jaanuar 30, 2012

The Descendants (2011)

Autor: | Aeg: jaanuar 30, 2012 | Lisa kommentaar (0)

See on vist õigustatud ootus, et linateos, mis kandideerib parima filmi Oscarile ja mille peaosalise George Clooney rollisooritust peetakse tema karjääri parimaks, võiks olla üleni vaimustav ja vapustav. Lisame sellele sisuliinid isast, kes peab järsku pre-teismelise ja teismelise peal heaks lapsevanemaks olemise kunsti õppima hakkama - olgem ausad, sellised katsetused on ju ometigi alati naljakad. Ja nagu ma sellega juba täiesti müüdud ei oleks, paneme valemisse veel sündmustiku, mis toimub Hawaii saartel ja IMDb keskmise hinde 7.8. Kõlab perfektselt, eks ole?

Tegelikkuses on lood veidi keerulisemad. Kas te teate seda tunnet, kui ostate Bingo Loto pileti ja sisimas on täiega kõhutunne, et no seekord tuleb sulle peavõit ära, aga Bingo-Pillel saavad juba pallid otsa ja saade hakkab juba ära lõppema ja tutkit, sul on ikka umbestäpselt 14 ruutu tühjad? Analoogne tunne tekkis mul seda filmi vaadates. Nurgad jäid puudu, Clooney iseenda mängimine ei täitnud diagonaale ära ja ainuke, mis pihta läks, oli Hawaii loodus ja olustik. Paraku sellest üksi jackpotiks ei piisa.

Loomulikult ei olnud kõik kadunud. Samamoodi nagu Bingo Lotos saab 1 EUR eest tund aega mõnusat ärevust ja meelelahutust, sai piletiraha eest filmi küllalt. Esines teravmeelset dialoogi ja mõnusaid tegelasi, väga osavat klišeedest hoidumist ja värskeid lähenemisi. Isegi üldine tunnetus ja tempo oli päris nauditav.

Aga jackpot, kus on mu lubatud jackpot?!

Hinnang: 7/10
Täiesti tugev ja arvestatav, aga mitte piisavalt muljetavaldav.

jaanuar 29, 2012

Lion King 3D EST (1994)

Autor: | Aeg: jaanuar 29, 2012 | Lisa kommentaar (0)

Lõvikuningas on minu generatsiooni animatsioon, mida olen vähemalt 7-8 korda juba varasemalt näinud. Filmi austajatel on põhjust taas rõõmustada - linateos on jälle meie kinodes, seekord isegi 3D-s ja esmakordselt eesti keeles.

Ajaloolise tõe huvides tahaksin kohe ära mainida, et ega see 3D just eriliselt midagi juurde ei andnud ja tegemist on suuresti lihtsalt kavala turundusnipiga. Varsti saame mitmeid vanu klassikuid uues kuues näha, sealhulgas näiteks ka Titanicut. Samas olen veendunud, et Lõvikuningas on täiesti väärt taaskord suurele ekraanile toomist ja ka järgmistele põlvkondadele tutvustamist.

Lõvikuningas on üks Disney süngemaid ja liigutavamaid animatsioone. See on tugeva moraaliga lugu, mis õpetab austust ja kohustuste täitmist, seletab lahti eluringi põhimõtted, õpetab olema salliv ja õiglane. Peategelane lõvikutsikas Simba suhestub alguses pisikese kinovaatajaga - mänguhimuline, natuke kangekaelne ja vahel ei kuula vanemate sõna. Filmi jooksul peab ta silmitsi seisma paljude raskete sündmustega - isa ootamatu surm, vajadus omal käel hakkama saada. Simba valib lihtsama tee ja hakkab hakuna matata (eesti k. muretu elu) põhimõtte järgi elama. Varsti ta aga mõistab, et elust ei ole võimalik niisama lihtsalt läbi kulgeda, tuleb kaitsta oma lähedusi ja vastutust võtta.

Eraldi mainimist väärib kindlasti ka Elton Johni ja Tim Rice-i poolt loodud legendaarne soundtrack, mis animatsiooni kohati lausa muusikaliks muudab. Originaallaulud on fantastilised ja meeldejäävad ning minu suureks üllatuseks kõlasid need ka eesti keeles väga hästi. Dublaaž oli tasemel ja kindlasti on nüüd pisematel lihtsam filmi nautida kui 15 aastat tagasi.

Kujutan ette, et film edastab täpselt seda sõnumit, mida tahaksid vanemad ka oma lastele teadvustada. Lõvikuninga tugevat mõju oli märgata ka kinosaalis - ma ei ole ühelgi uuema animatsiooni seansil märganud, et lapsed nii tõsiselt keskenduvad ja kaasa mõtlevad.

Viige lapsed vaatama!

Hinnang: 9/10
Lõvikuningas on tõeline animatsioonide kuningas.

Vaata alljärgnevalt lingilt, kuidas käis eestikeelse dublaaži tegemine:
Veebireporter Urmo andis uues Lõvikuningas hüaanile hääle

jaanuar 24, 2012

The Girl with the Dragon Tattoo (2011)

Autor: | Aeg: jaanuar 24, 2012 | Kommentaarid (1)

Fincheri lohetätoveeringuga tüdruk algab võimsate avatiitritega nagu režissööri varasematelegi töödele kohane. Sünged toonid ja luusse lõikav Karen O Immigrant Songi töötlus naelutab vaatajad esimesest hetkest tooli külge. Nõiduslik Zeppelini kaver tekitas minus sellise ülbe superioorsuse tunde, mis oli mul viimati hetkel, kui Twilightis hakkas mängima Muse-i Supermassive Black Hole. Trent Reznori ja Atticus Rossi kokku pandud soundtrack ei peta ootusi ka hiljem ja on kindlasti Fincheri filmi üks tugevamaid eeliseid rootsi versiooni ees.

Olles läbi lugenud Larssoni raamatu ning ära vaadanud Oplevi ja Fincheri versioonid, hakkan ma paratamatult neid kolme üksteisega võrdlema. Peamised arutluspunktid on triviaalselt karakterite ja sisu osas ja kõige rohkem meeli erutanud teema nii netifoorumites kui ka pärismaailmas - kumb Lisbeth Salander oli siiski parem, kas Oplevi Noomi Rapace või Fincheri Rooney Mara?

Mind ajab tohutult närvi paljude Fincheri filmi näinud + rootsi filmi postrit näinud + Larssoni raamatut heal juhul ainult raamatupoes näinud inimeste arvamus, et Rooney Mara oli tõetruum Lisbeth Salander kui Noomi Rapace. Rapace'le heidetakse ette liiga silmatorkavat välimust ja enesekindlust, mis vastandus Mara kartliku vargsi altkulmu jõllitava passiivsusega. Olles aga raamatu läbi lugenud, olen täiesti veendunud, et Rapace kuvatud Lisbeth ongi läbinisti raamatu-Lisbeth - haavatud aga hinges tugev, tohutult iseseisev, uudishimulik, otsekohene, julge. Jah, Mara kehastatud Lisbeth on tüki maad usutavam ohver, kuid raamatut lugenud teavad, kui vale on selline määratlus juba Lisbethi enda silmis. Paraku ei suutnud ma Fincheri filmi vaadates ka lahti saada tundest, et kuskil kaamera nurga taga on režissöör ise, kes vahetpidamata juhendab, kuidas Mara istuma, astuma ja olema peaks.

Blomkvisti karakteri valikus õnnestus Fincher tingimata paremini kui Oplev. Daniel Craig on vähemalt hulga usutavam karismaatilise naistemehe rollis, kuid kumbki režisöör ei suuda teda nii hästi ekraanil lahti seletada, kui teeb seda Larsson oma raamatus. Ülejäänud karakterite osas jääb minu arvamus üsna neutraalseks. Tõenäoliselt keeraks kirjanik hauas teist külge, kui näeks, kui brutaalselt on Fincher üle kirjutanud advokaat Bjurmani füüsilise välimuse, kuid teiste osatäitjate valiku osas võiks isegi kiitust avaldada.

Sisu osas hämmastab Fincher raamatu detailide järgimise täpsusega, kuid seda arusaamatumaks jääb ebaoluliste pisiasjade muutmine. Milleks on vaja raamatu punane kass vahetada hallikirjutriibulise vastu? Miks ei võinud Lisbeth olla filmis 24-aastane nagu raamatuski?

Sisu lahti mõtestamine on aga hoopiski teine maailm. Kuigi Oplevi versioon tõlgendas raamatut vabamalt, siis tema muudatused teenisid palju paremini novelli rõhuasetusi. Rootslaste versioonis esitati mõrvamüsteeriumi lahtiharutamine väga selgelt ja süstemaatiliselt, samal ajal kui Fincher loopis lihtsalt järjest fakte varrukast lauale. Samuti kasutas Oplev oma vabamaid tõlgendusi raamatu misogüünia põhiidee edasi andmiseks, samal ajal kui Fincheri antud temaatikat puudutav püüdlus esmaversiooni kõrval kehvaks jäi.

Oplevi filmil oli tohutult mõjuv kahest pingelisest stseenist koosneb kulminatsioon, millele järgnes lühike ja sobiv kokkuvõte raamatu lõpust. See on koht, kus ma enam Fincherit üldse ei mõista. Milleks oli vaja lõppu jätta pikk missionimpossible'lik stseen sellest, mis ei oma loo seisukohast praktiliselt üldse enam tähtsust ja oli raamatus pikalt lahti seletatud vaid ühe lihtsa fakti teadvustamiseks? Veelgi enam, milleks oli vaja kahe ja poole tunni jooksul üles ehitatud vapustavalt Lisbethi karakterilt kolme minutiga lääges lõpustseenis usutavus täiesti ära võtta?!

Ärge mõistke valesti, mulle meeldis ka Fincheri versioon väga. Kui kedagi üldse taaskord sellise projekti kallale lasta, siis ilmselgelt oli tema parim valik. Sellegipoolest on mul üsna kahju, et 2011.aasta uusversiooni ülemaailmne haipimine ja meediapromo algse väga tugeva lohetätoveeringuga tüdruku varjudesse pagendab.

Hinnang: 8/10
Film, mis sööbib mällu pikaks ajaks.

jaanuar 23, 2012

Millenniumi triloogia

Autor: | Aeg: jaanuar 23, 2012 | Lisa kommentaar (0)
Hiina kalendri järgi algas täna draakoniaasta ja mis võiks olla sobilikum kui selle esimesel päeval kirjutada lohetätoveeringuga tüdrukust.

Rootsi kirjanik Stieg Larssoni Millenniumi triloogia esimese raamatu originaalpealkiri "Män som hatar kvinnor" tähendab vabas otsetõlkes "Mehed, kes vihkavad naisi". Filmirežissöör Niels Arden Oplev on võtnud vaevaks kirjaniku algideid austada ja loonud terava käsitluse misogüünsest maailmast, mille õnnetus keskmes asub väliselt habras, kuid vaimselt äärmiselt tugev ja iseseisev noor naine Lisbeth Salander.

Filmis harutatakse süstemaatiliselt ja mõõduka tempoga lahti kahe inimese elukäik. Sündmustik hakkab kiht kihi haaval lahti koorima gootiriietuse ja macabre jumestuse alla peitunud Lisbethi läbielamisi. Ka siis, kui naine on vaataja ees alasti kistud, jääb teda katma mastaapne lohetätoveering, mis ei lase teisi kunagi täielikult lähedusse.

Temaga paralleelselt tutvume karismaatilise ajakirjaniku Mikael Blomkvistiga, kes sarnaselt Lisbethiga püüab ellu jääda maailmas, kus mõjuvõimu omavad inimesed saavad omakasupüüdlike eesmärkide nimel karistamatult teistega halvasti käituda. Saatuse tahtel nende teed ristuvad ja nad hakkavad koos lahendama 40 aasta tagust mõrvalugu.

Triloogia teises filmis on Blomkvist ja Salander juba tugeva vaimse sidemega partnerid. Kui esimene keskendus pigem Lisbethi kui karakteri tutvus-tamisele, siis teine aitab mõista, kuidas ta on selliseks kujunenud. Fookuses on naise suhted vanematega ja psühhiaatriakliinikus veedetud aastad.

Põnevikule omaselt on ka seekord vaja peategelastel lahendada ohtlik müsteerium, kuid selle ülesehitus jääb juba selgelt alla esimeses osas esitatule. Sellegipoolest on ka teises filmis paar kohta, mis vaataja emotsionaalselt väga efektiivselt läbi raputavad. Kuigi järgmise režissööri Daniel Alfredsoni "Tüdruk, kes mängis tulega" kipub olema pigem actionit täis TV-film, on see oluline samm peategelase lahtimõtestamisel.

Viimane film põhineb kolmandal raamatul "Purustatud õhuloss". Antud osas on Lisbethi tegelane arenenud sellisele tasemele, et kulminatsioonis toimunud kohtuprotsessi ajal hoidsin peaaegu hinge kinni. Võin ausalt tunnistada, et mul ei ole pika aja vältel sisikond niimoodi emotsioonidest ja ootusärevusest krampi kiskunud kui viimase lahenduse mõõduka ja väljapeetud lahtihargnemise ajal.

Salanderi osatäitja Noomi Rapace teeb täiesti vapustava rolli. Soovitan soojalt Fincheri uusversooniga võrdlejatel vaadata ära mitte ainult esimene osa, vaid terve rootslaste poolt tehtud triloogia. Jään huviga ootama, kas samuti üsna tugeva rollisoorituse teinud Rooney Mara kunagi Rapace tasemele küündib.


Hinnangud:
The Girl with the Dragon Tattoo - 8/10
The Girl Who Played with Fire - 6/10
The Girl Who Kicked the Hornet's Nest - 8/10

jaanuar 13, 2012

Umbkotid (2012)

Autor: | Aeg: jaanuar 13, 2012 | Kommentaarid (5)

Kes veel ei tea, siis eesti film saab tänavu 100-aastaseks. Sellise toreda tähtpäeva puhul lubasin endale, et pööran 2012. aastal eriti tähelepanu just kodumaistele teostele. Juhuse tõttu sai esimeseks valikuks Rain Tolki ja Andres Maimiku uus komöödia Umbkotid.

Film on mõnus vaade reklaamitegemise kaadritagustesse, kus pilgatakse nii tegijad, kliente kui ka tervet loomingulist protsessi. Ma ei ole küll selle maailmaga väga tõsiselt tutvunud, kuid tekib aimdus, et nii mõnegi tähelepanekuga on üsna täkkesse pandud. Tore oli vaadata kodumaist komöödiat, mis ei tekitanud ebamugavat piinlikkust, vaid pani saalitäie vaatajaid laginal kaasa naerma. Plusspunktid ka selle eest, et häid ja meeldejäävaid tsitaate oli erakordselt palju.

Umbkottides esineb oma nime all terve plejaad tuntud eesti näitlejaid ja avaliku elu tegelasi - Jüri Aarma, Madis Kalmet, Ott Sepp, Farmi-Gabriel, Nõia-Ints ja paljud teised. Kasutatakse samasugust lüket nagu Kuukulgur Filmi eelmises komöödiaprojektis Kormoranides - ohtralt kuulsusi ja pseudokuulsusi minuti kaupa ekraanile. Ka peategelased Tolk ja Maimik esitavad veenva pilaversiooni iseendast.

Tsiteerin siinkohal Postimehe artiklit, kus Maimik kirjeldab Kormorane:
Pigem soovisime tekitada ahaa-efekti, pannes osa tuntud nägudest ootamatusse rolli ning teised iseenda avaliku kuvandi üle nalja viskama. Eneseiroonia on uskumatult vabastav kogemus. Lisaks käib meie stiili juurde, et dokumentaalfilmi lõimime sisse mängulisi elemente ning mängufilmi toome dokumentaalset juuretist.

Tundub, et Maimikule meeldib häid ideid recycleda, sest antud lõik sobib väga täpselt kirjeldama ka Umbkottide filmi.

Kokkuvõttes, mõnusalt lühike ja ladus (ainult 57 minutit) humoorikas lugu, millel on potentsiaali kodumaiste komöödiate lippu kõrgel hoida. Muide, tsiteerides otse facebooki infosektsioonist, tegemist on eesti tingimustes unikaalse linateosega, millele pole kulutatud sentigi maksumaksja raha. Tubli töö, poisid!

Hinnang: 7/10
Kormoranide vigadest on õpitud ja Umbkotid on juba päris mitme kraadi võrra parem.

jaanuar 12, 2012

Mission: Impossible - Ghost Protocol (2011)

Autor: | Aeg: jaanuar 12, 2012 | Lisa kommentaar (0)

Uus hea võimatu missioon vana hea Tom Cruisega. Kuri geenius Koobalt laseb oma kavatsuste maskeerimiseks Kremli õhku, Tommyboy jääb kõiges süüdi ja peab seejärel hakkama oma head nime puhastama ning muuhulgas ka maailma päästma. Siinkohal on talle abiks hästi välja treenitud tiim, miljon lahedat tehnikavidinat ja survival skillid, mis teeks silmad ette isegi John McClane-ile.

Väga lahe oli! Pole tükil ajal näinud filmi, mis edevusemeelt nii hästi hellitaks. Milline inimene ei tahaks omada sellised lahedaid vidinaid nagu näiteks skänner-lääts ja näotuvastusega võltssein? Mis kõige toredam, erinevalt paljudest teistest spioonifilmidest kasutati siin vahendeid, mis tunduvad isegi reaalselt teostatavad olevat.

Keda tehnika nii palju ei eruta, siis silmakommi oli ka teistes valdkondades. Luksuslikud interjöörid, vapustavates kokteilikleitides naised. Lisaks veel üle mõistuse ägedad autod, eriti sinise valgustusega BMW visioonauto, mis filmi teises pooles Cruise-i kasutusse on usaldatud.

Eraldi vääriks tunnustust maailma kõrgeimas hoones Burj Khalifa hotellis filmitud stseenid. Olen korduvalt lugenud selle kohta nii Wikipediast kui ka igalt poolt mujalt, kuid alles nüüd suutsin veidigi hoomata selle mastaapsust. Ja siis, kujutate ette, läheb Tom Cruise-i karakter 119.korruse välisseinale ronima umbes sama näoga nagu läheks jäätist ostma. No biggy.

Veidi tõsisemalt rääkides, neljanda võimatu missiooni osas oli tegu mõnusa stiilse actioniga. Vanameister Cruise on jätkuvalt väga heas vormis ja tema toetav meeskond eesotsas Simon Peggi kehastatud Benji-ga vedas filmi kenasti tempokalt lõpuni. Hea meelelahutus kõige otsesemas mõttes.

Mina sain igatahes bucket listi ühe rea juurde - vähemalt kord elus Burj Khalifa tipust alla vaadata.

Hinnang: 7/10
Blockbuster action done right.

jaanuar 10, 2012

Sherlock Holmes: A Game of Shadows (2011)

Autor: | Aeg: jaanuar 10, 2012 | Kommentaarid (2)

Käisin kaks aastat tagasi esimest Sherlock Holmesi vaatamas ja olin sellest võrdlemisi vaimustuses. Teine film väga palju ootusi ei peta...ühe olulise "aga"-ga. Nimelt, kui vähegi võimalik, vältige varasemalt treileri vaatamist! Kuna käisin eelmise aasta viimastel kuudel päris palju kinos, siis olin antud filmi tutvustust 5+ korda näinud...ja see rikkus kõik minu jaoks ära.

Sherlockifilmid on üles ehitatud nii, et vaatajal saaksid kogu aeg väikesed hammasrattakesed peas tööd teha. Mis just juhtus? Kuidas seda või teist lahti seletada? Mis nüüd edasi saama hakkab? Paraku teadsin ma tänu treilerile pidevalt ette, kuhu üks või teine liin viib. Seetõttu hakkas mul lihtsalt igav ja ootasin, et "sisutäiteosad" kiiremini otsa saaks ning lugu järgmisesse treileris ära näidatud punkti jõuaks.

Visuaalne pool oli ilmeksimatult Ritchielik. Lähivõtted, aegluup - kõik oli täpselt nagu esimeses Holmesis, Rocknrollas ja varasemates filmides. Kui päris aus olla, siis mingi aja peale tüütasid aegluubis kaadrid ära - alguses oli väga efektne, lõpus pigem we get it, can we please go on with the story already emotsioon. Ritchie maniakaalne relvade ja tulistamise sõltuvus ajas juba naerma, aga tuleb tunnistada, et antud filmis oli see kõik omal kohal ja andis isegi võimaluse mõned selletemaatilised steenid filmi parimate sekka tituleerida. Holmesi karakter oli aga liiga kerglaseks tehtud ja mingil hetkel ei näinud ma temas enam briljantset detektiivi, vaid naisteriietes huulepulgaga kokku mäkerdatud klouni.

Olen nüüd välja toonud hulgaliselt häirivaid aspekte, aga tõele au andes, midagi mõnusat viimases Sherlockis siiski oli. Esines stseene, kus sündmused olid väga meisterlikult välja mängitud ja õnneks jagus filmi peale rohkem põnevaid hetki, kui treiler neid ära spoilerdada jaksas. Ajastutruud võtteplatsid toitsid juba loomupäraselt uudishimu ja näitlejate tiim esines ka üsna tugevalt. Ainult professor Moriarty asemele oleksin valinud radikaalselt erineva osatäitja, but that's just me.

Muide, Sherlock nagu ma olen, arvasin lõputwisti ka juba enne ära. Aga see oli pigem rõõm, sest jõudsin sellele järeldusele ise, mitte treileri abiga.

Hinnang: 5/10
Kui treiler näitab kõik põhilised arengud ja actionikohad ära, siis mida kuradit ma veel kinno vaatama lähen?!

jaanuar 09, 2012

Puss in Boots (2011)

Autor: | Aeg: jaanuar 09, 2012 | Kommentaarid (1)

Eelmise aasta viimastel päevadel tekkis tahtmine vaadata ära midagi lihtsat ja lighti. Soodne 3D hind Ekraanis, IMDb skoor 7.0, paljukiidetud animatsioon - mida veel tahta? Nii osutuski valituks Saabastega Kassi järjekordne tulemine.

Ma ei tea, kas ma hakkan nüüd animatsioonide jaoks liiga vanaks jääma või ei ole osanud seda varem tähele panna, aga kogu stsenaarium oli kuidagi väga...eluline. Teisisõnu, väikesed lapsed näevad toredat kiisufilmi, aga mina ja kaaslane saime sealt hoopis teistsuguse pildi. Film algab sellega, et Saabastega Kass on veetnud öö, vabandust väga, kena kiisupreilit rautades ja üritab hommikul vaikselt ära hiilida. Terve filmi jooksul rõhutatakse tema naistemehe (naistekõutsi?) kuulsust ja vat et kerglaseid elukombeid. Kirsiks tordil on stseen, kus põhivillain'id Jack ja Jill arutavad omavahel, kas nad on oma elus jõudnud sellisesse punkti, et hakata lapsi tegema. Võib-olla ma mõtlen üle, aga väga täiskasvanulikud alatoonid igatahes.

Muidu oli lugu üsna tore. Põhiliini oli sisse seotud Jacki ja oavarre muinasjutt ning antikangelaseks oli peategelase kõrval Humpty Dumpty. Kõik kassid olid animatsioonis võrdlemisi tõetruult kujutatud ja visuaal väga professionaalselt tehtud. 3D-d kasutati samuti osavalt ära - üldiselt vähe, aga kui prahti silma lendas, siis ikka nii tõetruult, et panin silmad instinktiivselt kinni.

Natuke on kahju, et kinos kõik seansid eestikeelse dublaažiga olid. Saabastega Kassile andis originaalis hääle Antonio Banderas ja pildi (ja Shrekide) põhjal kaldun arvama, et selline kooslus võis väga fantastiline olla. Paraku levib viimastel aastatel tendents, et ühtegi ingliskeelset seanssi kavasse ei võeta. Ilmselt on minusuguste sihtgrupp liiga väike ja ei tasu kinodele ära.

Hinnang: 7/10
Dreamworks tõi kastanid tulest välja.

jaanuar 02, 2012

2011.aasta kokkuvõte

Autor: | Aeg: jaanuar 02, 2012 | Lisa kommentaar (0)
Filmide vaatamine on fantastiliselt tore tegevus. Ainult üks asi saab selles valdkonnas veel põnevam olla - filmide põhjal statistika ja nimekirjade koostamine. Here goes!


Üldine statistika ja hinnangud

2011. aastal vaatasin filme 107 korral. Neist 12 olid kordusvaatamised.

58 filmi vaatasin erinevates Eesti kinodes ning filmifestivalide tarbeks ette valmistatud väliekraanidel ja saalides.


Kõige mõnusamad filmielamused olid Solarises ja Artises. Mõlemad on minu silmis hubased ja hea kvaliteediga kinod.

Viisakate piletihindade eest tõstaksin esile Solarise ja Ekraani. Esimene tegi aasta alguses toreda kliendikampaania, mille raames oli võimalus kõikidel registreerijatel liikuda automaatselt kõige kõrgemale tasemele. Ekraani hinnad on aga kenasti väikese filmivalikuga korrelatsioonis. Aitäh! Mulle kui tudengile on taskukohased hinnad eriti olulised.

Filmifestivalidest jäi kõige südamelähedasemaks Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festival (HÕFF). Hea korraldus ja super õhkkond. Jätkuvalt saadan ka kõige palavamad tervitused PÖFFi ja tARTuFFi korraldajatele.


Parimad filmielamused

Draamad



Intelligentsed romantilised komöödiad



Mõnusalt ropud komöödiad



Fantaasia ja Sci-Fi



Thrillerid



2011. aastat jäävad minu jaoks iseloomustama kehvade uusversioonide ja rahamaiguliste järgede rohkus ning indiefilmide ja fantaasia (Potter, Twilight ja koomiksid) võidukäik. Tõelisi pärle oli omajagu, kuid neid oli üsna keeruline muu vahu seest üles leida. Jääb üle loota, et 2012 märksõnaks saab kvantiteedi asemel kvaliteet.

Head uut filmiaastat!
© Eveli filmiblogi is powered by Blogger | Author: Eveli Pung (evelipung@gmail.com) | Template designed by Josh Peterson