Autor: Eveli
| Aeg: juuli 14, 2012
| Lisa kommentaar (0)
Eelmine postitus

Spider-Man 2 tekitas sarnaseid tundeid, kuni umbes viimase veerandini, mil käis kummaline klõps läbi. Spider-Man on tõesti tõeline superhero, vastukaaluks depressiivsetele terava keelega sarkasmi pilduvatele Avengersi härradele. Filmis, kus rõhutatakse olulisi väärtusi, kus on moraal. With great power comes great responsibility, eks ole.



Reaalsus on see, et siirus ja lihtsus ei mängi enam välja. Tubli ja moraalne head eeskuju näitav superkangelane ei pane enam ammu noorte poiste silmi sellisel viisil särama nagu regulaarne vaimukas ja terav ärapanemine. See on ainuke viis keskmise vaataja tähelepanu hajumast hoida ja praeguse ajastu filmitegijad teavad seda väga hästi. Ega ei saagi pahaks panna, naersin ju minagi koos ülejäänud saaliga sama kõvasti, kui mõni halenaljakas situatsioon ekraanile jälle toodi.
Garfied sobib tegelikult tänapäeva Spider-Mani rolli väga hästi. Tema silmarõõmu Gwen Stacy-t kehastanud Emma Stone oli selline nukuke, et võttis vast nii mõnelgi põlve värisema. Kuigi uuel Spidey-l polnud suures osas väga vigagi, hävitas minu positiivse meelestatuse väga efektiivselt viimane sõnum, millega film lõpetati. Kontekst kontekstiks, aga miks ometi eeskujuks mõeldud superkangelase suust selline mõte kuuldavale lasta?! Uskumatu.
Hinnang: 6/10
Aina rohkem välimust ja vähem sisu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar