Autor: Eveli
| Aeg: august 09, 2011
| Lisa kommentaar (0)
Eelmine postitus
To smile so bright
that nobody sees
what lies behind the light.
Režissöör Lars von Trier andis Melanhooliale vägeva avapaugu tehes Cannes'i filmifestivalil õnnetuid Hitleri-kommentaare ja saavutades selle, et ta kuulutati persona non grataks. Tõenäoliselt on enamik filmisõpru talle selle eest juba andestanud, kuid Melanhoolia lendas selle skandaalikära keskel särava sinise planeedina kõigi huviorbiiti ning seetõttu on täiesti mõistetav, miks see tARTuFFi avafilmiks valiti.
Melanhoolia jutustab kaks lugu kahest õest, Justine-ist (Kirsten Dunst) ja Claire-ist (Charlotte Gainsbourg). Justine võitleb depressiooniga ja õde Claire on see, kes teda pulmapäeval igati toetab ja ka hiljem läbi elu lükkab. Kui selgub, et maa poole liigub teine planeet, mis ähvardab kokkupõrkes kõik hävitada, tulevad pinnale Claire-i hirmud ja suutmatus sellega leppida. Siinkohal on Justine see, kes õde toetab ja oma ebamaise hingerahuga ka Claire-i hirme seljatama veenab.
Ilmselgelt ei tulnud Lars von Trier nalja tegema. Filmi sissejuhatuseks on võimsad ja vaatemängulised kaadrid, mida saadab Wagneri ooperi Tristan ja Isolde orkestrisümfoonia. Selline jõulisus voogab kandva noodina läbi terve filmi, segunedes samal ajal peategelastest kiirgava õrnuse ja haprusega. Ka lõpplahendus on läbinisti trierilik - ta lihtsalt hävitab maailma.
Melanhoolia on film, mille hindamiseks tuleb mõista depressiooni. Teada seda tunnet, mis tekib välismaailmale naeratades, kui sisimas tajud, et tahaksid istuda toa kõige pimedamas nurgas, vaikuses. Kuidas jõuda 10 sekundiga sellise meeleheiteni, et pisarad hakkavad ka kõige pisema asja pärast voolama. Või veel hullem, olla nii tuim ja elust väsinud, et ei suuda leida sisemist jõudu hommikul voodistki tõusmiseks.
Kirsten Dunst ei saanud asjatult Cannes parima näitlejanna preemiat. Ta on Melanhoolias harukordselt ilus ja maailma kõige lummavama naeratusega. Tema liigutused ja žestid jutustavad lugu ja annavad väga hästi edasi emotsioone, mida von Trier pole pidanud vajalikuks sõnadesse panna. Charlotte Gainsbourg on mind korduvalt oma varasemates filmides võlunud, kuid seekord jäi minu silmis tema maagiast puudu. Sellegipoolest oli Dunsti ja Gainsbourg vahel mingi nähtamatu mõistmine ja side, mis andis õdedevahelisele dünaamikale usutavuse.
Minule Melanhoolia meeldis. See on üks sellistest filmidest, mida vaatad tõenäoliselt vaid üks kord elus, kuid see jääb hästi meelde. Võiksin vaid ette heita seda, et linateos on liiga pikk ja tunnetasin, et teisel osal on tempo liiga aeglane. Üldmuljet see aga drastiliselt ei kõigutanud. Vaatajale, kellele on mõrkjasmagus melanhoolia südamelähedane, pakub see film tõenäoliselt elamuse.
Melanhoolia jutustab kaks lugu kahest õest, Justine-ist (Kirsten Dunst) ja Claire-ist (Charlotte Gainsbourg). Justine võitleb depressiooniga ja õde Claire on see, kes teda pulmapäeval igati toetab ja ka hiljem läbi elu lükkab. Kui selgub, et maa poole liigub teine planeet, mis ähvardab kokkupõrkes kõik hävitada, tulevad pinnale Claire-i hirmud ja suutmatus sellega leppida. Siinkohal on Justine see, kes õde toetab ja oma ebamaise hingerahuga ka Claire-i hirme seljatama veenab.
Ilmselgelt ei tulnud Lars von Trier nalja tegema. Filmi sissejuhatuseks on võimsad ja vaatemängulised kaadrid, mida saadab Wagneri ooperi Tristan ja Isolde orkestrisümfoonia. Selline jõulisus voogab kandva noodina läbi terve filmi, segunedes samal ajal peategelastest kiirgava õrnuse ja haprusega. Ka lõpplahendus on läbinisti trierilik - ta lihtsalt hävitab maailma.
Melanhoolia on film, mille hindamiseks tuleb mõista depressiooni. Teada seda tunnet, mis tekib välismaailmale naeratades, kui sisimas tajud, et tahaksid istuda toa kõige pimedamas nurgas, vaikuses. Kuidas jõuda 10 sekundiga sellise meeleheiteni, et pisarad hakkavad ka kõige pisema asja pärast voolama. Või veel hullem, olla nii tuim ja elust väsinud, et ei suuda leida sisemist jõudu hommikul voodistki tõusmiseks.
Kirsten Dunst ei saanud asjatult Cannes parima näitlejanna preemiat. Ta on Melanhoolias harukordselt ilus ja maailma kõige lummavama naeratusega. Tema liigutused ja žestid jutustavad lugu ja annavad väga hästi edasi emotsioone, mida von Trier pole pidanud vajalikuks sõnadesse panna. Charlotte Gainsbourg on mind korduvalt oma varasemates filmides võlunud, kuid seekord jäi minu silmis tema maagiast puudu. Sellegipoolest oli Dunsti ja Gainsbourg vahel mingi nähtamatu mõistmine ja side, mis andis õdedevahelisele dünaamikale usutavuse.
Minule Melanhoolia meeldis. See on üks sellistest filmidest, mida vaatad tõenäoliselt vaid üks kord elus, kuid see jääb hästi meelde. Võiksin vaid ette heita seda, et linateos on liiga pikk ja tunnetasin, et teisel osal on tempo liiga aeglane. Üldmuljet see aga drastiliselt ei kõigutanud. Vaatajale, kellele on mõrkjasmagus melanhoolia südamelähedane, pakub see film tõenäoliselt elamuse.
Hinnang: 8/10
Visuaalselt kütkestav, meeldejääv.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar