ei meeldinud?

Spectre stsenaarium oli sama külm ja kalkuleeriv kui Craigi kehastatud Bond ise. Bond lahkub õigel ajal plahvatavast majast või uppuvast autost, veetlev tütarlaps avaldab õigel ajal armastust, isegi pahalane karjub õigel ajal shit! enne kui tema ots saabub. Film on justkui ülitäpselt juhatatud sümfoonia, kus iga viiul, trompet ja tšello teeb dirigendi käeliigutuse peale täpselt õiges taktis täpselt õigel kõrgusel välja mõõdetud heli. Mis on ühe sümfoonia puhul suurepärane ja kiitus dirigendile! Bondifilmis oleksin aga oodanud vähemalt paari kohta, kus trompetimängija alustab ootamatult soolot, löökpillimängija pillab pulga kõrvalistuvale viiulimängijale silma või tuubamängija kukub koos oma suure pilliga lavalt alla.

Ükskõik mida, mille peale saaks öelda vau, seda ma ei oodanud või sellist asja näen küll esimest korda.



Igas Bondifilmis on teatud signatuurielemendid, mida vaatajad ootavad ja naudivad. Näiteks seksikad Bondi kaaslased imetabased tehnoloogilised ulmevidinad. Lisaks väljamõeldud asjadele ootasin huviga ka Sony või mõne samaväärse product placementi, ent kummaski kategoorias ei jäänud midagi erilist silma. Võib suisa öelda, et Spectre Bondile jagati kätte vaese mehe Knight Rideri komplekt (pean siinkohal silmas autot ja kella), mida isegi Aston Martini osalus ahvatlevamaks ei teinud.

Kui aga põgusalt Bonditüdrukutel peatuda, siis jäi mulje, justkui oleks osatäitjad valinud ja valmis kirjutanud...arvutiprogramm. Programm, mis on klassifitseerinud seosed, mis ütlevad, et suure esihammaste vahega habras prantslanna võrdub seksikas; aktsendiga tumedavereline itaallanna võrdub seksikas; kui naine vajab korraga päästmist ja omab samal ajal suurt mõjuvõimu, siis on seksikas...  Kõik on ju õige, aga kuidagi juhtus see, et parimatest kavatsustest sai stereotüüpide vormimine. Mina haigutasin diskreetselt pimedas kinosaalis, aga Daniel Craig, kuidas tema kaamerate rambivalguses oma haigutusi varjas?

Ja siis veel muidugi vaene koorekaramellihäälne Sam Smith. Järjekorras pärast Adelet Bondi tunnuslugu teha. Sellist ebaõnne ei sooviks kellelegi. :)

Suvine The Man from U.N.C.L.E jättis kordades parema emotsiooni.

Hinnang: 3/10
Kui algoritmi järgimine tapab loovuse ja põnevuse. 
© Eveli filmiblogi is powered by Blogger | Author: Eveli Pung (evelipung@gmail.com) | Template designed by Josh Peterson