Comments

august 22, 2012

The Intouchables (2011)

Autor: | Aeg: august 22, 2012 | Lisa kommentaar (0) Eelmine postitus

Keegi on öelnud, et Shawshank Redemption on IMDb Top 250 nimekirjas esimene film mitte tingimata sellepärast, et see on nii hea, vaid sellest on lihtsalt väga keeruline leida midagi, mis ei meeldi. The Intouchablesiga on peaaegu sama lugu. Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kellele see film ei meeldinud. Veelgi enam, jääb mulje, et pea 100% äravaadanutest on ühel meelel - tegemist on ühe igati mõnusa ja värskendava filmiga.

Muidugi jätkub ka neid, kes vägisi tahaks leida midagi, mis vastu hakkaks. Jube lihtne on postrile ja sisututvustusele peale vaadata - rikas õnnetuse tagajärjel halvatuks jäänud valge mees võtab vaese paneelmajaneegri endale hooldajaks - ja pikemalt mõtlemata ülbe mühatuse saatel selle "järjekordseks lolliks multikulti propagandaks" tituleerida. Aga uskuge või mitte, antud film oskab sellist stampkuvandit väga edukalt vältida.

Tahes-tahtmatult tekib peas võrdlus Mar adentro-ga. Mõlemad tõsilool põhinevad, mõlemad kvadripleegiaga meestest, kelle hooldajad nende ellu rõõmu tuua püüavad. Siinkohal aga saavadki sarnasused otsa. Kui Mar adentro peategelase Ramon Sampedro ängistus oli väga ilmne ja kogu filmi toon sihilikult rusuv, siis The Intouchables läheb täiesti vastupidist teed. Halvatud miljonär Philippe'i (François Cluzet) meeleheide on salgamatult tema igapäevane isiklik põrgu, kuid samas on see palju delikaatsemalt aimatav, jättes vaatajale võimaluse ise mõista ja järeldusi teha. Stereotüübid keerab pea peale igasuguse töökogemuseta Driss (Omar Sy), kes ei tule algselt selle pealegi, et vanahärrat adekvaatselt hooldada, kuid ometigi õnnestub taktitundetul ja tahumatul noormehel temasse uut elurõõmu süstida.

Filmi suurim võlu seisneb võimes esitada ääretult kurbi seiku käsikäes soojuse ja positiivsusega. Pannes naerma, kui võiks nutta, naeratama, kui selleks ei ole justkui üldse põhjust ja võttes süngest stseenist välja pinge, mis ebamugavat survet tekitab. Kahtlemata üks säravamaid filmielamusi selles kinoaastas.

Hinnang: 9/10
Film, mida julgen pea eranditult kõigile soovitada.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

© Eveli filmiblogi is powered by Blogger | Author: Eveli Pung (evelipung@gmail.com) | Template designed by Josh Peterson