The Intouchables (2011)

Autor: Eveli | Aeg: august 22, 2012 | Lisa kommentaar (0)

http://www.imdb.com/title/tt1675434/

Keegi on öelnud, et Shawshank Redemption on IMDb Top 250 nimekirjas esimene film mitte tingimata sellepärast, et see on nii hea, vaid sellest on lihtsalt väga keeruline leida midagi, mis ei meeldi. The Intouchablesiga on peaaegu sama lugu. Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kellele see film ei meeldinud. Veelgi enam, jääb mulje, et pea 100% äravaadanutest on ühel meelel - tegemist on ühe igati mõnusa ja värskendava filmiga.

Muidugi jätkub ka neid, kes vägisi tahaks leida midagi, mis vastu hakkaks. Jube lihtne on postrile ja sisututvustusele peale vaadata - rikas õnnetuse tagajärjel halvatuks jäänud valge mees võtab vaese paneelmajaneegri endale hooldajaks - ja pikemalt mõtlemata ülbe mühatuse saatel selle "järjekordseks lolliks multikulti propagandaks" tituleerida. Aga uskuge või mitte, antud film oskab sellist stampkuvandit väga edukalt vältida.

Tahes-tahtmatult tekib peas võrdlus Mar adentro-ga. Mõlemad tõsilool põhinevad, mõlemad kvadripleegiaga meestest, kelle hooldajad nende ellu rõõmu tuua püüavad. Siinkohal aga saavadki sarnasused otsa. Kui Mar adentro peategelase Ramon Sampedro ängistus oli väga ilmne ja kogu filmi toon sihilikult rusuv, siis The Intouchables läheb täiesti vastupidist teed. Halvatud miljonär Philippe'i (François Cluzet) meeleheide on salgamatult tema igapäevane isiklik põrgu, kuid samas on see palju delikaatsemalt aimatav, jättes vaatajale võimaluse ise mõista ja järeldusi teha. Stereotüübid keerab pea peale igasuguse töökogemuseta Driss (Omar Sy), kes ei tule algselt selle pealegi, et vanahärrat adekvaatselt hooldada, kuid ometigi õnnestub taktitundetul ja tahumatul noormehel temasse uut elurõõmu süstida.

Filmi suurim võlu seisneb võimes esitada ääretult kurbi seiku käsikäes soojuse ja positiivsusega. Pannes naerma, kui võiks nutta, naeratama, kui selleks ei ole justkui üldse põhjust ja võttes süngest stseenist välja pinge, mis ebamugavat survet tekitab. Kahtlemata üks säravamaid filmielamusi selles kinoaastas.

Hinnang: 9/10
Film, mida julgen pea eranditult kõigile soovitada.

tARTuFF 2012 filmid

Autor: Eveli | Aeg: august 18, 2012 | Lisa kommentaar (0)

10/10

9/10

8/10

7/10

6/10

5/10

4/10

tARTuFF 2012

Autor: Eveli | Aeg: august 08, 2012 | Lisa kommentaar (0)

tARTuFFi nädal on käes! Selleaastane programm on täiesti fantastiline! Kõik Raekoja platsi filmid on tasuta, pane end vaid vihmakindlalt ja soojalt riidesse ja naudi tähistaeva all Eesti kõige mõnusamat vabaõhukino!

Mitmed head filmid on juba ära näidatud ja kui Sa ei ole siiani veel festivalile jõudnud, siis nüüd on viimane aeg end välja ajada, sest õnneks on mitmed head filmid veel tulemas!  

tARTuFFi kava näed siit:
http://2012.tartuff.ee/est/programm.c/raekoja-plats

Minu eelmise aasta tARTuFFipostitus asub siin:
http://filmigurmaan.blogspot.com/2011/08/tartuff-2011.html

Joonas tutvustab põhjalikumalt tänavusi filme:
http://filmijutt.blogspot.com/2012/08/tartuffi-soovitusi.html

Ted (2012)

Autor: Eveli | Aeg: august 07, 2012 | Lisa kommentaar (0)

http://www.imdb.com/title/tt1637725/

90ndate soundtrack. Lumine neighbourhood. Jõuluehteis maja. Kaamera suumib helikopterivaatest aina lähemale ja hüppab väikese poisi lähivaatele. Mul juba korraks jõnksatab sees tuttav tunne, justkui algaks mõni Home Alone osa. Aga ei ole too poiss Macaulay Culkin, on hoopis Mark Wahlbergi lapsepõlveversioon, kes saab järgmise paari filmiminuti jooksul jõulukingiks suure nunnu kaisukaru. Üks pisike südamest soovitud soov, väike sutsakas jõulumaagiat ja karu ärkab otseloomulikult ellu. Erinevalt paljudest teistest sarnase süžeega filmidest, jääbki lelu rääkima ja liigutama, kasvab koos poisiga täiskasvanuks ja saab hästi hoitud saladuse asemel täiesti avalikult elu24 staari tasemel pseudokuulsuseks.

Suvine kinomenüü on lihtsalt nii kesine, et tuleb kiita neid väheseid filme, mis on kiitmist ja vaatamist väärt. Režissöör Seth MacFarlane läheb rahulikult tuttavat teed pidi edasi, teades et ropud naljad ja viited poppkultuurile toovad võidu koju. Kes naerab silmad märjaks, kes muigab ühe suupoolega. Isiklikult imponeeris mulle pigem kogu lugu tervikuna. Kuigi ma ei oska päris täpselt näppu peale panna, oli Ted-is mingi läbiv südamlikkuse noot sees. Piisavalt tugev, et saaks filmile tagasi mõelda ja tuleks meelde täiesti mittemidagiütlev ja samas kõige otsesemalt määratlev "tore oli" emotsioon.

Hinnang: 6/10
Tore!

Cosmopolis (2012)

Autor: Eveli | Aeg: august 01, 2012 | Kommentaarid (8)

http://www.imdb.com/title/tt1480656/

Esiteks, fuck you, Cronenberg!

Teiseks, nii tohutult käpardlikku ja vigast tõlget pole ma veel varem kohanud. Ja seda filmi juures, mis toetub 99,99% dialoogile. Lausa nii vihaseks ajas, et esimest korda elus tekkis tahtmine raha tagasi küsida.

Hinnang: 0/10

The Dark Knight Rises (2012)

Autor: Eveli | Aeg: juuli 27, 2012 | Lisa kommentaar (0)

http://www.imdb.com/title/tt1345836/

Samamoodi nagu tekitavad teatud tasemel erutust igasugused lastemuinasjutud, mis on nilbuste ja perverssustega vürtsitatud, vaatavad inimesed hoopis teise pilguga superkangelast, kes on süngem, tõsisem ja ei lähe situatsioonikoomika peale välja. Ma ei taha siinkohal torgata Avengersi pihta, sest selle humoorikas lähenemine tasus end imeliselt ära. Kui aga mugavalt võrrelda uut Spider-Mani ja Batmani, siis on selge, et esimene neist on lihtsalt poisike. Noorusliku uljuse ja naiivsete väärtuste vastu on Batmanil panna elukogemus ja ratsionaalsus, võimalus vältida teenage crush storyline'e, osa võtta võimukate meeste omavahelistest mängudest ja esile tõsta suuri probleeme.

Vaatamata sellele, et tolleks viimaseks on loodud väga soodne pinnas, läheb süžee ikkagi kergema vastupanu teed ja kukub auku, kus näidatakse pommidel nulli tiksuvaid sekundeid ja võitlusi pahalastega, kes ehitavad vaikselt suurejoonelisi skeeme, kuid saavad lõpplahenduses ikkagi täiesti mittemidagiütlevalt kangelase poolt maha materdatud. Sellist stampmärulit näeme igas esimeses Hollywoodi actionfilmis ja Batman pidi ju olema eriline!

Kuigi filmis on mitmeid väga võimsaid ja üllatavaid stseene, jäin tahes-tahtmata mõtlema triloogia teise osa Jokerile. Mäletan hästi seda tunnet, mis mind tolle vaatamise ajal valdas - film on juba kestnud mitu tundi, kohe-kohe võetakse teema kokku, aga ikka veel on nii põnev vaadata, millise lõpplahenduseni peategelased jõuavad. Viimases Batmanis on ootusärevus asendatud sirgjoonelise lõpu poole kulgemisega, kusjuures põhjuslikkus jääb väga nõrgaks. Tekib tunne, et kõikide otsade tervikuks kokkusidumise asemel peidab Nolan mõned ebamugavad lihtsalt teiste varju ära.  

Viimase osa järel tekkis taaskord küsimus, kuidas saavutada parim traileri ja filmi vahekord. Kas minna selle peale välja, et kõik kuklakarvad turri tõstvad hetked traileris ära näidata, kindlustada suured vaatajanumbrid ja filmilt selle võrra põnevust ära võtta või trailerilt tooni maha keerata ja loota, et see on jätkuvalt piisavalt hea, et inimesi kinno meelitada. Nolan läks esimest teed. Mõnes mõttes on mul sellest kahju, kuna filmi oleksin vaatama läinud ka juhul, kui treileriks oleks olnud 30 sekundit järjest batmani logo sünge tumeduse ja kurjakuulutava muusika taustal. Sellisel juhul oleks mitmed treileris näidanud kohad veel tugevamat muljet avaldanud, nii et minusugune wow-efekti põhjal hindeid jagav inimene saanuks puudustele vaatamata 10/10 ära panna.

Hinnang: 8/10
Nõrk stateegiline mõtlemine nii filmis kui selle turustamises maksab Nolanile igavese au ja kuulsuse.

The Amazing Spider-Man (2012)

Autor: Eveli | Aeg: juuli 14, 2012 | Lisa kommentaar (0)

Nägin Raimi Spider-Mani esimest korda nädal tagasi. Triviaalne arvutus ütleb, et umbestäpselt 10 aastat peale filmi väljatulekut. Tundus naiivne, lihtsameelne, eriefektid rohkem multikat meenutamas. Aegunud.

Spider-Man 2 tekitas sarnaseid tundeid, kuni umbes viimase veerandini, mil käis kummaline klõps läbi. Spider-Man on tõesti tõeline superhero, vastukaaluks depressiivsetele terava keelega sarkasmi pilduvatele Avengersi härradele. Filmis, kus rõhutatakse olulisi väärtusi, kus on moraal. With great power comes great responsibility, eks ole.

Kolmas Spider-Man oli juba hoopis teist masti. 2007.aastaks oli arvutigraafikas meeletu hüpe toimunud ja film tundus juba üsna tänapäevane. Kahjuks kipub taoliste filmide puhul tihti too pöördvõrdeline seos kehtima, et mida vägevam graafika, seda vähem sisu. Raimi arvas, et sellega on laiskus õigustatud ja seebiooperit meenutavasse filmi võib rahuliku südamega jätta rohkem plot hole-e kui šveitsi juustus auke. Jään temaga selles osas tugevalt eriarvamusele.

Tänavusel suvel algas see eluring uuesti. Uue Spider-Mani osatäitjaga, uue režisööriga. Oh how the times have changed. Your friendly neighbourhood amazing Spider-Man on tõepoolest uue generatsiooni film. Andrew Garfieldi kehastatud peategelane on disainitud tänapäeva noortele. Ülbe, terava keelega. Arvuti ja Googlega väga sina peal. Käib koolis rulaga ja õpib ämbliku kujul liikuma justnimelt rulapargis. Alistades raskused ja saavutades seatud eesmärgi, laseb kuuldavale ameerika fratboy'liku alfaröögatuse.

Reaalsus on see, et siirus ja lihtsus ei mängi enam välja. Tubli ja moraalne head eeskuju näitav superkangelane ei pane enam ammu noorte poiste silmi sellisel viisil särama nagu regulaarne vaimukas ja terav ärapanemine. See on ainuke viis keskmise vaataja tähelepanu hajumast hoida ja praeguse ajastu filmitegijad teavad seda väga hästi. Ega ei saagi pahaks panna, naersin ju minagi koos ülejäänud saaliga sama kõvasti, kui mõni halenaljakas situatsioon ekraanile jälle toodi.

Garfied sobib tegelikult tänapäeva Spider-Mani rolli väga hästi. Tema silmarõõmu Gwen Stacy-t kehastanud Emma Stone oli selline nukuke, et võttis vast nii mõnelgi põlve värisema. Kuigi uuel Spidey-l polnud suures osas väga vigagi, hävitas minu positiivse meelestatuse väga efektiivselt viimane sõnum, millega film lõpetati. Kontekst kontekstiks, aga miks ometi eeskujuks mõeldud superkangelase suust selline mõte kuuldavale lasta?! Uskumatu.

Hinnang: 6/10
Aina rohkem välimust ja vähem sisu.