Autor: Eveli
| Aeg: august 13, 2011
| Lisa kommentaar (0)
Eelmine postitus
Hesher on lugu väikesest poisist T.J.-st (Devin Brochu), kes on mõned kuud tagasi autoõnnetuse ema kaotanud. Tema isa (Rainn Wilson) ei suuda leinaga kuidagi toime tulla ja veedab oma päevad diivanil, suutmata midagi adekvaatset korda saata. Erinevate sündmuste käigus tuleb T.J. ellu kaks inimest - kohaliku supermarketi kassapidaja Nicole (Natalie Portman) ja...Hesher (Joseph Gordon-Levitt).
Süüdimatus ei ole veel kunagi nii charming olnud. Hesher on karakter, kelle teod võivad ka kõige arrogantsema vaataja hämmingusse viia. Terve filmi ajal on tahtmine tema käike ja motiive ette ennustada, aga see ei toimi. Üldse. Sest Hesher ei ole su tavaline Hesher, ta on Hesheri maailma Hesher.
Üleüldiselt tahaks ma selle filmi režissööri Spencer Susserit kõvasti smackida selle eest, et ta kohe filmi algusest mängib välja "ema sureb ära" kaardi, mis vajutab nahhaalselt vaataja kaastundeklahvidele. Seejärel paneb ta Natalie Portmani veidrat aga ülinunnut monoloogi pidama. Ja siis. Siis ta laseb Portmanil nutta. Ilmselgelt me kõik teame, kuidas see mõjub ja kui hästi see mõjub.
Having said all that, tahaksin Hesheri režissöörile suuremas koguses tunnustust avaldada, kuna ma ei ole pikema aja vältel näinud filmi, mis nii hästi südamest tulevat kurbust kujutab. Hesher haarab kõrge empaatiavõimega vaataja esimestest minutitest oma haardesse ja ei lase lahti päris viimasteni. Ja olgem ausad, Natalie Portman on taaskordselt üleni armas.
Tunnustust saab jagada ka Joseph Gordon-Levittile, kes mängib Hesheri nii perfektselt mõnusaks, et ka kõige wtfima stseeni ajal on tunne, et kõik on loogiline ja peabki just nii olema. Ka Rainn Wilson teeb äärmiselt hea rollisoorituse ja noorele Devin Brochule on tõenäoliselt peale antud filmi eksponentsiaalselt rohkem uksi Hollywoodis avanemas.
Mis mulle aga kõige rohkem meeldis, Hesher oli tõsiselt originaalne. Nähtus, mis on äärmiselt tervitatav tänapäevases remake'ide, järgede ja ühe ja sama igihalja eduvalemi põhjal tehtud filmide maailmas. Vaadake kindlasti, kui teid R-reiting ei kohuta.
Süüdimatus ei ole veel kunagi nii charming olnud. Hesher on karakter, kelle teod võivad ka kõige arrogantsema vaataja hämmingusse viia. Terve filmi ajal on tahtmine tema käike ja motiive ette ennustada, aga see ei toimi. Üldse. Sest Hesher ei ole su tavaline Hesher, ta on Hesheri maailma Hesher.
Üleüldiselt tahaks ma selle filmi režissööri Spencer Susserit kõvasti smackida selle eest, et ta kohe filmi algusest mängib välja "ema sureb ära" kaardi, mis vajutab nahhaalselt vaataja kaastundeklahvidele. Seejärel paneb ta Natalie Portmani veidrat aga ülinunnut monoloogi pidama. Ja siis. Siis ta laseb Portmanil nutta. Ilmselgelt me kõik teame, kuidas see mõjub ja kui hästi see mõjub.
Having said all that, tahaksin Hesheri režissöörile suuremas koguses tunnustust avaldada, kuna ma ei ole pikema aja vältel näinud filmi, mis nii hästi südamest tulevat kurbust kujutab. Hesher haarab kõrge empaatiavõimega vaataja esimestest minutitest oma haardesse ja ei lase lahti päris viimasteni. Ja olgem ausad, Natalie Portman on taaskordselt üleni armas.
Tunnustust saab jagada ka Joseph Gordon-Levittile, kes mängib Hesheri nii perfektselt mõnusaks, et ka kõige wtfima stseeni ajal on tunne, et kõik on loogiline ja peabki just nii olema. Ka Rainn Wilson teeb äärmiselt hea rollisoorituse ja noorele Devin Brochule on tõenäoliselt peale antud filmi eksponentsiaalselt rohkem uksi Hollywoodis avanemas.
Mis mulle aga kõige rohkem meeldis, Hesher oli tõsiselt originaalne. Nähtus, mis on äärmiselt tervitatav tänapäevases remake'ide, järgede ja ühe ja sama igihalja eduvalemi põhjal tehtud filmide maailmas. Vaadake kindlasti, kui teid R-reiting ei kohuta.
Hinnang: 9/10
Originaalne, huvitav, liigutav.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar