The Amazing Spider-Man (2012)

Autor: Eveli Pung | Aeg: juuli 14, 2012 | Lisa kommentaar (0) Eelmine postitus

Nägin Raimi Spider-Mani esimest korda nädal tagasi. Triviaalne arvutus ütleb, et umbestäpselt 10 aastat peale filmi väljatulekut. Tundus naiivne, lihtsameelne, eriefektid rohkem multikat meenutamas. Aegunud.

Spider-Man 2 tekitas sarnaseid tundeid, kuni umbes viimase veerandini, mil käis kummaline klõps läbi. Spider-Man on tõesti tõeline superhero, vastukaaluks depressiivsetele terava keelega sarkasmi pilduvatele Avengersi härradele. Filmis, kus rõhutatakse olulisi väärtusi, kus on moraal. With great power comes great responsibility, eks ole.

Kolmas Spider-Man oli juba hoopis teist masti. 2007.aastaks oli arvutigraafikas meeletu hüpe toimunud ja film tundus juba üsna tänapäevane. Kahjuks kipub taoliste filmide puhul tihti too pöördvõrdeline seos kehtima, et mida vägevam graafika, seda vähem sisu. Raimi arvas, et sellega on laiskus õigustatud ja seebiooperit meenutavasse filmi võib rahuliku südamega jätta rohkem plot hole-e kui šveitsi juustus auke. Jään temaga selles osas tugevalt eriarvamusele.

Tänavusel suvel algas see eluring uuesti. Uue Spider-Mani osatäitjaga, uue režisööriga. Oh how the times have changed. Your friendly neighbourhood amazing Spider-Man on tõepoolest uue generatsiooni film. Andrew Garfieldi kehastatud peategelane on disainitud tänapäeva noortele. Ülbe, terava keelega. Arvuti ja Googlega väga sina peal. Käib koolis rulaga ja õpib ämbliku kujul liikuma justnimelt rulapargis. Alistades raskused ja saavutades seatud eesmärgi, laseb kuuldavale ameerika fratboy'liku alfaröögatuse.

Reaalsus on see, et siirus ja lihtsus ei mängi enam välja. Tubli ja moraalne head eeskuju näitav superkangelane ei pane enam ammu noorte poiste silmi sellisel viisil särama nagu regulaarne vaimukas ja terav ärapanemine. See on ainuke viis keskmise vaataja tähelepanu hajumast hoida ja praeguse ajastu filmitegijad teavad seda väga hästi. Ega ei saagi pahaks panna, naersin ju minagi koos ülejäänud saaliga sama kõvasti, kui mõni halenaljakas situatsioon ekraanile jälle toodi.

Garfied sobib tegelikult tänapäeva Spider-Mani rolli väga hästi. Tema silmarõõmu Gwen Stacy-t kehastanud Emma Stone oli selline nukuke, et võttis vast nii mõnelgi põlve värisema. Kuigi uuel Spidey-l polnud suures osas väga vigagi, hävitas minu positiivse meelestatuse väga efektiivselt viimane sõnum, millega film lõpetati. Kontekst kontekstiks, aga miks ometi eeskujuks mõeldud superkangelase suust selline mõte kuuldavale lasta?! Uskumatu.

Hinnang: 6/10
Aina rohkem välimust ja vähem sisu.