Autor: Eveli
| Aeg: oktoober 31, 2012
| Lisa kommentaar (0)
Eelmine postitus
Importpüha halloweeni nimel võtsin eelmisel nädalavahetusel südame rindu ja käisin kinos õudukat vaatamas. Enne olin veel [Rec]-i ja Paranormal Activityga ka soojendust teinud. Ega muidu poleks vist julgenud, aga Cinamoni kinosaalides on see meeldiv featuur, et istmetevahelise käetoe saab üles lükata ja kõrvalistujale (soovitatavalt tuttavale) kaissu pugeda, kui väga hirmsaks läheb.
Aga väga hirmsaks ei läinud! Julgen siiamaani üksinda kodus pimedas olla ja pilte sorteerida. Deemoneid ei karda, eksessiivset kogust silmalainerit ka mitte. No olgu. Vahepeal võttis õige naaaatuke kõhedaks.
Õudusloo keskmes on true storyde põhjal krimkasid üllitav kirjanik Ellison Oswalt (Ethan Hawke), kes veab karjääriläbimurde nimel oma armsa ja lepliku pere ühest USA väikelinnast teise, eesmärgiga elada iga kohutava mõrvaloo sündmuspaiga läheduses, mille detaile ta oma järjekordses raamatus lahkama hakkab. Filmi algab kolimisega majja, mille eelmine pere leidis oma õnnetu lõpu tagaaias kasvava puu otsa pooduna. Nagu arvata võib, jõuab kirjanik oma uue raamatu jaoks taustauuringut tehes sündmusteni, mis illustreerivad parimal moel ignorance is bliss vanasõna.
Sinisteri tugevaimaks plussiks pean head vahekorda normali (vanad head lihast ja luust psühhopaadid, inimkehas pahategijad) ja paranormali (vaimud, koletised, deemonid jms) vahel. Tavapäraselt võin viimasele ehitatud filmid lihtsalt maha kanda, kuna see ei hirmuta ega eruta mu uskmatut hinge ühestki otsast. Arvestades milline suund lõpupoole võetakse, oli lausa rõõm näha inimesi arusaadaval ja inimlikul (loe: inimese poolt sooritataval) moel tapetud saamas. Jah, ma annan endale aru, kui valesti see kõlab.
Kuigi kogenud õudukaguru mu kõrval pidas Sinisteri üsna etteaimatavaks, ei pannud me kumbki seda otseselt pahaks. Suurte twistide puudumine või pigem just läbinähtavus ei teinud filmi paremaks ega halvemaks. Mündi teise küljena sai kõik ka kenasti lahti seletatud ning suurimaks müsteeriumiks jäi organisatoorne küsimus - miks Ethan Hawke üldse sellistes filmides mängib?!
Aga väga hirmsaks ei läinud! Julgen siiamaani üksinda kodus pimedas olla ja pilte sorteerida. Deemoneid ei karda, eksessiivset kogust silmalainerit ka mitte. No olgu. Vahepeal võttis õige naaaatuke kõhedaks.
Õudusloo keskmes on true storyde põhjal krimkasid üllitav kirjanik Ellison Oswalt (Ethan Hawke), kes veab karjääriläbimurde nimel oma armsa ja lepliku pere ühest USA väikelinnast teise, eesmärgiga elada iga kohutava mõrvaloo sündmuspaiga läheduses, mille detaile ta oma järjekordses raamatus lahkama hakkab. Filmi algab kolimisega majja, mille eelmine pere leidis oma õnnetu lõpu tagaaias kasvava puu otsa pooduna. Nagu arvata võib, jõuab kirjanik oma uue raamatu jaoks taustauuringut tehes sündmusteni, mis illustreerivad parimal moel ignorance is bliss vanasõna.
Sinisteri tugevaimaks plussiks pean head vahekorda normali (vanad head lihast ja luust psühhopaadid, inimkehas pahategijad) ja paranormali (vaimud, koletised, deemonid jms) vahel. Tavapäraselt võin viimasele ehitatud filmid lihtsalt maha kanda, kuna see ei hirmuta ega eruta mu uskmatut hinge ühestki otsast. Arvestades milline suund lõpupoole võetakse, oli lausa rõõm näha inimesi arusaadaval ja inimlikul (loe: inimese poolt sooritataval) moel tapetud saamas. Jah, ma annan endale aru, kui valesti see kõlab.
Kuigi kogenud õudukaguru mu kõrval pidas Sinisteri üsna etteaimatavaks, ei pannud me kumbki seda otseselt pahaks. Suurte twistide puudumine või pigem just läbinähtavus ei teinud filmi paremaks ega halvemaks. Mündi teise küljena sai kõik ka kenasti lahti seletatud ning suurimaks müsteeriumiks jäi organisatoorne küsimus - miks Ethan Hawke üldse sellistes filmides mängib?!
Hinnang: 6/10
The Shining igatahes ei olnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar