oktoober 31, 2012

Sinister (2012)

Autor: | Aeg: oktoober 31, 2012 | Lisa kommentaar (0)

Importpüha halloweeni nimel võtsin eelmisel nädalavahetusel südame rindu ja käisin kinos õudukat vaatamas. Enne olin veel [Rec]-i ja Paranormal Activityga ka soojendust teinud. Ega muidu poleks vist julgenud, aga Cinamoni kinosaalides on see meeldiv featuur, et istmetevahelise käetoe saab üles lükata ja kõrvalistujale (soovitatavalt tuttavale) kaissu pugeda, kui väga hirmsaks läheb.

Aga väga hirmsaks ei läinud! Julgen siiamaani üksinda kodus pimedas olla ja pilte sorteerida. Deemoneid ei karda, eksessiivset kogust silmalainerit ka mitte. No olgu. Vahepeal võttis õige naaaatuke kõhedaks.

Õudusloo keskmes on true storyde põhjal krimkasid üllitav kirjanik Ellison Oswalt (Ethan Hawke), kes veab karjääriläbimurde nimel oma armsa ja lepliku pere ühest USA väikelinnast teise, eesmärgiga elada iga kohutava mõrvaloo sündmuspaiga läheduses, mille detaile ta oma järjekordses raamatus lahkama hakkab. Filmi algab kolimisega majja, mille eelmine pere leidis oma õnnetu lõpu tagaaias kasvava puu otsa pooduna. Nagu arvata võib, jõuab kirjanik oma uue raamatu jaoks taustauuringut tehes sündmusteni, mis illustreerivad parimal moel ignorance is bliss vanasõna.

Sinisteri tugevaimaks plussiks pean head vahekorda normali (vanad head lihast ja luust psühhopaadid, inimkehas pahategijad) ja paranormali (vaimud, koletised, deemonid jms) vahel. Tavapäraselt võin viimasele ehitatud filmid lihtsalt maha kanda, kuna see ei hirmuta ega eruta mu uskmatut hinge ühestki otsast. Arvestades milline suund lõpupoole võetakse, oli lausa rõõm näha inimesi arusaadaval ja inimlikul (loe: inimese poolt sooritataval) moel tapetud saamas. Jah, ma annan endale aru, kui valesti see kõlab.

Kuigi kogenud õudukaguru mu kõrval pidas Sinisteri üsna etteaimatavaks, ei pannud me kumbki seda otseselt pahaks. Suurte twistide puudumine või pigem just läbinähtavus ei teinud filmi paremaks ega halvemaks. Mündi teise küljena sai kõik ka kenasti lahti seletatud ning suurimaks müsteeriumiks jäi organisatoorne küsimus - miks Ethan Hawke üldse sellistes filmides mängib?!

Hinnang: 6/10
The Shining igatahes ei olnud.

oktoober 24, 2012

Looper (2012)

Autor: | Aeg: oktoober 24, 2012 | Lisa kommentaar (0)

Kui filmid oleks sugulased, siis Looper ja Inception oleks minu joonistatud sugupuu skeemil vennad. Mõlemad on muljetavaldavad aegruumi manipulatsioonid, mis jätavad vahetult peale vaatamist tugeva wow-efekti sisse ja mõned kuud hiljem kena mälestuse tollest emotsioonist.

Peategelane Joe (Joseph Gordon-Levitt) on palgamõrvar, kelle ülesandeks on maffia poolt tulevikust tagasi olevikku saadetud inimesi maha nottida. Ühel päeval avastab Joe, et talle on elimineerimiseks saadetud ei keegi muu kui tema enda tuleviku-mina (Bruce Willis). Juba antud kirjeldusejupp peaks andma ettekujutuse ajaga mängimise keerukusest. Sünkroonides omavahel oleviku ja tuleviku saab režissöör-stsenarist Rian Johnson relva, millega väga lahedaid trikke teha ning sci-fi fännide õnneks ei jäta ta sellest tulistamata.

Looperit õnnestub kõige paremini nautida vaatajal, kes suudab kogu ajarändamise virrvarris end osavalt positsioneerida - piisavalt palju kaasa mõelda, et põhjuslikkusest aru saada ning samas üleanalüüsimist vältida. Inglise keeles on tore väljend to take something at face value. Kes mõistab, rakendagu!

Looperisse süvenedes haaras põnevus kaasa ja lasi lahti alles hetkel, kui vaataja oli IMDb-sse sisseloginud ja lahti lasknud klikist, mis filmile umbes kümme hindeks vajutas. Tundub justkui mõistlik seletus säravale tähelennule Top 250-sse. Tõenäoliselt ei õnnestu Looperil küll edetabelis vanema venna Inceptioni naabruskonda elamist soetada, aga väärt vaatamist on ikkagi.

Ainult sellest hakkas natuke kahju, et Joseph Gordon-Levitt meenutas kohati rohkem Bruce Willist kui Willis iseennast. Sest ennäe imet, viimane on vahepeal päris vanaks jäänud.

Hinnang: 8/10
Kuidas Sina iseendaga tulevikust läbi saaksid?

oktoober 17, 2012

To Rome with Love (2012)

Autor: | Aeg: oktoober 17, 2012 | Lisa kommentaar (0)

Viimasel ajal on kinos üsna korralik romantikapõud olnud. Minu õrnad ja naiselikud sõbrannad, kes siiski vapralt kinos püüavad käia, meelitatakse meeste poolt Dreddi, Looperit, Savages'i või midagi analoogset vaatama. Kuule lendab, verd lendab, päid lendab. Õnne ja armastust ei paista justkui ühestki kaadrist ning kui juhtubki midagi ligilähedaselt romantikat meenutama, siis esitatakse seda nii väärakas/vääritus kastmes, et isegi neiud vaataks pigem peade otsast laskmist.

Jumal tänatud, et meil on vana hea Woody Allen, kes iga aasta romantilisi komöödiad välja laseb, järjekindlusega, mis peaaegu konkureerib Coca-Cola tootmisliini omaga. Armastusega Rooma on järjekordne viisakas ja mõnus lugulaul, millel Woodyle iseloomulik signatuur küljes ja tempel peal. Staaride menüüst leiab igaüks oma lemmiku - valikus on Alec Baldwin, Penelope Cruz, Jesse Eisenberg, Ellen Page ja nii mõnigi tundmatum nägu, mis filmi jooksul väga võluvaks muutub.

Popp on pikemalt mõtlemata nentida, et Midnight in Paris oli parem, aga ega see mõte siis praegust filmi kohe halvaks tee. Vastupidi, jutustused olid mõnusad, dialoogid vaimukad ja mitmed stseenid jätsid feelgood tunde sisse. Meeldis!

Hinnang: 7/10
Tüüpiline ja kindel Woody Allen kvaliteet.

oktoober 11, 2012

Beasts of the Southern Wild (2012)

Autor: | Aeg: oktoober 11, 2012 | Lisa kommentaar (0)

Forum Cinemas kinokett on viimasel ajal, vägagi tänuväärselt, hakanud laiemat ja huvitavamat filmivalikut sisse ostma. Kuna Intouchables (eestikeelse nimetusega 1+1) oli üks selle aasta parimaid leide, ei tekkinud kahtlust minna riskile ja nädalavahetuse kinokohtinguks Beast of the Southern Wild valida.

Filmi keskmes on kuueaastane Hushpuppy, kes elab oma isa ja veel mõnekümne asukaga eraldatud võsaslummis, mida hellitavalt Vanniks kutsutakse. Väljavaated ei ole just kuigi head - isa on tõsiselt haige ja kommuuni ähvardab üleujutus, mis võtab niigi kehvad ja kitšprahti täis, ent ometigi nii kalliks ja koduseks saanud hurtsikud oma meelevalda.

Hushpuppy isaga.

Film räägib ennekõike kohanemisest ja kasvamisest. Kuidas üks ajajärk otsa saab ja uuega asendub. Paraku on muutus tolle seltskonna kõige suurem vaenlane ning peategelased püüavad kümne küünega olevikust kinni hoida. Kõige olulisem ja meeleheitlikum eesmärk on hoida kõike status quo.

Õnne otsimas.

Suurimatele püüdlustele vaatamata ei õnnestu ajateljelt maha astuda ja ühe koha peal seistes vaadata, kuidas maailm mööda sõidab. Vastu tahtmist ja üdini pealesunnitud kohtumine arenenud tsivilisatsiooniga on nii kontrastne, et peategelaste äng sirutab justkui 3D-s käe läbi ekraani ja torkab vaatajat terava sõrmega. Ja vaataja tunneb seda.

Kohati tekitas peategelase häbitu armastusväärsuse müümine ka trotsi. Ülepingutatud väikesed hetked, laused, mis mõeldud muljet avaldama. Nüüd filmile tagasi mõeldes see enam ei häiri ja võin südamerahuga palli võrra kõrgema hinde anda.

Hinnang: 7/10
Võimalus tutvuda keskkonna ja teemadega, mille peale sa pole tõenäoliselt kunagi sügavamalt mõelnud.

© Eveli filmiblogi is powered by Blogger | Author: Eveli Pung (evelipung@gmail.com) | Template designed by Josh Peterson