Autor: Eveli
| Aeg: oktoober 09, 2011
| Lisa kommentaar (0)
Eelmine postitus
Uinuv kaunitar on film ülikoolitudeng Lucy-st (Emily Browning), kes kasutab mistahes erinevaid viise kooli kõrvalt raha teenimiseks. Järjekordse töökuulutuse peale kontakti võttes satub neiu tööle ettekandjana rikaste vanahärrade privaatõhtusöökidel. Ei lähe kaua, kui talle pakutakse võimalust raha teenida uinuva kaunitarina - talle manustatakse tugevatoimelist uinutit, mis viib ta terveks ööks justkui surmaunne ning samal ajal on klientidel võimalus temaga teha midaiganes, ilma et Lucy hetkegi sellest mäletaks. Kehtib ainult üks reegel - penetratsiooni ei tohi toimuda.
Režissöör Julia Leigh on loonud eksklusiivse ja üliprivaatse maailma, kus on kõige olulisem konfidentsiaalsus. Samal ajal annab ta sellest teadmisest erutunud vaatajale võimaluse näha, mis tegelikult nende suletud uste taga toimub. See on psühholoogilislt väga geniaalne ja toimiv lüke, seda enam, et vaatepilt, mis avaneb on omajagu mõnusalt šokeeriv.
Filmi peakangelanna oli vähemalt minu jaoks tõeline müsteerium. Ta on korraga tugev ja õrn, habras ja enesekindel. Mis kurat on ta motiivid nii käituda? Sellegipoolest jäin lummatult tema tegevusi ja otsuseid jälgima, sest Lucyt kehastanud Emily Browningis on juba naturaalselt olemas see miski, mis paneb mehed korduvalt Sucker Punchi vaatama ja tema pilte netist guugeldama. Julgen väita, et see miski on laialdasem kui ainult seksikas petite figuur, meelad huuled ja hüpnotiseerivad silmad. Kuigi, olgem ausad, peale Uinuva kaunitari vaatamist, kus Browning on enamik ajast alasti või üliseksikas pesus, oleksin ka mina valmis kirjutama essee teemal "Emily Browningi tagumik kui perfektsuse kehastus" või midagi analoogset.
Vaatamata suures koguses terve aja konksu otsas hoidvale eyecandyle jäi sisuline osa mind veel pikaks ajaks torkima. Režissöör laseb vaatajal filmi jooksul esitada nii palju küsimusi, kuid jätab neile vastamata. Mis ei olegi tingimata üldse halb, sest vähemalt mina sain veel pool õhtut ja järgmist hommikut antud filmi seedida ja enda jaoks tõlgendada.
Kuigi minu arvamus antud linateosest on suures osas võrdlemisi positiivne, ei saa seda öelda kinopubliku kohta, kellega koos ühes saalis viibisin. Tegemist on väga vaikse ja sisseelamist vajava filmiga ning kui minust vasakul istuva noormehe telefon helises ja paremal istuvad teismelised igasugustes vastavates kohtades kas itsitama, ahhetama või iuuuu tegema hakkasid, siis läksin ikka full horrorisse küll. Õnneks on antud film juba kinokavadest maha võetud ja kõigil huvilistel on võimalus ise dikteerida, kus ja millistel tingimustel nad seda vaatama hakkavad.
Režissöör Julia Leigh on loonud eksklusiivse ja üliprivaatse maailma, kus on kõige olulisem konfidentsiaalsus. Samal ajal annab ta sellest teadmisest erutunud vaatajale võimaluse näha, mis tegelikult nende suletud uste taga toimub. See on psühholoogilislt väga geniaalne ja toimiv lüke, seda enam, et vaatepilt, mis avaneb on omajagu mõnusalt šokeeriv.
Filmi peakangelanna oli vähemalt minu jaoks tõeline müsteerium. Ta on korraga tugev ja õrn, habras ja enesekindel. Mis kurat on ta motiivid nii käituda? Sellegipoolest jäin lummatult tema tegevusi ja otsuseid jälgima, sest Lucyt kehastanud Emily Browningis on juba naturaalselt olemas see miski, mis paneb mehed korduvalt Sucker Punchi vaatama ja tema pilte netist guugeldama. Julgen väita, et see miski on laialdasem kui ainult seksikas petite figuur, meelad huuled ja hüpnotiseerivad silmad. Kuigi, olgem ausad, peale Uinuva kaunitari vaatamist, kus Browning on enamik ajast alasti või üliseksikas pesus, oleksin ka mina valmis kirjutama essee teemal "Emily Browningi tagumik kui perfektsuse kehastus" või midagi analoogset.
Vaatamata suures koguses terve aja konksu otsas hoidvale eyecandyle jäi sisuline osa mind veel pikaks ajaks torkima. Režissöör laseb vaatajal filmi jooksul esitada nii palju küsimusi, kuid jätab neile vastamata. Mis ei olegi tingimata üldse halb, sest vähemalt mina sain veel pool õhtut ja järgmist hommikut antud filmi seedida ja enda jaoks tõlgendada.
Kuigi minu arvamus antud linateosest on suures osas võrdlemisi positiivne, ei saa seda öelda kinopubliku kohta, kellega koos ühes saalis viibisin. Tegemist on väga vaikse ja sisseelamist vajava filmiga ning kui minust vasakul istuva noormehe telefon helises ja paremal istuvad teismelised igasugustes vastavates kohtades kas itsitama, ahhetama või iuuuu tegema hakkasid, siis läksin ikka full horrorisse küll. Õnneks on antud film juba kinokavadest maha võetud ja kõigil huvilistel on võimalus ise dikteerida, kus ja millistel tingimustel nad seda vaatama hakkavad.
Hinnang: 7/10
Psühholoogiliselt ja füüsiliselt erutav.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar