Autor: Eveli
| Aeg: august 22, 2011
| Lisa kommentaar (0)
Eelmine postitus
Teadlane Will (James Franco) on aastaid üritanud välja arendada efektiivset ravimit Alzheimeri tõve vastu, mida põeb ka tema isa Charles (John Lithgow). Kõiki tema edukamaid katsetusi testitakse šimpansite peal. Ühel päeval sünteesib ta kogemata ravimi, mis ei toimi ainult haiguse vastu, vaid suurendab ka intelligentsust. Ja nii saabki alguse ahvide ülestõus.
Õnneks või kahjuks ei ole ma varasemaid Ahvide planeedi filme näinud ja seetõttu ei oska eelnevate osadega võrrelda. Digitaalahve kiidaks küll kuhjaga. Ma ei ole mingi ahviekspert, kuid nende emotsioonid ja liigutused tundusid väga tõetruud.
"Aga need ei ole ju ikkagi päris..."
Jah, ei ole tõesti päris. Samas, nagu ütles kamraad Cochrane, kas see oli siis realistlikum, kui 1970.aastate filmides inimesed ahvikostüümides ringi müttasid? WETA digitaalefektide kompanii on igatahes minu silmis suht imetegija. Ei julge hakata mõtlemagi, kui palju aega ja effortit läks, et neid ahve sellisele tasemel fine-tune'ida.
Karvased tegelased on minu poolehoiu võitnud, peaaegu sama kehtib ka inimeste kohta. Franco ja Lithgow teevad väga tugevad rollid. Franco girlfriendi kehastanud Freida Pintole on maailma kõige mõttetum osa kirjutatud, aga eks tema ülesanne ongi ainult eyecandy olla. (Ja selle täidab ta suurepäraselt.) Sadistlikku varjupaigatöölist mänginud Tom Feltonist on natuke kahju - kui vihased fännid talle Harry Potteri eest peksa ei andnud, siis pärast Ahve saab ta küll mõne litaka kirja.
Kui hakata mõtlema selle kinoaasta linateoste peale, siis julgeksin uued ahvid isegi esile tõsta. Film oli mõnusalt tempokas, ei mingeid pikki sisse- ja väljajuhatamise stseene või üleliigseid vahetükke. Lugu ise aga emotsionaalne ja südamlik. Also, who doesn't love monkeys?
Käisin eile Tallinna loomaaias, sealhulgas ka šimpansitel külas. Peale antud filmi ei suutnud ma ahve küll enam sama pilguga vaadata.
Õnneks või kahjuks ei ole ma varasemaid Ahvide planeedi filme näinud ja seetõttu ei oska eelnevate osadega võrrelda. Digitaalahve kiidaks küll kuhjaga. Ma ei ole mingi ahviekspert, kuid nende emotsioonid ja liigutused tundusid väga tõetruud.
"Aga need ei ole ju ikkagi päris..."
Jah, ei ole tõesti päris. Samas, nagu ütles kamraad Cochrane, kas see oli siis realistlikum, kui 1970.aastate filmides inimesed ahvikostüümides ringi müttasid? WETA digitaalefektide kompanii on igatahes minu silmis suht imetegija. Ei julge hakata mõtlemagi, kui palju aega ja effortit läks, et neid ahve sellisele tasemel fine-tune'ida.
Karvased tegelased on minu poolehoiu võitnud, peaaegu sama kehtib ka inimeste kohta. Franco ja Lithgow teevad väga tugevad rollid. Franco girlfriendi kehastanud Freida Pintole on maailma kõige mõttetum osa kirjutatud, aga eks tema ülesanne ongi ainult eyecandy olla. (Ja selle täidab ta suurepäraselt.) Sadistlikku varjupaigatöölist mänginud Tom Feltonist on natuke kahju - kui vihased fännid talle Harry Potteri eest peksa ei andnud, siis pärast Ahve saab ta küll mõne litaka kirja.
Kui hakata mõtlema selle kinoaasta linateoste peale, siis julgeksin uued ahvid isegi esile tõsta. Film oli mõnusalt tempokas, ei mingeid pikki sisse- ja väljajuhatamise stseene või üleliigseid vahetükke. Lugu ise aga emotsionaalne ja südamlik. Also, who doesn't love monkeys?
Käisin eile Tallinna loomaaias, sealhulgas ka šimpansitel külas. Peale antud filmi ei suutnud ma ahve küll enam sama pilguga vaadata.
Tallinna loomaaia isašimpans Pino.
Hinnang: 8/10
Tõetruud ahvid, kes võidavad esimeste minutitega vaataja poolehoiu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar