Autor: Eveli
| Aeg: juuli 02, 2011
| Lisa kommentaar (0)
Eelmine postitus
Eile avanes mul võimalus käia kino Artises Maagiline Pariis II esilinastusel. Tegemist on järjega lühifilmide programmile Maagiline Pariis, mis toodi kinokülastajateni eelmisel suvel. Valik koosneb 8 lühifilmist, millest enamik on valminud aastatel 2008-2010 ja sisaldab nii tõelisi pärle kui ka tahumata teemanteid.
Et toi? (Ja sina?) jutustab vaimuka loo armukadeduse, paranoia ja juhuste võimust. Mida mõtleksid Sina, kui avaldad kellelegi armastust, aga ta ei vasta samaga?
Come Closer (Tule lähemale) räägib Jimmyst, kes on inimmagnet. Kui ta kohtub juhuslikult Lillyga, kes põeb samuti magnamatiiti, tõmbuvad nad nii tugevalt kokku, et neid lahutada ei ole enam võimalik. Seni end kiivalt varjanud ja inimestest eraldanud noored ei näes selles aga mingit traagikat - lõpuks ometi on nad leidnud tõelise läheduse ja armastuse.
Canicule De Cheval (Leitsak) jutustab ootamatust sõprusest kahe mehe vahel, üks abielus, teine poissmees. Kahekesi kõikvõimalikke teemasid arutades jalutavad nad läbi erinevatest maalilistest kohtadest, mis rabavad oma primitiivse iluga.
Auguste: Kas tõesti mitte keegi sinu töölistest ei kutsu sind eesnime pidi?
Pierre: Üks kutsus. Ma abiellusin temaga.
La Belle (Kaunitar) on režissöör Stéphanie de Fenini teine lühifilm sellesuvises valikus (ka Leitsak on tema mõttelend). See jutustab naisest, kes otsib maskiballilt endale kaaslast. Maskide all ei ole aga alati see, mida ootad või loodad seal olevat ning mitte miski ei ole päris see, millena ta algul tundub...
Annabelle (Annabelle) jutustab koomilise loo pruudist, kel on vaja oma pulmapäeval väikesesse maakirikusse jõuda, kuid ta autojuht hüppab alt ära. Leidlik pruut ei anna alla ning on nõus kasvõi läbi tule ja vee minema, et kohale jõuda. Sellega ei oska ta paraku arvestada, et läbi tuleb minna hoopiski mudast, sõnnikust ja paljust muust.
Quatuor (Kvartett) on lühifilm, mis demonstreerib väga ilmekalt, et hullud prantslased on ikka hullud. Kui noormees tahab oma naise kõrvalt ka armukesega vallatleda, kutsub ta appi sõbra, kes aitab tekitada mulje, et nad mängivad muusikat koos. Tegelikkuses on korteriomanik hoopis teise naisega kõrvaltoas ja sõber näeb kurja vaeva, et summutada tegevusi, mis kuidagi ei tohiks õige naise kõrvu kosta.
Une Pute Et Un Poussin (Libu ja tibu) üks kahest peategelasest on maagiline prantsuse lauljatar Yelle, kes kehastab tüdrukut, keda peetakse riietuse tõttu libuks. Teine peategelane on...jalgrattal sõitev tibukostüümis mees. Kui nad kohtuvad hommikukargel tühjal maanteel, saab üsna ruttu selgeks, et selline veider paar peab oma jõud ühendama.
Leave Not A Cloud Behind (Jää siia, kus pilvitu taevas) jutustab inimestest, kes käivad üksteisel unes külas. Ühes unenäos kohtuvad Christopher ja Mariana ning sünnib kaunis armastuslugu poolteadvuse piiril. Kuid kõik ei ole nii lihtne...
Minu jaoks tõusid antud valikust tugevalt esile Et toi?, Annabelle ja Quatuor. Neist viimast hindaksin kõige kõrgemalt. Režissöör Jérome Bonnell on tabanud nii õigeid noote ja lühifilmi väljendusrikkus paneb muigama ka kõige kibestunuma küüniku. Annabelle on fantastiliselt ära häälestanud nii alguse kui ka lõpu ja Et toi? paneb kõik naised (ja ehk ka mõned mehed) mõtlema, kas on äkki nemadki kunagi liiga rutakalt tegutsenud.
Suures plaanis oli filmiprogramm võrdlemisi tore. Tahaks ainult järjekorra üle veidi nuriseda. Päris kindlasti ei oleks ma lõpetanud Leave Not a Cloud Behind-iga, vaid millegi tempokama ja vaimukamaga. Samuti oli minu jaoks 8 filmi järjest veidi liiast, 6 oleks optimaalsem olnud.
Sellegipoolest jättis Maagiline Pariis II sisemusse sellise mõnusa tunde...nagu oleks naeratus kõhus. Teate küll, see emotsioon, mis peaks peale iga hea filmi lõppu olema.
Et toi? (Ja sina?) jutustab vaimuka loo armukadeduse, paranoia ja juhuste võimust. Mida mõtleksid Sina, kui avaldad kellelegi armastust, aga ta ei vasta samaga?
Come Closer (Tule lähemale) räägib Jimmyst, kes on inimmagnet. Kui ta kohtub juhuslikult Lillyga, kes põeb samuti magnamatiiti, tõmbuvad nad nii tugevalt kokku, et neid lahutada ei ole enam võimalik. Seni end kiivalt varjanud ja inimestest eraldanud noored ei näes selles aga mingit traagikat - lõpuks ometi on nad leidnud tõelise läheduse ja armastuse.
Canicule De Cheval (Leitsak) jutustab ootamatust sõprusest kahe mehe vahel, üks abielus, teine poissmees. Kahekesi kõikvõimalikke teemasid arutades jalutavad nad läbi erinevatest maalilistest kohtadest, mis rabavad oma primitiivse iluga.
Auguste: Kas tõesti mitte keegi sinu töölistest ei kutsu sind eesnime pidi?
Pierre: Üks kutsus. Ma abiellusin temaga.
La Belle (Kaunitar) on režissöör Stéphanie de Fenini teine lühifilm sellesuvises valikus (ka Leitsak on tema mõttelend). See jutustab naisest, kes otsib maskiballilt endale kaaslast. Maskide all ei ole aga alati see, mida ootad või loodad seal olevat ning mitte miski ei ole päris see, millena ta algul tundub...
Annabelle (Annabelle) jutustab koomilise loo pruudist, kel on vaja oma pulmapäeval väikesesse maakirikusse jõuda, kuid ta autojuht hüppab alt ära. Leidlik pruut ei anna alla ning on nõus kasvõi läbi tule ja vee minema, et kohale jõuda. Sellega ei oska ta paraku arvestada, et läbi tuleb minna hoopiski mudast, sõnnikust ja paljust muust.
Quatuor (Kvartett) on lühifilm, mis demonstreerib väga ilmekalt, et hullud prantslased on ikka hullud. Kui noormees tahab oma naise kõrvalt ka armukesega vallatleda, kutsub ta appi sõbra, kes aitab tekitada mulje, et nad mängivad muusikat koos. Tegelikkuses on korteriomanik hoopis teise naisega kõrvaltoas ja sõber näeb kurja vaeva, et summutada tegevusi, mis kuidagi ei tohiks õige naise kõrvu kosta.
Une Pute Et Un Poussin (Libu ja tibu) üks kahest peategelasest on maagiline prantsuse lauljatar Yelle, kes kehastab tüdrukut, keda peetakse riietuse tõttu libuks. Teine peategelane on...jalgrattal sõitev tibukostüümis mees. Kui nad kohtuvad hommikukargel tühjal maanteel, saab üsna ruttu selgeks, et selline veider paar peab oma jõud ühendama.
Leave Not A Cloud Behind (Jää siia, kus pilvitu taevas) jutustab inimestest, kes käivad üksteisel unes külas. Ühes unenäos kohtuvad Christopher ja Mariana ning sünnib kaunis armastuslugu poolteadvuse piiril. Kuid kõik ei ole nii lihtne...
Minu jaoks tõusid antud valikust tugevalt esile Et toi?, Annabelle ja Quatuor. Neist viimast hindaksin kõige kõrgemalt. Režissöör Jérome Bonnell on tabanud nii õigeid noote ja lühifilmi väljendusrikkus paneb muigama ka kõige kibestunuma küüniku. Annabelle on fantastiliselt ära häälestanud nii alguse kui ka lõpu ja Et toi? paneb kõik naised (ja ehk ka mõned mehed) mõtlema, kas on äkki nemadki kunagi liiga rutakalt tegutsenud.
Suures plaanis oli filmiprogramm võrdlemisi tore. Tahaks ainult järjekorra üle veidi nuriseda. Päris kindlasti ei oleks ma lõpetanud Leave Not a Cloud Behind-iga, vaid millegi tempokama ja vaimukamaga. Samuti oli minu jaoks 8 filmi järjest veidi liiast, 6 oleks optimaalsem olnud.
Sellegipoolest jättis Maagiline Pariis II sisemusse sellise mõnusa tunde...nagu oleks naeratus kõhus. Teate küll, see emotsioon, mis peaks peale iga hea filmi lõppu olema.
Hinnang: 6.5/10
Kolm lühifilmi on väga meisterlikud, teised so-so.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar