detsember 31, 2013

Still Life (2013)

Autor: | Aeg: detsember 31, 2013 | Kommentaarid (1)

Still Life on 2013. aasta parim film. Ma ei mõista, miks keegi sellest ei kirjuta, miks keegi sellest ei räägi. Isegi suurimad pöffihundid vaikivad oma blogides tänavuse festivali lõpufilmi kohalt. Ma ei taha uskuda, et see film korda ei lähe, sest nagu ütleb väga tabavalt postri tagline - see on tõepoolest a rare thing.

John May (Eddie Marsan) on kohaliku linnavalitsuse ametnik, kelle ülesanne on leida omaksed neil, kes on surnud üksi oma kodus ning kelle vastu ei ole keegi huvi tundnud. John vaatab üle lahkunu kodu ja isiklikud asjad - pildid, meened, kirjad - ning püüab nende abil kontakti leida lähedastega. See on enamikel juhtudel lootusetu üritus, sest võõraks jäänud tütar või poeg ei viitsi teisest linnast isegi matusele kohale sõita.

Nii juhtubki, et John on tavapäraselt ainuke kohalviibija, kes koostab kirikuisale kõneteksti toetudes kodust leitud esemetele - kuidas lahkunu armastas oma kassi, reisis palju või kandis alati maitsekaid pärleid. Kuigi teised linnavalitsuse ametnikud suhtuvad Eddie töösse skeptilisusega ja peavad seda tarbetuks, käsitleb John iga juhtumit vankumatu austusega ning on veendunud, et äkki on siiski kuskil keegi, kes hoolib ja kes tahab tulla lahkunuga veel viimast korda hüvasti jätma.

Kui sureb mees Eddie kortermaja vastas, võtab mees endale südameasjaks välja selgitada, kus on tema lähedased ning kuidas jõudis kadunu sellisesse punkti elus. Selle teekonna käigus paneb Eddie järk-järgult kokku killud mehe elust ning leiab viimaks aja vaadata ka iseenda sisse.

Režissöör Uberto Pasolini on loonud teose, mis sünteesib väikestest asjadest kokku suure emotsiooni. Palju tähelepanu on pisikestel detailidel. Hetkega unustusse langevad tavalised monotoonsed igapäevategevused on eksimatu metronoomi taktis õige tempoga välja peetud ja kantud. Kuni mõistad, et ka neis on vaikne ilu, tähtsus, tagamõte ja alatoon. 

Still Life kogub kokku väikesed värvilised liivaterad ning kõik, kes on näinud tiibeti liivamaale, teavad millised fantastilised meistriteosed võivad valmida neid meisterlikult mustrisse sobitades. Morbiidsele iseloomule vaatamata haruldane, üdini tore ja meelisoojendav film.


Hinnang: 10/10
Minu lemmik aastast 2013.

oktoober 22, 2013

About Time (2013)

Autor: | Aeg: oktoober 22, 2013 | Lisa kommentaar (0)

Oli ainult aja küsimus, mil keegi teeb romantilise komöödia, mis avaldab võrdselt palju muljet nii meestele kui naistele. Richard Curtis, kelle varrukas on ka Notting Hilli ja Love Actually käsikirjad, on selle filmi nüüd valmis teinud. Ja see on ilus, südamlik, mõtlemapanev, liigutav.

Soovitan.

Hinnang: 10/10
Selle sügise supernoova.

september 18, 2013

Pacific Rim 3D (2013)

Autor: | Aeg: september 18, 2013 | Lisa kommentaar (0)

Palun andestage mu munsus, et kirjutan filmist, mida peaks ilmtingimata kinos vaatama, alles siis kui see on juba kinost läinud. Vaatamata mu töönarkomaanluse ja laiskuse püüdlustele ei raatsi ma mitte jätta Pacific Rimist kribamata. Arvestades et antud filmi peategelane Charlie Hunnam on valitud Fifty Shades of Grey meespeaosaliseks, oleks ütlemata kena teda veel korra hea sõnaga mäletada. Enne ajastut, mil härrast saab uus globaalse iharuse objekt, keda mäletatakse sajandite jagu vaid Christian Greyna.

Oh sa püha müristus, mis nauditav vaatemäng see oli! Igasugused transformerid ja muud robotimaailma parimad esindajad on mind siiamaani jätnud umbes Alaska ja Siberi kategoorias külmaks, aga jäägreid (see jurakas postril) oli äärmiselt nauditav aktsioonis vaadata. Erinevad kaadrid on 3D ja osavate makromontaažinurkadega vaatajale nii lähedale toodud, et kinosaalis olijal tekib tunne, nagu oleks ta ise pildis sees.  

Seekord jätan targu vahele kogu "möllu-oli-aga-dialoog-sakkis-nagu-ikka" jahumise. Suck it up! Keda kotib mingi dialoogi teravmeelsus või värskus, kui sul on ekraanil miljontuhat tonni terast, mis võitleb mürisevate tormilainete sees elukatega, kellele ei tahaks kaelarihma ümber panna isegi need erilised iniminstantsid, kes arvavad, et täiskasvanud tiigrit korterit pidada on okei või et mõrtsukvaal sobib koduakvaariumi osaks. Visuaalne action on see, millele kogu tähelepanu kulub ja ma isiklikult olin üsna rahul juba sellega, et kõik meespeategelased ürgselt mehelikud välja nägid. Ajaloolise tõe huvides, ei olnud mul ei sooja ega külma, kas nad rääkisid või mida nad rääkisid.

Äkki tuleb kinos mõni kordusesitus veel kunagi. Solarise ja CC Plaza helisüsteeme ja 3D-võimekust utiliseerides saab Pacific Rimist tõelise tour de force elamuse. 

Hinnang: 9/10
Vägev, lihtsalt vägev!

september 03, 2013

The Heat (2013)

Autor: | Aeg: september 03, 2013 | Lisa kommentaar (0)

See on see sama lugu, mida on aegade jooksul juba nii ära leierdatud, et kui tegemist oleks grammofoniplaadiga, siis näeks see välja nagu Tartu Apollo raamatupoe rahaalused.

Juhuse tahtel satuvad kokku kaks vastandit - pinges, korrektne, üleharitud FBI agent Ashburn (Sandra Bullock) ja lohakas, ropu suuga ning küsitavaid metoodikaid rakendav väikelinnavõmm Mullins (Melissa McCarthy). Ilmselgelt algab see ilus sõprus sügava jälestuse, progresseerub elutarkuste vahetamise ja kulmineerub kihuga teineteise elu päästa. Kui see pole mitte maailma vanim Hollywoodi muinasjutt, siis ma ei tea, mis on.

Ühesõnaga, valem on hea, järgi proovitud ja töötab. Bullock on tegija, McCarthy on tegija. Nii mõnegi nalja peale tahtsin naerda, tsiteerides kamraad Raunot, "nagu alaarenenud hüljes" ja käsi kokku plaksutada. Samas pean hoiatama, et mul on parajasti käsil ka suur armastus halbade naljade vastu, mis ei pruugi teps nii ühiskonnauniversaalne omadus olla. Filmikaaslased arvasid tagasihoidlikult, et "naljad olid lamedad, igav hakkas ja uni hakkas". Nojah...

Kui päris aus olla, siis sama palju kui tekitas too film mulle oma lollide naljadega rõõmu, tegi kurvaks ka. Bullock on tänasel päeval nii Botoxit täis pumbatud, et võiks ta otse Madame Tussaud' vahakujude muuseumisse transportida, iseennast asendama. McCarthy on aga taaskordselt nii valusalt typecastitud kellegi räpase ja ropu kehasse, et kisub juba keeruliseks tema eelmiste komöödiatega vahet teha. Vägisi tükib ligi tundmus, et keegi munadeta vend on kuskil minevikus otsustanud, et need muinasjutud ei müü, kus võiks vahelduseks hoopis McCarthy printsessirolli kehastada.

Kaua võib?!

Hinnang: 6/10
Andke meile midagi värskemat.

juuli 14, 2013

Q2 filmide lühikokkuvõtted

Autor: | Aeg: juuli 14, 2013 | Lisa kommentaar (0)

Fast & Furious 6 (2013) 

The Great Gatsby 3D (2013) 

 Iron Man 3 3D (2013) 

Man of Steel 3D (2013) 

Now You See Me (2013) 

Samsara (2011) 

Side Effects (2013) 

Star Trek Into Darkness 3D (2013) 

The Internship (2013) 



Tõsilugu on tegelikult see, et mitte ükski kevadel nähtud film polnud nii supervapustav kui ma lootsin seda olevat. Ja kui õhinaga oodatud filmid kisuvad kõik sinna "7/10-oli-nagu-täitsa-viisakas" või kehvemasse kategooriasse, siis kaob kirjutamislust ka nagu ära...



Aga ma ei ole veel alla andnud. Pacific Rim ja nii mõnigi teine huvipakkuv film ootavad veel vaatamist. 

mai 31, 2013

HÕFF 2013: Ühe hingetõmbega

Autor: | Aeg: mai 31, 2013 | Lisa kommentaar (0)
The ABCs of Death (2012)
http://www.imdb.com/title/tt1935896/

26 lühifilmi 26 režissöörilt, igaühele ette antud üks tähestiku täht ja ainsaks ühendavaks elemendiks on surm. Kõva 98% neist olid jätkuvalt arvamusel, et ühe lühika teeb cooliks:
a) sitt
b) seks
...ja tuleb välja, et mõnel neist oli õigus. Esimeses pooles oli tugevaid ja meeldejäävaid lühikaid rohkem, lõpp kippus ära vajuma. Või oli asi selles, et mul hakkas juba M tähe juures pissihäda.

Hinnang: 6/10 

Berberian Sound Studio (2012)
http://www.imdb.com/title/tt1833844

Kas teie teadsite, et igasugustes õudukates sõrmeluude murdmiste ja peade lõhkilöömiste tarbeks mõrvatakse tegelikult heliruumis kaunis jõhkral moel mõni arbuus või teine süütu köögivili, et saada täpselt seda õiget heliefekti?!

Berberian Sound Studio selgitas antud kontseptsiooni õudusfilmi kaadritaguseid kajastades kenasti juba esimese tunniga ära ja kõik sellele järgnev venis kui hambaauku kinni jäänud näts.

Hinnang: 6/10
Vähemalt sain viimasest kolmandikust omajagu häid ideid mõnusa aedviljasupi valmistamise tarbeks.
Big Ass Spider (2013)
http://www.imdb.com/title/tt1830713

Tegelikult oli igavesti lahe vaadata, et tüüp, kes parajasti Haapsalu Kultuurikeskuse laval pead õlgade vahele tõmbab ja oma sotsiaalse saamatuse üle nalja viskab, on sebinud filmi peaossa tüübi, kes mängis Heroesis ja veel mõned tuttavad näod. Et nagu täitsa Hollywoodi staarid, mis sest et umbes C-kategooria omad. Film ise oli muidugi veidike valus vaadata, erandiks Jose tegelaskuju, kes võib vabalt olla käesoleva dekaadi üks naljakamaid latinolipu lehvitajaid.

Hinnang: 5/10
El Cuerpo (2012)
http://www.imdb.com/title/tt1937149

Järjepidevalt HÕFFi ja tARTuFFi programme vaadates jääb vaikselt mulje, et Belén Rueda ongi ainuisikuliselt Hispaania kino. Siiski, vaatamata faktile, et kõnealune diiva on ka selle filmi plakati esiplaanil ja kogu sündmustik keerleb tema ümber, näeb teda antud filmis omajagu vähe. Peaasjalikult teevad loo ära kaks härrasmeest, kes üksteist üle kavaldada soovivad ja lugu kukub välja päris hea. "Mina sellist lõppu küll oodata ei osanud!" oli üks populaarsemaid kommentaare antud filmi lõputiitrite ajal. Tugev krimka.

Hinnang: 7/10

Mad Max 2: The Road Warrior (1981)
http://www.imdb.com/title/tt0082694/

Assanuga, milline nägi välja noor Mel Gibson! Neid seksikaid kutsikasilmi vaadates ununesid pea kõik rassistlikud kommentaarid, vihased sõnavõtud ja muud lollakused, millega vananev härra oma imago viimastel aastatel kardinaalselt ümber on disaininud.

Igasugused düstoopilised ühiskonnad on aga alati minu lemmikud olnud ja elutähtsa kütuse nimel bandiitidega võitlev Mel tegi oma tööd esinduslikult. Arvestades kütusehindu Euroopas oli muidugi eriti lihtne suhestuda.

Hinnang: 7/10
Maniac (2012)
http://www.imdb.com/title/tt2103217

Mannekeene inimskalpidega kaunistaval Frankil oleks kindlasti potentsiaali jõuda mõnesse "Top 10 Weirdest Hobbies" artiklisse, kuid paraku on ta teatavatel enesestmõistetavatel põhjustel sunnitud oma igapäevarõõme privaatseks jätma. Tegelikult on tegemist tõsise tööga - no ikka võtab omajagu vaeva, et tüdrikud maha jahtida, innovatiivsel viisil vagaseks teha ja ära skalpeerida. Mitte alati selles järjekorras muidugi, vaheldust peab ka olema.

Pea terve film on üles võetud Franki silmavaatest ja Elijah Woodi trademarkitud ümmargusi punnsilmi näeme vaid erinevate pindade peegelduselt. Selline lähenemine teeb aga filmi päris mõnusaks. Koleda filmi kohta päris ilus.

Hinnang: 7/10
Omnivoros (2013)
http://www.imdb.com/title/tt2280358/

Täiesti tõsisel noodil, ma mõtlen selle filmi peale vähemalt kord päevas isegi kuu aega pärast HÕFFi. Harva pakub mõni õudusfilm nii palju mõtteainet ja ma ei oska isegi päris täpselt öelda, miks see nii sügavale torkas. Kust maalt saab uudishimust tugevam ajend kui sisemine eetika? Millise piirini oleme nõus asju enda jaoks söödavaks mõtlema?

+ ilus visuaal
+ tugev muusikaline taust

Julgen rahutu rahuliku südamega soovitada.

Hinnang: 8/10
Sightseers (2012)
http://www.imdb.com/title/tt2023690/

Kogemata kombel sai antud filmi kaks korda vaadatud ja teisel vaatamisel leidsin sellest juba rohkem võlu. Paljud räägivad režissöör Ben Wheatley geniaalsusest ja tohutust tulevikupotentsiaalist - ma nagu näen seda, aga ei ole veel päris lõpuni kindel, et julgen sama sõnumit kuulutada.

Teistsorti lugu oli muidugi minu sõbrannaga, kes samastus kohe filmi alguses enda ja oma elukaaslasega peategelaste rolli ning tahtis lõputiitrite ajal eufooriliselt plaksutada. Not sure if OK or should be afraid....

Hinnang: 6/10
The American Scream (2012)
http://www.imdb.com/title/tt2075373

The American Scream on äärest ääreni äge dokk!

Üleni südamlik käsitlus keskmiste ameerika perekondade mitte nii keskmistest eludest, olukorras kus iga aasta 364(365) päeva on vaid eelmäng ühele kõige tähtsamale õhtule - Halloweenile. Näeme, milliseid aeganõudvaid ettevalmistusi tehakse, et saavutada kõige jubedamat Kummituste Maja ning kui innovatiivselt kogu pere tegemisse kaasa haaratakse.
See on film, mis võiks vabalt olla PÖFFi vitamiinilaksu programmis!

Hinnang: 9/10

Mul on kuri tunne, et mu õudusfilmide kvoot on nüüd selleks hooajaks täis.

mai 04, 2013

HÕFF-HÕFF-HURRAA!

Autor: | Aeg: mai 04, 2013 | Kommentaarid (2)
...ehk 8 põhjust, mis tänavune 8.HÕFF ekstramõnusalt välja kukkus.

Kaugesse minevikku on jäänud ajad, kus noore tudengina Tartusse üksinda korterisse elama kolisin ja täiesti tõsimeelse hirmuga pea terve esimese aasta nuga voodi kõrval magasin. Olgem ausad, maniakke on igasuguseid - neid, kes unepealt skalpeerivad ja neid, kellega ei pruugi kõik sugugi nii kiirelt ja lihtsalt minna. Kardina taga luuravad sarimõrvarid ja riidekapi ukse vahelt välja piiluvad külmad varjud olid vaid jäämäe tipp, mida fantaasia öövaikuses ettehoiatuseta praksuva teleka ja järsult tööle hakkava külmkapi taustal silme ette manas.

Peaaegu sama kaugesse minevikku kui minu tolleaegsed mälestused, jäävad ka esimesed HÕFF-id. Mina olen selle ajaga oma hirmust üle saanud, julgemaks muutunud ja kasvanud - ja seda on ka HÕFF.  Tänavune 8.HÕFF tuli päeva võrra pikema programmi ja mitme toreda lisaväärtusega, mis tõstab selle selgelt esile teiste suuremate "FF"-ide perekonnas.

 1. Zombiparaad

Iga-aastase HÕFFitraditsiooni kohaselt juhatab festivali sisse zombiparaad, mille käigus saavad suurimad horrorifännid võimaluse käristada riided ja kasutada professionaalsete meigikunstnike abi, et tunniks ajaks moonduda tõetruuks zombiks. Lõbusaim osa kogu aktsioonist on rongkäik Haapsalu peatänaval, mida saadavad karjed, kriisked, ulged ja urinad. Rongkäigust osa võtvad mootorratturid toetasid zombikoori südame alt õõnsaks võtva mootorikärinaga, mis Haapsalu surnuaia eest alguse saades äratas üles ka need, kes meiki ei vaja. 

Nemad ülekäigurajal teed ei anna.

2. Basseiniseanss

Selle aasta HÕFFi korraldajatel oli pöörasust ja hullumeelsust esimesel õhtul festivalile saabujatele pakkuda võimalust vaadata üht filmiseanssi otse Haapsalu veekeskuse baasseinist. Basseini kohale paigaldati kinolina, basseini vastu lamamistoolid ning basseinis keedeti inimsuppi koos täispuhutud haide, lennukite, madratsite ja pallide lisandiga. Mis seal salata, eelmise HÕFFi programmist laenatud Manborg oli ideaalne värviline screensaver ka mullivannis ja lastebasseinis vedelemise taustaks.

Omajagu elevust tekitas ka Manborgi režissööri Steven Kostanski spetsiaalselt hõffilistele saadetud videotervitus, kus ta rääkis oma filmist ja soovis festivalistele edu. "So I heard right now you are watching Manborg in a pool? You are weird."

Yes, yes we are!

Parim valik basseiniseansiks!

3. Põhjaka brunch

Põhjaka mõisa restoran on juba pikemat aega minu lemmikkohtade nimekirja tipus pesitsenud. Selle Tallinn-Tartu maanteest veidi kõrvale jäävad mõisarestorani teeb eriliseks tohutult hubane interjöör ja mõnus atmosfäär, maailma parim napoleonikook ja erinevate aastaaegade võimalusi ära kasutav menüü. Pakutakse värsket kasemahla ja vahtramahla ning menüü koostatakse toitudest, mille valmistamiseks on just täna parim tooraine hangitud.

Sellel aastal tuli Põhjaka tegus meeskond oma parimate andidega reede hommikul hõffilistele brunchi korraldama. Otse vaatajate silme all valmisid värsked munarullid ja suitsulihaga leivad. Erinevatest jookidest ja ampsudest pandi kokku värviline combolõuna, kust ei puudunud ka värske puuvili ja kuusevõrsetega vürtsitatud jogurtijook.

Kui palju häid asju mahub ühte karpi?

4. Filmiteemaline mälumäng

Võib juhtuda, et vahel ärkab mõni tubli hõffitaja peale eelmise päeva öiseid seansse ja veel öisemat pidu isegi enne keskpäeva (loe: saab tagasi inimeseks enne kella kolme). Sel aastal oli festivali esimeste seansside eelset twilight zone-i aega täitmas korraldajate poolt koostatud filmiteemaline mälumäng, mis viidi läbi kultuurikeskuse keldrikorrusel asuvas sooja kollase laualampide valgusega küllastatud nostalgiasaalis.

Osalejatele anti võimalus moodustada meeskonnad ja ragistada ajusid kõige raskemate filmiteemaliste viktoriiniküsimuste kallal, mis ealeski välja mõeldud. Seda suurem oli aga rõõm ära arvata mõni vastus, mida keegi teine esimese hooga ei aimanudki. Ma teadsin, et need ülimalt spetsifiilised nišiteadmised kunagi kasuks tulevad! Auhindadeks olnud HÕFFi t-särgid, PÖFF-i sildiga šampused ja kosmoseteemalised lauamängud tegid nii mõnegi osaleja meele ekstrarõõmsaks.

Enne viktoriini Stephen Kingi Carriest inspiratsiooni ammutamas.

5. Meeleolukad filmiseansid

Mul on alati hea meel, kui filmifestivali hõng kandub edasi ka kinosaali, jäädes edasi festivaliseansiks, mitte hääbudes tavaliseks filmiseansiks, kus kontrollitud piletile järgneb oma nummerdatud koha otsimine poolpimedas saalis, filmi vaatamine ja lahkumine. Haapsalu kultuurikeskuse hiljuti renoveeritud suur saal ootab külastajaid pehmete mugavate toolide, maheda valguse ning võimalusega sõpradel käest kinni võtta ja omale ka suurema seltskonnaga külg-külje kõrval meelepärased kohad valida.

Sarnaselt eelmiste aastatega panustati ka seekord HÕFFil seansieelsetele vestlustele filmikülalistega, kelle hulgas olid tänavu näiteks Berberian Sound Studio helimeister Heikki Kossi, filmi Big Ass Spider režisöör Mike Mendez ja HÕFFil maailma esilinastuse saanud filmi Omnivoros režissöör Oscar Rojo.

Oscar Rojo enne Kõigesööjate esilinastust küsimustele vastamas.

6. Õhtused peod

HÕFFi korraldajad tegid kõik, mis nende võimaluses, et mitte jätta kedagi peale õhtuseid seansse kodutuna Haapsalu tänavatel hulkuma. Igale festivali põhipäevale pani punkti aukartustäratava DJ-de nimekirjaga pidu kas Haapsalu kultuurikeskuses või Vanakinos. Raadio 2 sünnipäevatuur koos Genka ja Paul Ojaga, Bassi-Missa Heidy Purga, Ringo Ringvee ja DJ Critikaliga ütlevad midagi isegi minule, kes ma meinstriimmuusika osas üsna võhik olen.

Kahjuks ma ei jõudnud ühelegi afterpartyle, aga kujutan ette, et see oli midagi sellist. Võib-olla isegi rohkem lasereid.

7. Haapsalu

Kuigi HÕFFi korraldatakse juba ammustest aegadest Haapsalus, tahan seda veelkord olulise lisaväärtusena välja tuua. Mitte-haapsallastele on see erakordne võimalus tavakeskkonnast välja saada, jalutada hommikuti unise, aga sõbraliku väikelinna tänavatel, linnuses, mere ääres, käia söömas legendaarseteks saanud kohtades nagu Pizza Grande ja Soffa ning nautida taaskohtumisi festivali põhipaigas, Haapsalu Kultuurikeskuses.

Ka pimedatel Haapsalu tänavatel on oma võlu ning külmematel öötundidel laternavalguses ööbimispaika kiirustades...ei tahagi kiirustada. Aitäh, Haapsalu, et meid kord aastas vastu võtad!

Udu kaisus magav park pärast viimast seanssi.

8. Filmid

Filmid, otseloomulikult filmid! Festivaliprogramm on aastatega kujunenud väga mitmekülgseks. Kuradi uhke tunne on sees, kui tead, et saad istuda ühe täiesti tugeva ja tõsiseltvõetava filmi maailma esilinastusel (Omnivoros) ja vahetult enne seda oma palja silmaga näha, kuidas antud teose režissöör saali ees küsimustele vastab. Siinsamas, kohe ja praegu.

Põhiprogrammis oli mitu viimaste aastate rohkem võnkeid tekitanud filmi, sealhulgas Berberian Sound Studio, Maniac ja Sightseers. Piisaval hulgal absurdi pakkusid friigifilmid ja ABCs of Death. Heldimuspisara võtsid silma nii suures saalis näidatud Mad Max 2 kui ka nostalgiasaali venekeelse dublaažiga Terminaator ning Bruce Lee ja Chuck Norrise parimad palad. Ka lühifilmidele oli tänavusel festivalil arvestatav ekraaniaeg eraldatud, nii Méliès d'Argent lühifilmide konkursil osalevatele kui ka võistlusvälistele.

Aga neist jõuan ma veel pikemalt rääkida.



Nagu juba traditsiooniks saanud, joonistas hea sõbranna ja HÕFFikaaslane Tiina festivalimeeleoludest inspireerituna plakati järgmise aasta festivaliks. Aasta pärast jälle!







aprill 06, 2013

Spring Breakers (2012)

Autor: | Aeg: aprill 06, 2013 | Lisa kommentaar (0)

Oh õudust, ADHD generatsioon on jõudnud teismeikka. Rinnad välguvad, tagumikud võdisevad, alkoholi voolab ojadena ja laudu katvad valged kokaiinikihid on paksemad kui Eesti aprillikuine lumekate. Adrenaliin möllab, tähelepanuvajadus orjastab vähimagi kaine mõistuse, populaarsust mõõdetakse seksis ja erektsioon, nii füüsiline kui vaimne, on käibevaluuta. Ei, see ei ole hullumeelne orgia mõnest HBO kvaliteetsarja stsenaristi sulest, vaid peaaegu täiesti tavaliste USA teismeliste keskkooliõpilaste kevadvaheaeg Harmony Korine-i filmis Spring Breakers.



Spring Breakersit on jube lihtne vihata. Piisab vaid sellest, kui võrrelda seda sadade noortekomöödiatega, mis kunagi kevadvaheaja temaatikat puudutanud. Hoiduge sellest! Võrdlusvaba lähenemine aitab piiri panna silmade pööritamisele ja paremini süveneda, et üles leida need reaalselt kaalukad asjad, mille pärast antud filmi suts objektiivsemalt vihata. Nagu näiteks fakt, et heal juhul on originaalset materjali tunni jagu ning ülejäänud 30 minutit täidavad kordused. Kordused, meeletud kordused üle terve filmi. Kaadrid, tekstid ja fraasid ketravad uuesti ja uuesti kui palavikuline mantra ning terminist spring breakers on kujundatud selle dekaadi redrum.



Uimastavad neoonvärvid ja kliristav dubstep annavad filmile unikaalse feelingu, mis ulatab vaatajale lahkelt käe, et juhtida teda maailma, kus ainuke juhtiv jõud on hedonism. Iha vajab sügamist, mis tahes vahenditega, mis tahes tingimustel. Iga korraga on vaja aina rohkem eksootikat toota, et vaimseid orgasme tasemel hoida - seda latti hoiavad ja tõstavad filmi peategelased suurepäraselt.



Nii nagu Spring Breakersi puhul on ülimalt oluline ridade vahel mõtisklemise oskus, on ehk võimalik siit arvamusest juba välja lugeda, et tegelikult jättis film mulle päris sügava mulje. Lõpuks vajub iga tükk oma õigele kohale ja moodustab terviku. Ebahariliku, unikaalse mõttekäiguga ja mugavustsoonist väljas asuva terviku. Aga kurat teab kuidas, ja olin ise ka üllatunud, aga see lihtsalt klappis.

Hinnang: 9/10
Tõeliselt meeliköitev.

märts 02, 2013

Lemmikud aastast 2012

Autor: | Aeg: märts 02, 2013 | Kommentaarid (1)
Aega võttis, aga asja sai. Siin on minu lemmikud 2012. aastal vaadatud filmidest. Mõne neist vanem, mõni kohe täiesti uus. Kvaliteetaega mitmekümne tunni jagu.

Lemmikud




Väärt mainimist





Mõnusat uut filmiaastat soovides
Eveli

veebruar 02, 2013

Argo (2012)

Autor: | Aeg: veebruar 02, 2013 | Lisa kommentaar (0)

Sõbralikud keeled sosistavad, et Ben Affleck on hulga etem lavastaja kui näitleja. Statistika ei valeta - näitlemise eest on ta kogunud juba seitse Razzie nominatsiooni. Number seitse on aga Afflecki jaoks saamas juba märgilist tähendust. Tema poolt lavastatud Argo hiilgab tänavusel Oscarite gaalal justnimelt seitsme nominatsiooniga, sealhulgas ka parima filmi kategoorias. Pole sugugi välistatud, et härra peab hakkama varsti kuldmehikese tarbeks kuldvaarikaid kaminasimsilt garaaži tõstma.

Film räägib tõestisündinud loo 1980.aastal toimunud päästeoperatsioonist, mille eesmärk oli mässama hakanud Iraanist elusalt kätte saada tol ajal seal viibinud Ameerika diplomaadid. Eksperdid jõuavad ühiselt arusaamale, et plaan peab olema pisemate detailideni läbi mõeldud ja nii jabur, et kellelgi ei tekiks kahtlustki selle autentsuses.

Ma ei ole kindel, kas Argo väärib parima filmi Oscarit ja kindlasti ei lähe see mu lemmikute hulka, mistõttu on veel keerulisem väljendada oma võrdlemisi positiivset arvamust. The fact is, Argo on lihtsalt üks neetult soliidne film. Isegi kui mind ei kõiguta Iraan, 70ndad, diplomaadid ega habetunud Affleck. Takt oli õige, tempo oli õige ja lõpplahendus kruviti nii meeldivalt üles, et hoidsin kulminatsiooni ajal põnevusest hinge kinni. Hästi tehtud.

Hinnang: 8/10
Soliidne!

jaanuar 11, 2013

Jack Reacher (2012)

Autor: | Aeg: jaanuar 11, 2013 | Lisa kommentaar (0)

Jack Reacher on läinud aasta parim komöödia, punkt. Ei, mitte action, crime ega thriller nagu IMDb väidab, vaid eelkõige just puhastverd komöödia. Sellist naljaseljankat pole ammu saanud - naiivseid nalju, lolle nalju, intelligentseid nalju, peeneid nalju, värskeid nalju, nalju, mis tegelikult vist ei pidanudki naljad olema...või siiski?

Poleks ealeski uskunud, et Tom Cruise võib end Tom Cruise Productionis nii kergelt ja mõnusalt võtta, aga tuli jube muhedalt välja. Korraks tekkis kahtlus, et võib-olla olen ise veidi kohtlane, et nii palju filmi ajal itsitan, aga kindlustuseks tuli terve saalitäis rahvast kõlavalt kaasa.

Hinnang: 9/10
Aitäh hea tuju eest!

jaanuar 07, 2013

Life of Pi 3D (2012)

Autor: | Aeg: jaanuar 07, 2013 | Lisa kommentaar (0)

Cloud Atlas pidi olema järgmine Avatar - ei olnud. The Hobbit pidi olema järgmine Avatar - ei olnud. Life of Pi? Jõuab Avatarile tõenäoliselt kõige lähemale. Tegemist on ühe selle (või viimase kolme) aasta ilusaima filmiga, millele võib visuaalses osas konkurentsi pakkuda ehk ainult Upside Down.

Life of Pi jutustab Pi Patelist (põhiosas Suraj Sharma), kes elab üle laevahuku ja leiab end ookeanil päästepaadist koos Richard Parkeri nimelise Bengali tiigriga. Järgneb võitlus ookeani, surma ja iseendaga. Kõik, mis on viimse piirini viidud - ellujäämiseks on vaja astuda kaks sammu sellest üle.

Vaatamata süngele sisule on Life on Pi väga elujaatav film. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Rasked situatsioonid lahendatakse siira huumorivinega ja õnneks ei pea terve filmi vältel kordagi pikemat aega peategelaste pärast südant valutama. Pi on sümpaatne juba filmi esimestest hetkedest, kus näidatakse teda väikesena klassile oma nime seletamas või esimese armastusega kohtumas. Ookeani meelevallas enda ja tiigri elu eest võideldes avaldub ka tema kaastundlik ja väärikalt sihikindel iseloom. He's the kind of friend I would always like to have.



Poolehoidu soosivate peategelaste teekonda illustreerivad meeletult ilusad loodusvaated. Virmalised, tähistaevas, värviline ookeanielu, maagilised saared... Ehk sellepärast seostubki Life of Pi mulle nii kangesti Avatariga - jääb tunne, et Ang Lee on analoogselt eelmainitule oma tegelastele eraldi fantaasiamaailma loonud. Kas kuskil maailmanurgas tõepoolest selline ilu leidub või ei leidu, harva on seda varasemalt meile kogemiseks nii lähedale toodud.



Rääkides filmi visuaalsest poolest - aus ülestunnistus - mina olengi see, kellele meeldib 3D. Meeldib kontseptuaalselt, meeldib rakenduses, meeldib selle filmi puhul. Hästi tehtud ja hästi vaadatud 3D (loe: kõige võimsam efekt tekib pigem kinosaali eespool asetsevates ridades) võimendab elamust ja lisab ilusatele filmidele omanäolise maagiakihi. Kuigi olen vist sellise arvamusega sama üksi kui Pi keset ookeani, plaanin jätkuvalt vastuvoolu ujuda ja soovitan kindlasti ka Life of Pi-d vaadata kolmemõõtmelisena.

Hinnang: 9/10
Ilus film rohkem kui ühel tasandil.
© Eveli filmiblogi is powered by Blogger | Author: Eveli Pung (evelipung@gmail.com) | Template designed by Josh Peterson