Tõde ja õigus (2019)

Autor: Eveli | Aeg: märts 01, 2019 | Lisa kommentaar (0)

https://www.imdb.com/title/tt5593384

Mul on väga hea meel, et selline ilus film meie vabariigi 100. sünnipäevaks valmis.

Eestlasena tahaks nuriseda, sest nurisemine teeb rõõmsaks. Kiita, seevastu, on peaaegu et piinlik. Äkki keegi veel põrutab, et mida sa õige jorised, ei olnud nii hea ühti.

Aga oli küll. 

Kiidusõnu jätkub kõikjale. Stsenaarium oli vahva ja ladus. Karakterid reljeefsed, näitlejatööd suurepärased. Andres ja Krõõt jäävad pikalt vaimusilma. Lumised, suvised, soised, viljased maastikud täidavad hinge, sest Eesti on ilus.

Soovitan kindlasti esimest korda kinos vaadata. Film on pikk, 2 tundi ja 45 minutit. ETV kõrvalt võib tekkida kiusatus mõni võileib teha, aga ühtejutti vaadates on emotsioon vahvam.

Hinnang: 9/10
Film, mille üle saab uhke olla.

Baby Driver (2017)

Autor: Eveli | Aeg: juuli 20, 2017 | Kommentaarid (1)

http://www.imdb.com/title/tt3890160

B-a-b-y, baby....

Mind tegi kohe rõõmsaks, kui üle pika aja taaskord kinno sattudes trehvas üks ilmatuma äge film. Shaun of the Deadi ja Hot Fuzzi režissöörilt ei oleks kindlasti midagi sellist oodanud. Seda ütlen suure poolehoiuga nii eelnimetatute kui ka käesoleva filmi vastu. 

Peategelane Baby (Ansel Elgort) võlub esimestest minutitest oma chilli rahu, heasüdamlikkuse ja mõnevõrra kohmetu enesekindlusega. Säärane cute, caring & strong silent type, kes paneb kõik neiud naeratama. Sama lihtne on ka naispeategelasel Deboral (Lily James), kel piisab vaid korraks suuri silmi teha või suu kõrvuni naeratada ja ongi korras.

Lisaks veel sexy chick, crazy guy, cool dude, funky kid, Soprano-style baddie, palju ilusaid autosid, tagaajamisstseene, mõned flashbackid ja ongi film, mis peaks pea iga vaatajat vähemalt mõnes aspektis kõnetama.

Mõnus meelelahutus, mis oskab ära utiliseerida filmikunsti võlusid ja kick-ass soundtracki. Mõni tegelane jäi võib-olla veidi pinnapealseks ja mõni tagaajamisstseen suti venima, aga see on tühine üldmulje taustal. Äge!

Hinnang: 9/10
Naiivselt cool heatujufilm!

La Grande Bellezza (2013)

Autor: Eveli | Aeg: november 17, 2014 | Lisa kommentaar (0)

http://www.imdb.com/title/tt2358891

Millal jõuab kätte aeg, kui väline sära ja kõvemini kisajate kära ei jaksa enam summutada igatsust eheduse ja sisukuse järgi? Mis on see, mis meid päriselt katki teeb, tervikuks sulatab ja südamepõhjani läbi liigutab? Kus on maagia, mida oled aastaid taga otsinud?

La Grande Bellezza suudab kõneleda kurvameelsuse šarmantseks, kibestumuse poeetiliseks ja kaotusvalu romantiliseks. Seejuures siiralt.

Ilmselt ei tee ka paha kasutada võimalust läbi filmi iseenda sisse vaadata. Ja nii muuhulgas, enda vastu sutike aus olla.

Nii kuis eelmise PÖFF-i lõpufilm sai mu 2013. aasta lemmikuks, ei ole 2014. aastal vaadatutest miski mind nõnda rõõmustanud ja kurvastanud kui grand prix teeninud La Grande Bellezza. Jääb vaid lootus, et reedel alanud PÖFF aitab mul taaskord uusi lemmikuid leida. Ehk ka teil.

Hinnang: 10/10
Suurejooneline ilu.

Still Life (2013)

Autor: Eveli | Aeg: detsember 31, 2013 | Kommentaarid (1)

http://www.imdb.com/title/tt2395417

Still Life on 2013. aasta parim film. Ma ei mõista, miks keegi sellest ei kirjuta, miks keegi sellest ei räägi. Isegi suurimad pöffihundid vaikivad oma blogides tänavuse festivali lõpufilmi kohalt. Ma ei taha uskuda, et see film korda ei lähe, sest nagu ütleb väga tabavalt postri tagline - see on tõepoolest a rare thing.

John May (Eddie Marsan) on kohaliku linnavalitsuse ametnik, kelle ülesanne on leida omaksed neil, kes on surnud üksi oma kodus ning kelle vastu ei ole keegi huvi tundnud. John vaatab üle lahkunu kodu ja isiklikud asjad - pildid, meened, kirjad - ning püüab nende abil kontakti leida lähedastega. See on enamikel juhtudel lootusetu üritus, sest võõraks jäänud tütar või poeg ei viitsi teisest linnast isegi matusele kohale sõita.

Nii juhtubki, et John on tavapäraselt ainuke kohalviibija, kes koostab kirikuisale kõneteksti toetudes kodust leitud esemetele - kuidas lahkunu armastas oma kassi, reisis palju või kandis alati maitsekaid pärleid. Kuigi teised linnavalitsuse ametnikud suhtuvad Eddie töösse skeptilisusega ja peavad seda tarbetuks, käsitleb John iga juhtumit vankumatu austusega ning on veendunud, et äkki on siiski kuskil keegi, kes hoolib ja kes tahab tulla lahkunuga veel viimast korda hüvasti jätma.

Kui sureb mees Eddie kortermaja vastas, võtab mees endale südameasjaks välja selgitada, kus on tema lähedased ning kuidas jõudis kadunu sellisesse punkti elus. Selle teekonna käigus paneb Eddie järk-järgult kokku killud mehe elust ning leiab viimaks aja vaadata ka iseenda sisse.

Režissöör Uberto Pasolini on loonud teose, mis sünteesib väikestest asjadest kokku suure emotsiooni. Palju tähelepanu on pisikestel detailidel. Hetkega unustusse langevad tavalised monotoonsed igapäevategevused on eksimatu metronoomi taktis õige tempoga välja peetud ja kantud. Kuni mõistad, et ka neis on vaikne ilu, tähtsus, tagamõte ja alatoon. 

Still Life kogub kokku väikesed värvilised liivaterad ning kõik, kes on näinud tiibeti liivamaale, teavad millised fantastilised meistriteosed võivad valmida neid meisterlikult mustrisse sobitades. Morbiidsele iseloomule vaatamata haruldane, üdini tore ja meelisoojendav film.

Hinnang: 10/10
Minu lemmik aastast 2013.

Land of Oblivion (2011)

Autor: Eveli | Aeg: detsember 01, 2011 | Lisa kommentaar (0)

http://www.imdb.com/title/tt1555084/

Minu lemmikanekdoot on umbes selline: Kuidas aru saada, et Tšernobõlis on kevad kätte jõudnud? Vastus - muru läheb siniseks ja linnud hakkavad haukuma.

On aasta 1986. Imekaunis Anja (Olga Kurylenko) ja Pjotr on armunud ning valmistuvad kogu oma elu koos veetma. 26.aprillil on nende pulmapäev. Igavene õnn on peaaegu käeulatuses, kuid järsku kutsutakse tuletõrjujast Pjotr otse peolt kustutama tulekahju lähedalasuvas tuumajaamas. See on viimane kord, kui Anja armastatud meest näeb. 10 aastat hiljem kohtume taas Anjaga Pripjati linnas, kus ta viib giidina läbi ekskursioone keelatud tsoonis.

Minu lemmik PÖFF-ilt. Ei ole just palju filme, mis oskavad nii hästi lugu jutustada. Iseasi, kui tõetruu see ajalooline pool nüüd oli, aga kõik Pripjati stseenid olid kohapeal üles võetud ning pärast filmi režissöör Michale Boganimiga kohtudes jäi mulje, et ta on põhjaliku eeltöö teinud.

Näeme mitmete inimeste lugusid. Kes kaotas abikaasa, kes sõbra, kes ei näe enam kunagi oma isa. Koduloomad, kes maha jäeti, asjad, mida ei tohtinud kaasa võtta. 10 aastat hiljem viib ekskursioon kõledasse mahajäetud linna, kus on aeg seisma jäänud. Puud on kasvanud läbi lagunenud majade, tapeedid tuhmunud. Vaikus, kõikjal on vaikus.

Eks muidugi võib norida pisiasjade kallal. Näiteks 10 aastat niiskuse käes seisnud klaver ei tohiks päris kindlasti nii hääles olla või tint peaks päikese käes selle aja peale juba ära pleekima. Aga see ei oma tähtsust. Tunnetus on hästi edasi antud ja peakangelannat kehastanud Olga Kurylenko (kes on muide ise Ukrainas sündinud ja elas Tšernobõli katastroofi ajal seal) teeb fantastilise rolli. Jään algusest lõpuni uskuma, et ta on tõesti kõik selle läbi elanud.

Olles ise sündinud 1987.aastal Nõukogude Liidus, on Tšernobõli katastroof midagi sellist, millest minu peres on rohkem kui korra räägitud. Ma ei kujuta ette, kuidas uuem generatsioon seda filmi vastu võtaks, aga julgen arvata, et tegemist on väärt vaatamisega ka neile, kelle jaoks antud teema nii tuttav ei pruugi olla.

Ma ei hakka valetama, anekdoot on jätkuvalt tapvalt naljakas. Aga...

Hinnang: 10/10
Tõestus, et ka ääretult kurba lugu on võimalik äärmiselt kaunilt jutustada.

Ben X (2007)

Autor: Eveli | Aeg: september 01, 2011 | Kommentaarid (1)

http://www.imdb.com/title/tt0953318/

Ma olin 13-aastane, kui kooli vahetasin. Uus algus, uued inimesed. Enamik klassikaaslastest siiski tundsid juba varasemalt üksteist, sest nad olid sama kooli paralleelidest uude eriklassi tulnud. Kohe alguses torkas teiste seast silma üks klassiõde, kes oli vaiksem, kandis imelikke riideid ja käis vahetunnis mööda seina. See ei jäänud märkamata ka klassivendadele, kes teda halastamatult kiusasid. Minu jaoks oli see täiesti hämmastav käitumine - kuidas on võimalik, et inimesed absoluutselt ilma igasuguse põhjenduseta teevad teisele haiget? Lapsele, kellel oleks vaja just tuge, et sotsiaalselt areneda, et tunda mingitki kuuluvustunnet. Ja teised klassikaaslased vaatasid seda kõike tuimalt pealt.

See oli vist septembrikuu teine või kolmas nädal enne bioloogiatundi, kui klassivennad teda jälle mõnitama hakkasid. Mul oli selleks hetkeks süda pahaks läinud kogu apaatsuse peale, astusin klassivendade juurde ja ütlesin ühe lause - "jätke ta rahule". Sellest ühest lausest piisas, et kindlustada endale nende mõnitamine ja kiusamine mitmeks järgnevaks aastaks. Õnneks olin ma piisavalt tugev, et ignoreerida ja vastu võidelda, nii et keskkooli jõudes ei tahtnud ega julgenud keegi mind rohkem torkida. Seda klassiõde, keda oli aastaid kiusatud enne kõnealust intsidenti, kiusati lõpuni välja - 12.klassi tutipeojärgsel väljasõidul kallati ta veega üle ning terve lend vaatas naerdes pealt, kuidas ta tulutult oma kiusajaid mööda heinamaad pisarais taga ajas.

Ben X on Belgia režissööri Nic Balthazari käe all valminud film autistlikust noorukist Benist (Greg Timmermans), kelle eakaaslased ta elu põrguks teevad. Julmad klassivennad alandavad teda igal võimalikul moel, samal ajal kui ülejäänud kaasa naeravad või sekkumata pealt vaatavad. Ben, kellel on raskusi isegi igapäevaste tegevuste sooritamisega, põgeneb iga hommik ja õhtu ahastust tekitava reaalsuse eest online rollimängude maailma. See on ainuke koht, kus ta on tugev ja respekteeritud ning mis pakub talle varjupaika.

Antud film torkab sotsiaalset närvi mitmel erineval tasandil - autism, koolikiusamine, enesetapp, hinnagute jagamine ja sildistamine. Tekkinud olukorda vaadatakse läbi erinevate silmade. Ben analüüsib ennast ja maailma, tema ema räägib väsinult igavesest võitlusest selle eest, et poega võrdsena koheldaks, isa ei oska midagi ette võtta, koolidirektorid ja õpetajad laiutavad käsi ning räägivad olukorra lootusetusest, arstid pakuvad välja erinevaid hinnanguid ja diagnoose, mõistmata mida Ben tõeliselt läbi elab ning klassikaaslased näevad temas vaid väärakat, keda on mõnus endast välja ajada.

Beni sisemonoloogid lasevad vaatajatel näha tema igapäevaseid suuri võitlusi väikeste asjade nimel. Kuidas jõuda bussiga õigeks ajaks kooli, kuidas käituda normaalselt, kuidas ja millal naeratada. Tihtipeale on tal kaasas kaamera kaasõpilaste käitumise filmimiseks, et hiljem selle pealt õppida. Leidub aga asju, mida ta ei suuda kunagi mõista - kujundlikke väljendeid, teatud emotsioone ja palju muud.

Koolikiusamisest on tehtud palju filme. Siinkohal võiks natuke paralleele tõmmata eesti linateosega Klass, mis puudutab analoogseid teemasid. Kuigi hindan seda väga kõrgelt, imponeerib mulle Balthazari film palju rohkem, kuna see on oluliselt sügavam ja kihilisem. Ka tehniline teostus on väga tasemel - fantastiline kaameratöö teeb filmi juba ainuüksi visuaalselt poolelt kütkestavaks.

Ma ei tea ühtegi filmi, mis annaks sõnumit nii hästi edasi kui Ben X. Mis oleks nii siiras ja nii läbinägelik ning mis käsitleks nii mõjuvalt erinevaid valupunkte. Mõnel vaatajal võib tekkida arvamus, et filmis nähtu on võimendatud, kuid kahjuks eksisteerivad sellised haiget tegevad ja alandavad seigad ka reaalsuses. Olen näinud, olen kogenud.

Täna on 1.september ja 136 440 last läks taaskord hommikul kooli. Erinevad uuringud näitavad, et aukartust äratav protsent õpilastest on ühel või teisel viisil kiusamisega kokku puutunud. Sellegipoolest, olukord ei ole lootusetu ja koolivägivald ei ole paratamatus! Kui näed, et kedagi kiusatakse, siis ära mine sellega kaasa. Ära vaata naerdes pealt, vaid astu kiusatava kaitseks välja. Informeeri õpetajaid ja vanemaid. Või kui sa ei julge midagi rohkemat ette võtta, siis mine mõnel vahetunnil kiusatava juurde ja ole sõber. Ole kasvõi 10 minutiks siiralt toetav sõber, sest sellised asjad loevad väga.

Hinnang: 10/10
Mõtlemapanev, annab sõnumi väga hästi edasi.