Autor: Eveli
| Aeg: august 16, 2011
| Kommentaarid (2)
Eelmine postitus
Kujuteldav armastus räägib kahest lähedasest sõbrast, Mariest (Monia Chokri) ja Francisest (Xavier Dolan), kes armuvad mõlemad uude ühisesse tuttavasse, Nicolas'sse (Niels Schneider). Nicolas on handsome ja salapärane noormees, kelle juures toimuvad parimad peod ja kellel on sõpru iga nurga peal. Marie ja Francise armumised on tema jaoks kui mäng, samal ajal kui sõbrad üha tõsisemalt teineteisega võistlema hakkavad, et Nicolas südant võita.
Tegemist on noore filmirežissööri Xavier Dolani (ta sünniaasta on 1989!) teise katsetusega. Kui ma oleks saanud euro iga korra eest, kui keegi ütles "oh, ta esimene film oli väga hea, vaatan kindlasti tartuffil ka järgmist", oleks ma võinud rikkaks saada. Kahjuks oleksin saanud sama euromängu mängida ka inimestega, kes peale filmi vaatamist "meh" ütlesid.
Üleüldiselt ma mõistan inimesi, kellele antud linateos meeldis. Vahepalad ja mõtted armastuse ja armumise kohta olid igati toredad ja moraali täis. Kuna ma olen ise samuti elu jooksul 1+ korda ülepeakaela armunud olnud, siis tundsin nii mõnestki lõigust iseennast ära. Ja mis saaks üht filmi veel paremaks muuta kui mitte samastumine! Been there, done that, got the t-shirt.
Filmi põhiliin jättis mind aga võrdlemisi külmaks. Olles igati salliv ja paindlik tänapäevakodanik, ei suutnud ka homoseksuaalsuse temaatika mul pulssi tõsta või kuidagi teisiti erutada. Dolan on muidugi ülitugev erinevate väikeste stseenide osas, kus on kõik perfektseks tuunitud, alustades näoilmete ja lõpetades üldise visuaaliga. Kahjuks ta ei suuda veel kõiki neid häid kilde üheks tempokaks sujuvalt voolavaks tervikuks kokku liita.
Kui antud filmi osas ütleks Dolanile pigem try again, siis ühes valdkonnas jätkub mul talle ainult kiidusõnu - soundtrack. Mees, kes oskab valida The Knife-i ja Fever Ray lood olulisi kohti rõhutama, ilmselgelt teab, mida ta teeb. Mul tuli igatahes kananahk ihule, kui neid filmis kuulsin ja paremat muusikavalikut antud stseenidele oleks raske ette kujutada.
Kas te teate kedagi, kes teaks kedagi, kes ei armuks sellisesse tüüpi ära?
Tegemist on noore filmirežissööri Xavier Dolani (ta sünniaasta on 1989!) teise katsetusega. Kui ma oleks saanud euro iga korra eest, kui keegi ütles "oh, ta esimene film oli väga hea, vaatan kindlasti tartuffil ka järgmist", oleks ma võinud rikkaks saada. Kahjuks oleksin saanud sama euromängu mängida ka inimestega, kes peale filmi vaatamist "meh" ütlesid.
Üleüldiselt ma mõistan inimesi, kellele antud linateos meeldis. Vahepalad ja mõtted armastuse ja armumise kohta olid igati toredad ja moraali täis. Kuna ma olen ise samuti elu jooksul 1+ korda ülepeakaela armunud olnud, siis tundsin nii mõnestki lõigust iseennast ära. Ja mis saaks üht filmi veel paremaks muuta kui mitte samastumine! Been there, done that, got the t-shirt.
Filmi põhiliin jättis mind aga võrdlemisi külmaks. Olles igati salliv ja paindlik tänapäevakodanik, ei suutnud ka homoseksuaalsuse temaatika mul pulssi tõsta või kuidagi teisiti erutada. Dolan on muidugi ülitugev erinevate väikeste stseenide osas, kus on kõik perfektseks tuunitud, alustades näoilmete ja lõpetades üldise visuaaliga. Kahjuks ta ei suuda veel kõiki neid häid kilde üheks tempokaks sujuvalt voolavaks tervikuks kokku liita.
Kui antud filmi osas ütleks Dolanile pigem try again, siis ühes valdkonnas jätkub mul talle ainult kiidusõnu - soundtrack. Mees, kes oskab valida The Knife-i ja Fever Ray lood olulisi kohti rõhutama, ilmselgelt teab, mida ta teeb. Mul tuli igatahes kananahk ihule, kui neid filmis kuulsin ja paremat muusikavalikut antud stseenidele oleks raske ette kujutada.
Hinnang: 5/10
On mõningaid säravaid hetki, kuid need jäävad võrdlemisi üksikuks.
HEa post = sheerin. Loodan, et sa ei pahanda :)
VastaKustutaofc not. share away. :)
VastaKustuta