Autor: Eveli
| Aeg: juuni 26, 2011
| Lisa kommentaar (0)
Eelmine postitus
Kodanik Soprano hoiatas mind, et Arthur on väidetavalt nii kehv film, et seda ei tasu kinno vaatama minna. Minu hirmutamiseks näitas ta mulle ka rottentomatoes.com hinnangut, mille kohaselt meeldis see ainult 58% vaatajatele ja pigistas tomatometerist välja vaid 27%. Ilmselgelt see mind ei takistanud ja nii ma seda filmi oma 14-aastase vennaga vaatama jõudsingi.
Arthur Bach (Russell Brand) on noor playboyst miljonär, kes magatab iga ettejuhtuvat naist, joob meelevaldsetes kogustes alkoholi ja ostab iga poole tunni tagant endale uue sportauto. Tal ei ole mingeid ambitsioone ega eesmärke ning mis kõige hullem, ta on sellise eluga äärmiselt rahul. Tema lapsehoidja Hobson (Helen Mirren) - jah, 30-aastasel mehel on jätkuvalt lapsehoidja - teeb talle kõik ette ja taha, mistõttu ei ole Arthuril tegelikult grammigi iseseisvust. Ühel päeval saab tema emal aga kõrini poja süüdimatust käitumisest ning ta esitab talle ultimaatumi - Arthur peab abielluma kõrgi ja julma Susaniga (Jennifer Garner), kelle reputatsioon ja ärilised oskused on laitmatud või loobuma oma pärandusest. Otseloomulikult leiab Arthur hoopis teise üleni armsa ja toreda (ja puruvaese) neiu ning armub hoopis temasse. Ja siis...noh, te tõenäoliselt aimate, kuidas see lugu edasi läheb.
Russell Brand on minu jaoks siiamaani võrdlemisi sümpaatne olnud, aga seekord ei suutnud ta tunnetada seda õhkõrna vahet charming d*ck vs annoying d*ck vahel ja minu poolehoid kadus paari esimese minutiga. Jennifer Garner tegi üsna tugeva rolli, kuid kahjuks olid tema püüdlused antud filmi päästa sama edukad kui hambapasta tuubi tagasi toppimine. Helen Mirrenist hakkas mul lihtsalt kahju, kuna see oli tema talendi täielik raiskamine.
Arthuri süžee on mõeldud täiskasvanutele, aga teostus täpselt nii naiivne ja tobe, et sellest võiksid lapsed rõõmu tunda. Jah, mu 14-aastane vend naeris rohkem kui üks kord, aga ma pole siiamaani kindel, kui eetiline oli üldse võtta ta kaasa sellise sõnumiga filmi vaatama. Kui eelmise nädala Potiche oli nagu foie gras, siis Arthur on makaronid ketšupiga. Ja režissöör Jason Winer on ka need põhja kõrvetanud.
Arthur Bach (Russell Brand) on noor playboyst miljonär, kes magatab iga ettejuhtuvat naist, joob meelevaldsetes kogustes alkoholi ja ostab iga poole tunni tagant endale uue sportauto. Tal ei ole mingeid ambitsioone ega eesmärke ning mis kõige hullem, ta on sellise eluga äärmiselt rahul. Tema lapsehoidja Hobson (Helen Mirren) - jah, 30-aastasel mehel on jätkuvalt lapsehoidja - teeb talle kõik ette ja taha, mistõttu ei ole Arthuril tegelikult grammigi iseseisvust. Ühel päeval saab tema emal aga kõrini poja süüdimatust käitumisest ning ta esitab talle ultimaatumi - Arthur peab abielluma kõrgi ja julma Susaniga (Jennifer Garner), kelle reputatsioon ja ärilised oskused on laitmatud või loobuma oma pärandusest. Otseloomulikult leiab Arthur hoopis teise üleni armsa ja toreda (ja puruvaese) neiu ning armub hoopis temasse. Ja siis...noh, te tõenäoliselt aimate, kuidas see lugu edasi läheb.
Russell Brand on minu jaoks siiamaani võrdlemisi sümpaatne olnud, aga seekord ei suutnud ta tunnetada seda õhkõrna vahet charming d*ck vs annoying d*ck vahel ja minu poolehoid kadus paari esimese minutiga. Jennifer Garner tegi üsna tugeva rolli, kuid kahjuks olid tema püüdlused antud filmi päästa sama edukad kui hambapasta tuubi tagasi toppimine. Helen Mirrenist hakkas mul lihtsalt kahju, kuna see oli tema talendi täielik raiskamine.
Arthuri süžee on mõeldud täiskasvanutele, aga teostus täpselt nii naiivne ja tobe, et sellest võiksid lapsed rõõmu tunda. Jah, mu 14-aastane vend naeris rohkem kui üks kord, aga ma pole siiamaani kindel, kui eetiline oli üldse võtta ta kaasa sellise sõnumiga filmi vaatama. Kui eelmise nädala Potiche oli nagu foie gras, siis Arthur on makaronid ketšupiga. Ja režissöör Jason Winer on ka need põhja kõrvetanud.
Hinne: 2/10
Andetu remake, sihtgrupp jääb selgusetuks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar