juuni 26, 2011

Arthur (2011)

Autor: | Aeg: juuni 26, 2011 | Lisa kommentaar (0)



Kodanik Soprano hoiatas mind, et Arthur on väidetavalt nii kehv film, et seda ei tasu kinno vaatama minna. Minu hirmutamiseks näitas ta mulle ka rottentomatoes.com hinnangut, mille kohaselt meeldis see ainult 58% vaatajatele ja pigistas tomatometerist välja vaid 27%. Ilmselgelt see mind ei takistanud ja nii ma seda filmi oma 14-aastase vennaga vaatama jõudsingi.

Arthur Bach (Russell Brand) on noor playboyst miljonär, kes magatab iga ettejuhtuvat naist, joob meelevaldsetes kogustes alkoholi ja ostab iga poole tunni tagant endale uue sportauto. Tal ei ole mingeid ambitsioone ega eesmärke ning mis kõige hullem, ta on sellise eluga äärmiselt rahul. Tema lapsehoidja Hobson (Helen Mirren) - jah, 30-aastasel mehel on jätkuvalt lapsehoidja - teeb talle kõik ette ja taha, mistõttu ei ole Arthuril tegelikult grammigi iseseisvust. Ühel päeval saab tema emal aga kõrini poja süüdimatust käitumisest ning ta esitab talle ultimaatumi - Arthur peab abielluma kõrgi ja julma Susaniga (Jennifer Garner), kelle reputatsioon ja ärilised oskused on laitmatud või loobuma oma pärandusest. Otseloomulikult leiab Arthur hoopis teise üleni armsa ja toreda (ja puruvaese) neiu ning armub hoopis temasse. Ja siis...noh, te tõenäoliselt aimate, kuidas see lugu edasi läheb.

Russell Brand on minu jaoks siiamaani võrdlemisi sümpaatne olnud, aga seekord ei suutnud ta tunnetada seda õhkõrna vahet charming d*ck vs annoying d*ck vahel ja minu poolehoid kadus paari esimese minutiga. Jennifer Garner tegi üsna tugeva rolli, kuid kahjuks olid tema püüdlused antud filmi päästa sama edukad kui hambapasta tuubi tagasi toppimine. Helen Mirrenist hakkas mul lihtsalt kahju, kuna see oli tema talendi täielik raiskamine.

Arthuri süžee on mõeldud täiskasvanutele, aga teostus täpselt nii naiivne ja tobe, et sellest võiksid lapsed rõõmu tunda. Jah, mu 14-aastane vend naeris rohkem kui üks kord, aga ma pole siiamaani kindel, kui eetiline oli üldse võtta ta kaasa sellise sõnumiga filmi vaatama. Kui eelmise nädala Potiche oli nagu foie gras, siis Arthur on makaronid ketšupiga. Ja režissöör Jason Winer on ka need põhja kõrvetanud.

Hinne: 2/10
Andetu remake, sihtgrupp jääb selgusetuks.

juuni 19, 2011

Potiche (2010)

Autor: | Aeg: juuni 19, 2011 | Lisa kommentaar (0)

Ausalt, ma ei plaaninud seda filmi vaatama minna. Ma isegi ei olnud sellest midagi kuulnud. Laupäeva õhtul tekkis uitmõte Korteris Mord Fustangit kuulata ja seetõttu oli vaja umbes kolm tundi linnas aega parajaks teha. Otsustasime kaaslasega Solarises ühe filmi ära vaadata, aga kahjuks oli neil algavate seansside menüüs ainult piraadid ja pohmakavennad - esimesed olid mõlemal nähtud ja teised ei erutanud meid karvavõrdki. Seetõttu juhtuski nii, et täpselt üks minut enne Potiche seanssi jõudsime Artisesse ja kuna pikemalt kaalutlemise aega ei olnud, maksime kibekiirelt piletiraha ja sööstsime kinosaali. Ja oi, kuidas mul on hea meel, et juhus meid sinna viis!

Kohe filmi alguses hargnes lahti perekord Pujolide igapäevaelu. Perepea Robert (Fabrice Luchini) on vihmavarjutehase karm ja diktaatorlik juht, tema täiskasvanud tütar Joëlle (Judith Godrèche) kasvatab lapsi ja kaalutleb abikaasast lahutamist, tudengieas poeg Laurent (Jérémie Renier) aga ei viitsi midagi asjalikku teha ega õppida, huvitudes vaid kunstist ja jumaldades Kandinsky loomingut. Selle filmi peakangelaseks on aga hoopis koduperenaine, ema ja abikaasa Suzanne (Catherine Deneuve), kes veedab oma päevad koristades, süüa tehes ja luuletusi kirjutades. Nii abikaasa Roberti kui ka laste silmis on Suzanne trophy wife - iluasjake, sama hea kui mingi vaas või üks osa serviisikomplektist, millel ei ole elus suurt eesmärki ega põhjust. Erinevate sündmuste ja juhuste tagajärjel tekib aga olukord, kus Suzanne peab ise tehast juhtima hakkama, laveerides nii vihaste tööliste, abikaasa, laste kui ka endise armastuse, aselinnapea Babini (Gérard Depardieu) vahel. Mida aeg edasi, seda paremini tõestab Suzanne, et ta on kõike muud kui ainult iluasjake.

Kas te teate seda tunnet, mis tekib vaadates midagi mõnusat, südamlikku ja naljakat, nii et suule tekib lollakas muie, mis püsib seal ka mõned hetked peale seda põhjustavate kaadrite lõppu? Vot täpselt niiviisi muigasin ma terve selle filmi aja. Prantslaste omapärane huumor ja maailmavaade on ikka fantastiline. Depardieu on alati mu lemmik olnud ja ei petnud mu ootusi ka siin filmis. Aga Catherine Deneuve. Wow. See on täiesti lummav, kuidas sel prantsuse näitlejataril on klassi, vahet pole, kas kehastades prostituuti või kõrgklassi daami. Ka siin filmis teeb ta väga tugeva rolli ja suudab seda viimaste minutiteni väärikalt edasi kanda. Deneuve-i vaadates on eriti tajutav, milline on erinevus terminite "näitleja" ja "filmitäht" vahel.

Potiche on film, mis teeb enesetunde ja meele heaks. See on film, mis inspireerib eesmärke seadma, arenema, ennast proovile panema ja õnne püüdma. Julgen arvata, et see on täiesti arvestatav meelelahutus ka neile, kes pole õrnema soo esindajad või peategelasega samastujad.

Siinkohal tahaksin tänada Mord Fustangit, kelle peole me erinevatel põhjustel ei jõudnudki ja Juhusejumalat, kes meid Artise piletimüügileti ette viis. Tänu teile sai filmigurmaani nälg jälle mõneks ajaks rahuldatud.

Hinnang: 7/10
Südamlik, inspireeriv.

juuni 14, 2011

Kinohindade võrdlus

Autor: | Aeg: juuni 14, 2011 | Lisa kommentaar (0)
Viimasel ajal on väga palju juttu olnud kinohindadest ja mitmed mu tuttavad kalkuleerivad tihti, kus oleks kõige odavam filme vaadata. Tegin huvipärast tabelid kolme eesti suurima kino tavahindade kohta - Coca-Cola Plaza (Tallinn), Solaris Kino (Tallinn) ja Cinamon (Tartu).


Tavafilmid*
Aeg Coca-Cola Plaza Solaris Kino Cinamon
Nädala sees päeval 4 4 3,5
Nädala sees õhtul 4,5 4,6 4,75
Nädalavahetustel 5,5 5,5 4,75
*14.06.2011 seisuga

3D-filmid*
Aeg Coca-Cola Plaza Solaris Kino Cinamon
Nädala sees päeval 4,7 4,6 4,15
Nädala sees õhtul 6 6,2 6
Nädalavahetustel 7 7 6,5
*14.06.2011 seisuga

Minu suureks üllatuseks ei erinegi kinohinnad nii drastiliselt, kõige suurem vahe on 0,75 senti.

Eraldi võiks veel ära märkida mõned punktid:
  • Solarisel on eraldi hinnad esilinastuste jaoks, aga kuna need toimuvad enamasti peale 18.00, siis pigem klient võidab paarkümmend senti.
  • Cinamonil on õhtuti ja nädalavahetuseti kambapileti võimalus - neli piletit korraga ostes tuleb üksikpileti hind 1,25-1,5 EUR odavam.
  • Cinamonis saab esmaspäeviti pileteid 3,20-ga, kui oskad kassas öelda sotsiaalmeedias välja kuulutatud salasõna.
  • Cinamon korraldab kord kuus Yzzi päevi (kolmapäeviti), mille raames on päevased piletid 1,92/2,90(3D) ja õhtused piletid 2,56/3,55(3D) EUR.
  • Coca-Cola Plazas on kord kuus või paari kuu tagant perepühapäev, mille raames maksavad kõik kinopiletid ilma vanusepiiranguteta filmidele ajavahemikul 11:30-15:00 2,50/3,50(3D) EUR. Perepühapäeva kavas on erinevad laste- ja perefilmid.

Siiski on eelmainitud pakkumiste puhul tegemist pigem erijuhtudega.

Põhihindade tabeleid vaadates järeldan, et tavakülastaja jaoks ei ole hinnaparameetri järgi eriliselt vahet, millises kinos filme nautida.


Kinofännide jaoks on pilt aga sootuks erinev. Igal kinol on erinevad kliendiprogrammid, üks magusam kui teine.

Coca-Cola Plaza
Plaza kliendiprogrammis on kolm erinevat taset - tavahind, kinofänn ja kinoguru. Kliendiprogrammi on väga lihtne registreeruda, tuleb vaid teha endale www.forumcinemas.ee konto ja pileteid osta Internetist oma konto alt või esitada kassast ostes ID-kaart. Kui kontol on viimase aastaga kogunenud 10 ostetud piletit, saab kinokülastaja järgmiseks aastaks kinofänni tasemele, kui aga 50 piletit, siis koguni kinoguru tasemele. Kinofänni piletid on odavamad tavahinnast, kinoguru omad jällegi kinofänni tasemest.

Solaris Kino
Solaris Kino kliendiprogrammis Tähtede klubi on veelgi rohkem tasemeid. Registreerimine käib analoogselt Plazale - tuleb teha Internetis konto ja osta pileteid oma konto alt või esitada kassas ID-kaart. Erinevaid tasemeid on Solarises päris mitu - lisaks tavakasutajale veel Tõusev Täht, Täht ja Supertäht. Tähtede klubiga liitudes saab külastaja automaatselt Tõusvaks Täheks ja selleks, et tasemetel edasi liikuma hakata, peab hakkama kinominuteid koguma. Näiteks kui käid vaatamas filmi, mis on 132 minutit pikk, siis lisandub Sinu kontole täpselt 132 minutit. Kui vaadatud on 1000 minuti jagu filme, saab klubiline Täheks ja 5000 kinominutiga juba Supertäheks. Loomulikult kehtib ka siin seaduspära, et mida ägedam tase, seda odavamad on ka kinopiletid.

Cinamon
Ka Cinamonis on oma boonusprogramm. Tuleb Internetis ära täita ankeet ja mõne aja pärast saab kinokülastaja käia kinos oma ilusa kollase boonuskaardi järel. Boonuskaardiga saab:
1. Odavamaid kinopileteid
2. Kümnendik ostusummast läheb boonuspunktideks.

Boonuspunkte saadakse lisaks piletitele ka jookide, popkorni, kommide ja muude Cinamonis tehtud ostude pealt. Boonuspunkte saab hiljem kasutada järgnevate ostude sooritamisel. Paraku on ka boonuskaardil erinevaid piiranguid - ühe boonuskaardiga saab osta kuni 2 kinopiletit ja kogutud boonuspunkte ei saa kasutada teatud tingimustel. Kõik boonusprogrammi keerulised tingimused on võimalik leida siit.


Kliendiprogrammide võrdlus
Erinevaid kliendiprogramme vaadates on selge, et tasub valida üks kodukino ja sellele truuks jääda. Kuna Solaris Kino tegi kevadel kampaania, mille raames said liitujad automaatselt 5000 kinominutit kontole ja Supertähe tasemele, käin praegu justnimelt selles kinos. Supertähena on minu tavafilmide piletid nädala sees nii päeval kui õhtul 2,80 EUR, mida hindan päris taskukohaseks võrreldes tavapäraste 4-5 EUR piletitega.

Samas tasub meeles pidada, et Forum Cinemas kliendiprogramm kehtib kõigis keti kinodes: Coca-Cola Plazas, Kosmoses, Ekraanis ja Astris. Minule kui Tartu ja Tallinna vahel pendeldajale tähendab see seda, et saan ühe kliendiprogrammi raames pileteid koguda koguni kolmes erinevas kinos ja ka see on üsna mugav variant.

Kui võrrelda kliendiprogrammi tingimusi, võidab selle võitluse Solaris. Solarise programmiga liitujad liiguvad automaatselt taseme võrra üles ja saavad veidi odavamad piletid. 1:0 Solarisele. Samuti olen arvamusel, et Solarises Täheks saamiseks vajalikud 1000 kinominutit on lihtsam koguda kui Forum Cinemas keti 10 kinopiletit, et kinofänniks saada. Minu arvamust toetab fakt, et olen 10 Solarisest ostetud piletiga kogunud 1080 punkti, seega 2:0 Solarise kasuks. Praegusele statistikale ja kalkulatsioonidele toetudes olen veendunud, et 5000 kinominutit ja 50 piletit kõige kõrgemale tasemele liikumiseks on üsna võrdväärsed. Siinkohal tuleb aga kindlasti mängu fakt, et kui kõrvutada Solaris Kino ja Forum Cinemas kliendiprogrammi analoogseid tasemeid, siis Solarise hinnad on madalamad. 3:0 Solarise kasuks.

Cinamon jääb kahjuks mõlemast Tallinna kinost igatepidi maha. Nende piletid jäävad sagedasele kinokülastajale üsna kalliks, isegi boonusprogrammiga. Siin mängib ehk mingil määral rolli ka see, et Tartus on ainsaks konkurendiks Forum Cinemas keti kino Ekraan, kuid seal on filmide valik väiksem ja need jõuavad kohale arvestatava hilinemisega. Mulle tundub, et Cinamoni boonusprogramm ei ole korralikult läbi mõeldud - erinevaid tingimusi, kitsendusi ja boonuseid on nii palju, et võtab silme eest kirjuks.

Pikka juttu kokku võttes, kui käid kinos harva ja ei soovi end ühegi kliendiprogrammiga siduda, siis ei ole vahet, millises kinos filme vaadata. Kui aga oled regulaarne kinokülastaja ja liitud mõne kliendiprogrammiga, siis tuleb välja konkreetne kinode pingerida:

1. Solaris Kino
2. Coca-Cola Plaza
3. Cinamon

juuni 09, 2011

X-Men: First Class (2011)

Autor: | Aeg: juuni 09, 2011 | Lisa kommentaar (0)


Käisin 2.juunil Solaris Kinos uue X-Meni esilinastusel. Ütlen kohe ära, et minu arvates on tegemist ühe 2011.aasta parima filmiga ja ma ei pane üldse pahaks, kui te nüüd lugemise siin kohal katki jätate ja kinno jooksete.

Teatavasti on X-Meni filme juba omajagu tehtud  - X-Men (2000), X2 (2003), X-Men: The Last Stand (2006) ja lisaks veel X-Men Origins: Wolverine (2009). X-Men: First Class on eellugu X-Men filmidele. Kuna mul proloogide maailmast ühtegi väga säravat tähte esimese hooga pähe ei tule, siis läksin kinno eeldusega, et ega see just väga hea olla ei pruugi. Eksisin. See film on ikka kuradi hästi tehtud.

Iga kord, kui ma mõne uue inimesega kohtun, vasardab minu peas üks suur küsimus - What's their story? Kust ta tuleb ja millised sündmused on ta elu kõige rohkem suunanud? Millised juhtumised on vorminud temast inimese, kes seisab minu ees täna?

Kõik need küsimused saavad vastuse X-Meni viimases filmis. Saame aimu Professor X-i ja Magneto lapsepõlvest, näeme kuidas mutandid üksteist leiavad ja sidemeid loovad. Elame kaasa nende kujunemisele kangelasteks ja antikangelasteks ning näeme nende kasvuraskusi ja arenguhüppeid. Pean tunnistama, et mõlemad peategelased olid minu jaoks väga sümpaatsed. Ka naised ei jäänud alla - Mystique ja Angel lisavad kulbiga särtsu juurde ja January Jonesi kehastatud Emma Frost oli nii hawt, et ma ei kujuta ette, mida saalis viibivad mehed veel tegema pidid, et pulssi normi piires hoida.

Visuaalne pool oli muidugi fantastiline. Kui tihti olete te näinud allveelaeva õhus? Režissöör Matthew Vaughn on täielik võlur, kes suudab ulmest ja päris maailmast nii veenva ja põneva sulami kokku teha, et terve 2 tunni ja 12 minuti jooksul ei hakka kordagi igav. Ka heli oli väga tasemel - kui filmis parajasti mingi action käis, siis hakkas isegi Solarise kinosaali põrand kergelt värisema. And how awesome is that?

Juhul kui te vaatate praegu kinokavasid ja mõtlete, millist filmi vaatama minna, siis unustage piraadid ja pohmakavennad. X-Meni mutandid on tõelised tegijad.

Hinnang: 8/10
Üks parimaid viimase aja koomiksifilme.

juuni 05, 2011

BFM-i filmiõhtu: NIGHT OF HORROR

Autor: | Aeg: juuni 05, 2011 | Lisa kommentaar (0)
Kolmapäeval, 1.juunil avanes mul võimalus osa võtta Balti Filmi- ja Meediakooli (BFM) õudusfilmide õhtust. Tegemist oli tudengiprojektiga - keegi koostas kava, keegi disainis plakatid, keegi tegeles promoga jne. Tudengite seas viidi läbi hääletus ja selle põhjal valiti välja neli filmi:

The Shining

Shutter

From Dusk Til Dawn

Tokyo Gore Police




Filmiõhtu toimus BFM-i stuudios Kotka tänaval. Kõik, kes on seal viibinud, teavad kui vana ja räämas hoone see tegelikult on. Filmivaatamine toimus suures saalis, mille seintelt koorus värvi, põrand nägi välja nagu oleks keegi seal ära tapetud ning igal pool olid erinevad remondiasjad ja muu kola laiali. Teisisõnu, see oli täiesti ideaalne koht õudusfilmide vaatamiseks.


Kuigi Facebooki eventil oli attendijaid omajagu, jõudis keset nädalat toimunud õudukaõhtule ca 15 inimest. Olles ennast mõnusalt dekaadidevanustele tugitoolidele sisse seadnud võis filmiõhtu alata.

Esimesena näidati 1980.aasta The Shiningut. Olgem ausad, kui Stanley Kubrick on Stephen Kingi novelli põhjal filmistsenaariumi kirjutanud, siis olid ootused rohkem kui kõrged. Ja õigustatult. The Shining jättis mulle väga sügava mulje. Perekond Torrance - isa (Jack Nicholson), ema (Shelley Duvall) ja väike poeg Danny (Danny Lloyd) - läheb Denverisse valvama ja korras hoidma hotelli, mis on talvehooajaks suletud. Hotell paikneb mägedes eraldatud kohas ja matab endas sünget saladust - eelmine hotelli majahoidja läks hulluks ning tappis oma pere, naise ja kaksikutest tütred. Ei lähe kaua aega, kui kurjad vaimud hakkavad pereisale mõju avaldama.


Jack Nicholsoni hullumeelse raevunud isa kehastus on midagi fantastilist. Ma olen rohkem kui veendunud, et iga kord, kui ta nüüd kõrvuni irvega oma hambad paljastab, jätab mu süda ühe löögi vahele. Nii igaks juhuks. Olin väga üllatunud, kui avastasin, et Shelley Duvall esitati Razzie nominendiks, kuna minu arust oli ta samuti vapustavalt hea kergelt neurootilise ema ja tuhvlialuse abikaasa rollis. Duvall noaga vannitoas...priceless. Arvan, et see film kuulub täiesti rightfully IMDb top 250 48.kohale.

Järgmine film oli tailaste poolt tehtud Shutter (2004). Paljud mu sõbrad peavad seda literally üheks kõige õudsemaks õudusfilmiks, mis eales tehtud. Ma ei tea, kas mul on eriti tugev närvikava või mis, aga 2007.aastal esimest korda seda vaadates julgesin pärast üksinda kodus magada küll. Mida teised pidasid jubedaks, pidasin mina lihtsalt kurvaks. Nüüd teist korda vaadates teadsin juba omajagu ette ja ei ehmatanud isegi KABOOM! SCARY BLOODY GHOST IN YOUR FACE! kohtade peale.


Kuna kogu Shutteri temaatika oli seotud fotograafia ja pildistamisega, torkas see mind eriti õigesse kohta. Tekkis kange tahtmine peale filmi hämaras stuudios oma väga pimestava välguga kaameraga pilti teha. Kuna aga kõik ei võtnud antud filmi sugugi nii külma kõhuga kui mina, otsustasin, et pole vaja paranoiatonti toita või kellegi terviserikkega riskida.

Peale Shutterit väsis filmivaatajate seltskond eriti ära ja kuna kell oli omajagu palju, otsustati ühiselt kaks viimast filmi järgmiseks korraks jätta. Mulle isegi meeldis selline vangerdus, kuna see andis mulle rohkem aega seedida kahte vaadatud filmi.


Lõpetuseks tsiteeriksin korraldajate BFM-i Facebooki lehele tehtud postitust:
Thanks for everyone who came to the hardcore movie marathon. Kotka 12 had this really nice vibe, especially I would like to thank the local rat who started playing with a can behind the curtain. Special thanks to all the organizers and to Mart Soonik.
© Eveli filmiblogi is powered by Blogger | Author: Eveli Pung (evelipung@gmail.com) | Template designed by Josh Peterson