veebruar 22, 2016

Kaootiliselt Oscarifilmidest

Autor: | Aeg: veebruar 22, 2016 | Kommentaarid (3)
Aasta 2016 algas suure filminäljaga, mida püüdsin leevendada eelkõige Oscarile nomineeritud filmidega. Filme on palju, mind on vähe ning nõnda rapsisin kaootiliselt mitme kategooria vahet, vaadates kõikjalt mõned, mis esmapilgul teistest rohkem huvi pakkusid.



Tänavused filmid on rasked. Raskete stsenaariumitega, raskete teemadega. Palju verd ja vägivalda, nii füüsilist kui vaimset. Suffering is the new black.

The Revenant
The Danish Girl, Mad Max ning isegi The Martian mängivad ängistusele ja piinale. Keegi kirjutas tabavalt, et The Revenant on justkui torture porn, näidates kannatusi meelelahutuslikul eesmärgil. Kole on tõdeda, aga minu gore sensitivity on juba nii kadunud, et šokeeriv ei šokeeri, vaid tekitab kõigest ebameeldiva ja tüdimuse tunde. Ka Tarantino Hateful Eight ei ole selles valguses midagi rohkemat kui "keskmine Tarantino".

Natuke vaiksemalt ent suure valuga paistavad silma ka Creed, 45 Years ning animalemmikud Anomalisa ja When Marnie Was There. Ainult viimane neist leevendab veidi iluga, Studio Ghibli ikkagi. 

When Marnie Was There
Ka teemavalikud väsitavad. Läbivalt negatiivse alatooniga meediauudised on tekitanud juba küllastumuse. Nüüd on finantskriisid, pilastamised, sõjad, looduskatastroofid, düstoopilised ühiskonnakorraldused või lihtsalt inimese sees pulbitsev sõnulseletamatu julmus ka Oscari nimekirja kompromissitult üle võtnud. Sensatsioon ja konflikt müüvad. 

Kuid kui ma ei teaks paremini, peaksin tänavust filmikomplekti causes of PTSD awareness programmiks.

Mad Max: Fury Road
Seda värskendavamad on kergelt küünilised, kuid siiski positiivse alatooniga Joy ja Steve Jobs. Isegi Trumbo oli raskele stsenaariumile vaatama mõnusa tempoga. Heakskiitva emotsiooni eest vastutab 95%-liselt Bryan "Breaking Bad" Cranston, kes teeb lihtsalt suurepärase rolli. 

Animatsioonide kategoorias päästab Shaun The Sheep Movie, mis toob hinge nii tarvilikku ja haruldaseks osutuvat muhedust ja südamlikkust.

Joy
Olles ära vaadanud umbes pooled Oscari kategooriates kandideerivad filmid, kuulub minu süda hoopiski lühifilmile. Don Hertzfeldti World of Tomorrow on minu silmis tõeline meistriteos. Mis võlu võib küll olla justkui viieaastase püüdlikult joonistatud kriipsujukudes? Ent ometi. Terav, torkiv, liigutav, asjakohane, täpne ehk inglise keeles poignant on sõna, mis fantaasiapilti mõtestades süsteemse sihikindlusega esile kerkib.

HÕFF-i külastajatel oli õnn seda juba eelmise aasta aprillis näha, kuid ehk tekib neid võimalusi nüüd veel.  

World of Tomorrow

Igatsen filmides lootust ja rõõmu.




© Eveli filmiblogi is powered by Blogger | Author: Eveli Pung (evelipung@gmail.com) | Template designed by Josh Peterson