Comments

märts 21, 2013

Elavad pildid (2013)


Hardi Volmeri Elavad pildid toob ekraanile armastusloo, mis kestab läbi aastakümnete. Jutustatud läbi peategelase Helmi elu keerdkäikude ja teda vaikides armastava Juliuse katsumuste on aga eelkõige tegemist looga, mis räägib armastusest kodumaa vastu. Film on väärikas austusavaldus Eesti inimestele, kes on pidanud toime tulema erinevate võõrvõimude ja eri ajastutega kaasnenud mõtteviiside kadalipuga, säilitades oma väärtused ja tõekspidamised.

Peategelasi Helmit ja Juliust on kehastama võetud hea hulk Eesti näitlejate raudvara - Ita Ever, Anu Lamp, Aarne Üksküla, Tõnu Oja ja äkki ma ei tee liiga, kui loen ka Priit Võigemasti juba selle seltskonna hulka. Noorem generatsioon ei jää vanemale sugugi alla. Helmi noorusaastaid täitnud Sandra Uusberg särab võrdväärselt eelmainitutega (ehk isegi rohkem) ning Hendrik Toompere Jr Jr on juba vägagi oma isa nägu ja tegu.

Ma armastan kangesti neid filme, kus osatakse kurbi lugusid nii ilusasti jutustada. Tugev ajalooliste viidete taust - katked filmidest, saadetest, uudislõigud raadiost -  toob jutustuse kodumaisele vaatajale veelgi lähemale. Eks alati tasub veidi skeptilise ettevaatlikkusega kõikidesse tõsilugulistesse elementidesse suhtuda, sest kunagi ei saa päris kindel olla, mida on võimendatud ja millest hoopiski rääkimata jäetud, kuid selle filmi puhul tundub mulle Volmeri ajalookäsitlus igati aus.

Olen lugenud arvamusi, et filmi tempo ei ole piisavalt ühtlane, lõpupoole hakatakse kiirustama ja viimaseid kümnendeid käsitletakse liiga pealiskaudselt. Selle peale tahaksin öelda, et aga mis siis? Tsiteerides anonüümset tarbekvooti: "Life is like a roll of toilet paper. The closer you get to the end, the faster it goes." Kõik on täpselt nii nagu olema peab.

Alati on keegi või miski, mis ähvardab meie turvatunnet ja kodu. Sakslased või venelased, ümberasustamised, võõrandamised, raha vajav pojapoeg või tulusat teenimisvõimalust märkav maakler. Täna testivad meie vintskust töötus, madal palk, kasvavad koduhalduskulud. Kes teab, kümne aasta pärast kardame ehk Mustamäede kokkuvajumist või tõsisemaidki majandus-poliitilisi seiku, mis võivad eneseusu vankuma panna. Aga teadupärast on ju eestlane maailmameister kohandumises. See kumab tugevalt ka filmist läbi ning julgen vaikselt uskuda, et Elavad pildid on oma kõige sügavamas kihis lootustandva tooniga.

Kõiki emotsioone arvesse võttes ei näe ma ühtegi olulist põhjust antud filmi kõige kõrgemast hinnangust ilma jätta. Minu silmis võiks Elavad pildid olla - tõsi küll, mõningate mööndustega - Nimed marmortahvlil uuemale generatsioonile.

Hinnang: 10/10
Ilus, hingega lugu.

Mõnus lisalugemine filmi taustast: Elavad pildid - film nagu sõit Ameerika mägedel (Postimees, 21.02.2013)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

© Eveli filmiblogi is powered by Blogger | Author: Eveli Pung (evelipung@gmail.com) | Template designed by Josh Peterson