The Adjustment Bureau (2011)

Autor: Eveli | Aeg: juuni 30, 2012 | Lisa kommentaar (0)

http://www.imdb.com/title/tt1385826

Vaid mõned päevad tagasi taipasin, et romantiline sci-fi on üks mu lemmikžanreid, arvestades kui kõrgelt hindan näiteks Vanilla Sky'd ja City of Angels-it. The Adjustment Bureau läheb täiskohaga antud žanri alla ja kipub ka minu lemmikute hulka pürgima.

Filmi räägib poliitikust Davidist (Matt Damon) ja noorest baleriinist Elise-ist (Emily Blunt), kes justkui on kokku loodud, aga keda saatuse käsi kindlalt lahus hoiab. Mõnikord ei saa alateadvusest armastust kustutada ja nii hakkavad nad järjepidevalt viise otsima, kuidas saatust üle kavaldada.

See on üks neist filmidest, mis muudab natuke paranoiliseks. Äkki ongi keegi kuskil, kes sinu elu juhuseid läbi kalkuleerib? Eks ole meil kõigil hetked, mil oleme veendunud, et miski on meant to be, aga kõigele vaatamata läheb täiesti arusaamatutel põhjustel hoopiski teisiti. Teisest küljest, võib-olla me lihtsalt ei märka kõike seda, mis on meie kasuks jällegi väga õigesti ja hästi läinud?

Neile ja paljudele teistele filmi vaatamise käigus tekkivatele küsimustele ei oska ma vastata. Ehk olekski targem igasugused filosoofilised mõtisklused igaühe sisekõne või targemate instantside pärusmaaks jätta. Võin kindlalt väita vaid üht - Emily Blunt on naispeaosalise rollis täiesti fantastiline. Isegi mina armuks temasse, iga kell.

Hinnang: 8/10
Emily Blunti tähesära.

Prometheus (2012)

Autor: Eveli | Aeg: juuni 09, 2012 | Lisa kommentaar (0)

http://www.imdb.com/title/tt1446714/

Mitu kuud tagasi esimest korda Prometheuse treilerit nähes sain aru, et tegemist on millegi erilisega, mis seisab teiste seast välja. Harva tekib nii tugev tunne sisse, et ma lihtsalt pean mingi filmi ära vaatama. Hiljem selgus, et ma ei ole sugugi ainuke, kellel Prometheuse nime mainimise peale eriskummaline surin sisse tuleb. Tuleb välja, et mul on veel miljoneid mõttekaaslasi.

Prometheuse esimene stseen näitab grandioosseid maastikuvaateid, mida saadab väärikas orkestripala. 3D annab juurde sügavuse, mis tõmbab vaataja kohe lummusesse, et talle hetke pärast näidata veelgi ilusamat visuaalset vaatemängu. Prometheuse esimese viie minuti jooksul veendusin, et meid on ees ootamas film, millest räägitakse ja kirjutatakse veel aastaid. Isegi algustiitrite font on perfektne.

Need esimesed viis minutit olid mõningate harvade eranditega selle filmi tipp.

Lugu hakkab hargnema väikesest avastusest, mis kulmineerub üsna veidralt selekteeritud seltskonna reisiga universumiavarustesse. Prometheus on kosmoselaev, mis lendab külma ja kalkuleeriva Meredith Vickersi (Charlize Theron) alluvuses. Kaptenitooli istuval Janekil (Idris Elba) on ülesanne viia olulise läbimurde teinud teadlane Elizabeth Shaw (Noomi Rapace) oma uurimisgrupiga kaugele planeedile, kus elavad ootuste kohaselt Insenerid - inimeste loojad. Keskne roll on siinkohal android Davidil (Michael Fassbender), kes assisteerib meeskonda oma üüratu teadmistepagasiga iidsetest keeltest ja paljudest teistest valdkondadest.

Kuigi loodud maailma ja tehnoloogia innovaatilisust on väga põnev vaadata, kaob esialgne õhin mõne aja pärast ära. Sest see number üks põhjus, mille pärast ma siiski filmi vaatama tulin - sisu, paradigmasid nihutav ulmejutustus - on jahmatamapanevalt nõrk ja äraleierdatud. Stsenaristid on hüljanud igasuguse loogika, inimpsühholoogia algtõed ja füüsikaseadused. Võib ju vaielda, et ega need viimased teisel planeedil kehtima ei peagi, aga vaevalt need ka iga paari stseeni tagant muutuma peavad.

Ilmselt tuleb loogika puudumine ja lamelaused andeks anda, sest jutustajad jätavad mulje, et ilma nendeta ei olegi võimalik loo järgmisesse punkti edasi liikuda. Päeva päästavad osatäitjad. Noomi Rapace on juba lohetätoveeringuga tüdruku ajast minu raamatus väga heas kirjas ja Prometheuses suudab ta isegi klišeesupi sees ujudes pead kindlalt vee kohal hoida. Tugevaim roll ja rollisooritus on Michael Fassbenderil, kelle karakterile jäin ka peale kinoskäiku veel pikalt mõtlema.

Täiesti tahtmatult kipub iga natukese aja tagant pähe võrdlus Avatariga. Fantastiline visuaal ja leige lugu. Sellele vaatamata jättis Prometheus mingi jälje. IT-inimesena pani minu pulsi tugevamini tuksuma kasvõi väike EKG-joonis kiivriekraanil. Suurtest säravatest projektsioonidest olin juba veidi rohkem kui sillas. Ja nii ma olengi pühendunud visual extravaganza fännina valmis kõik muu andestama.

Hinnang: 8/10
Vähem Alien, rohkem Avatar.

P.S. Ma vaatasin Alieni nii ammu, et ei mäleta sellest praktiliselt midagi. Tõelised Alieni antoloogia fännid olid hulga rohkem pettunud. Siit ka soovitus - unusta Alienid või kui need on nägemata, ära võtagi enne Prometheust ette. Naiivsus aitab suurema elamuse saada.

The Dictator (2012)

Autor: Eveli | Aeg: juuni 09, 2012 | Kommentaarid (1)

http://www.imdb.com/title/tt1645170/

Kui Cinamonis on Yzzi päev, läheb seltskond sõpru alati midagi totakat vaatama. - Tartu vanasõna

Kõik teavad, et Sacha Baron Coheni naljafilmid on ropud ja labased ning väärikad inimesed oskavad neist eemale hoida. Mina olen veel omadega sellises eluetapis, kus uudishimu ületab väärikuse. Salamisi tunnistan, et mõni eriti ropp ja piinlik nali võib mingil hetkel isegi nii hea tunduda, et naeran keset kinosaali nagu alaarenenud hüljes. Nojah, siis on natuke häbi ka, aga ilmselt mitte piisavalt, sest taolised ettevõtmised kipuvad ikka mõne aja tagant korduma.

Mul on Cohenist Diktaatori valguses täitsa kahju. Elame täna võrdlemisi tolerastide ühiskonnas. Nahavärv on OK, rahvus on OK, naiste õigused on OK ja igasugused sõnaõigused ja -vabadused on kohe eriti OK. Ei muutu respekteeritud ühiskonnaliikmed neegreid nähes vihast vahutavateks Ku Klux Klani liikmeteks ega tehta liialt nägusid, kui mõni naine poliitikuks kandideerib. Kui täiesti aus olla, siis on juba paljudel kõigist välja võideldud õigustest võrdlemisi ükstapuha. Paraku on kõigil ükskõik isegi olukorras, kui neidsamu õigusi mõnitatakse. Millest me jõuame selleni, et keskmisel paksu nahaga kinovaatajal on Diktaatorist samuti suva.

Diktaatoris on paar päris naljakat nalja, hulgaliselt "ahah, nojah" nalju ja mõni "seriously?" nali ka. Minu silmis oleks Coheni viimane üllitis edukam olnud, kui ta oleks selgema suuna valinud - kas rohkem peene terava satiiri poole või rohkem veel ropuma šokeerimise poole. Kogu komöödia oli nagu südamerütmihäiretega inimese kardiogramm, mis joonistab perioodiliselt üles-alla siksakke ja aeg-ajalt viskab mõne kõrgema jõnksu sisse. Nõrk värk, ühesõnaga.

Hinne: 4/10
Sacha on softiks läinud.

Snow White and the Huntsman (2012)

Autor: Eveli | Aeg: juuni 09, 2012 | Lisa kommentaar (0)

http://www.imdb.com/title/tt1735898/

Tegemist on teise Lumivalgekese looga, mis tänavu kinohämarust nägi peale Tarsem Singhi Mirror, Mirror-it. Kui päris aus olla, siis puhtteoreetilisest vaatepunktist vaadatuna oleks antud film võinud ka olemata olla. Nimelt oleks ma Peegli asemel kurja kuningannat kehastanud Charlize Theroni Lumivalgekest mänginud Kristen Stewartist miilidepikkuse edumaaga ilusamaks kuulutanud. Niiviisi poleks tekkinud olukordagi, mille pinnalt kogu ülejäänud loo aluseks olnud konflikti aretada. Go figure.

Aga olgu. Poolpime Peegel oli ilmselt andunud Twilighti fänn ning tänu Kristen Stewarti eelistamisele ilumeetri peal tekkis võimalus isegi päris viisakas seikluslugu käima lükata. Kuna algse loo ümberkirjutamine on tänapäeval popp ja mõningatel juhtudel ka põnev uue vaatenurga poolest, siis antud loos pannakse Lumivalgeke paari tahumatu ja metsiku jahimees-kütiga Jacob, keda kehastab järgmisesse muinasjutumaailma hüpanud Thor-poiss Liam Hemsworth. Teise härrasmehena figureerib neiu elus aadlikprints Edward William. Mõlemad noormehed võtavad oma südameasjaks Bella Lumivalgekese päästmise, mis sisaldab endas ka eepilist raudrüüde, hobuste ja tapritega sõjakäiku kurja kuninganna vastu, et kuningriik tema raudselt haardsest vabastada.

Ei saa see vaene Kristen Stewart kunagi Twilighti maigust lahti ja ei aita ka see film siinkohal kaasa. Noorel näitlejataril hakkavad juba trademarkitud ninakirtsutamisest kortsud vastavatesse kohtadesse tekkima. Charlize Theron hakkab mulle aga aina rohkem imponeerima. Nii narr kui seda ka pole antud filmi kontekstis tunnistada, aga ta hakkab vaikselt iluetaloniks kujunema. Erinevalt Megan Foxist ja mõnest teisest geneetilise jackpoti saanud jumalannast on teda ka näitlemisandega õnnistatud.

Sarnaselt eelmise lumivalgekese filmiga on ka antud loole üsna raske hinnangut anda. Ei olnud midagi väga tugevat, aga halb ka kindlasti ei olnud. Pigem isegi hea. Jah, pigem hea.

Hinnang: 6/10
Paar kraadi jääb puudu, et korralikult muljet avaldaks.

Dark Shadows (2012)

Autor: Eveli | Aeg: juuni 02, 2012 | Lisa kommentaar (0)

http://www.imdb.com/title/tt1077368/

Olen Tumedate varjude arvustuse kirjutamist kaks nädalat edasi lükanud, lootuses et tuleb midagi positiivset meelde, mida kirja panna. Ei tulnud.

Iga väike Burtoni ja Deppi love affair on veidi ekstravagantsemat pilti armastavale filmisõbrale roheline lipuke, et siit võiks välja kukkuda lausa midagi toredat. Mina astusin sellest sammukese edasi ja olin juba treilerist nii vaimustuses, et tituleerisin Dark Shadows-i enda jaoks kevade kõige oodatumaks filmiks.

Sai ära oodatud, sai ära vaadatud. Pettumus ulatub miilide kaugusele. Kõik oli justkui olemas, huvitav stoori, tipptasemel karakterid ja Burtonlik supermaailm, kus standardite tähendus on meeldivas nihkes. Aga...

Mida ei olnud, oli tempo. Selline lugu peaks olema nagu Hiina kiirrong, mille aknast välja vaadates saad tõdeda, et whoa, siin oli midagi totaalselt ägedat, aga oh, oleme juba järgmise ägeda vaatepildini jõudnud. Selle asemel oli see Tallinn - Valga tavarong, mis teeb absoluutselt igas jaamas peatuse ja ei jõua eelmisest hoogugi üles saada, kui järgmise jaoks taaskord pidurdama hakkab.

Hinnang: 5/10
Burtoni ja Deppi suhe hakkab tavarutiini vajuma.

The Avengers (2012)

Autor: Eveli | Aeg: mai 24, 2012 | Lisa kommentaar (0)

http://www.imdb.com/title/tt0848228/

Marveli matemaatika on midagi hämmastusväärset. Captain America oli kehv, Thor nii uskumatult halb, et lausa pöördesse ajas, Hulk meh ja ainuke, kes vähegi kangelaste reputatsiooni päästis, oli Iron Man. Aga kui nüüd summeerime kõik need erinevad tegelased ühte filmi nimega Avengers, siis raske uskuda, aga...tulemus on hea!

Avengersi cast oskab meinstriimi televisiooni ja kinoga kursis olijal päris korralikult aju segadusse ajada. War Horse-ist tuttav südamlik hobusesõber ja auväärsuse maaletooja Tom Hiddleston võtab psühhopaadist maailmavallutaja Loki positsiooni. We Bought a Zoo-s loomi nunnutanud Scarlett Johansson murrab hoopis jalgadega pahade meeste päid Musta Lese rollis. Neljandas Võimatus Missioonis Tom Cruise-i elu hinnaga kaitsnud Jeremy Renner läheb esimese 20 sekundiga kurjuse poolele üle ja How I Met Your Motheris lastesaamis- ja pereloomisprobleeme arutanud Cobie Smulders lippab siin ringi hoopis ülikitsas ja seksikas vormikostüümis.

Armas külapoiss, ära muretse, ma hoolitsen su kalli obese eest.

Aga olgu. Esimene segadus on lahtunud ja aju saab mõne aja peale ümber programmeeritud. Lugu läheb tegelikult igivana valemi järgi. Saab õilsal eesmärgil kokku kari alfaisaseid, kes on sunnitud üksteisega arvestama ja koostööd tegema. Ainult, et seekord on mängus kohe eriti alfad isased, kelle jaoks peaks kreeka tähestikus lausa mingi erimärk olema. Nojah, mis te arvate, kui libedalt selline ühisettevõtmine selliste tüüpidega läheb?

Paraku on eelnevalt kohale saabunud endine beetaisane, kes on pähe võtnud idee, et tema ongi kogu kreeka tähestik, kuu ja päike, hirm, võim ja viha. No mida sa ikka teed sellise hulluga, kes omab plaani terve maailm õhku lasta ja inimrass praktiliselt hävitada. Ei jää midagi muud üle kui oma ego kokku pakkida ja mingi ühine pingutus ette võtta, et rahu ja rõõm taastada.

Panen su hobuse põlema.

Kui psühhopaadilt ilusti küsida, et palun ära riku maailma ära, siis ilmselgelt ei ole see kuigivõrd tulemuslik. Nii järgnebki eeskujulik madin. Ja too madin, isegi naiselikust perspektiivist vaadates, on ikka väga vinge. Silm puhkab kui hooned pooleks siristatakse ja autod kukerpallitama saadetakse. Tolmu lendab ja heliefektidega ei koonerdata. 3D, kurat, oli jälle niiiii tohutult pime, aga vähemalt mingeid detaile eristas ja üldemotsiooni ei suutnud see ära rikkuda.

Kõige suuremaks väärtuseks pean Avengersi juures ikkagi Joss Whedoni stsenaariumi. Pooled naljakad kohad on üles ehitatud puhtatõulise loogika kasutamisele ja olgem ausad, loogikat kohtab tänapäevase Hollywoodi produktsioonides harvemini kui kuuvarjutusi. Nii ongi selline praktika viinud olukorda, kus juba kõige lihtsamate seaduspärasuste arvestamine võidab vaatajate südamed ja pikaajalise poolehoiu.

Tundub, et Joss Whedon ongi selle filmi kõige suurem superkangelane. Ootan huviga, millise projekti raames ta järgmine kord maailma päästma asub.

Hinnang: 9/10
Superkangelaste skaalal superfilm.

Salmon Fishing in the Yemen (2011)

Autor: Eveli | Aeg: mai 19, 2012 | Lisa kommentaar (0)

http://www.imdb.com/title/tt1441952/

Ka kõige peenem sõel laseb mõnikord märkamatult läbi midagi olulist. Lõhepüük Jeemenis on film, millest ma ei olnud varem midagi kuulnud. Isegi selle trailer jäi Prometheuse ja tumedate varjude-rüütlite kõrval nägemata. Sattusin kinno puhtjuhuslikult-täiskogemata ning peaaegu ei oleks seda postitust kirjutama hakanud, aga mõtlesin ümber. Lõhepüük Jeemenis väärib siiski tähelepanu.

Harriet (Emily Blunt) on udupeene nimega firma konsultant ja Alfred (Ewan McGregor) kerge Aspergeri sündroomiga kalastusekspert, kes on täiesti rahul oma vaikse eluga loodusajakirja artikleid kirjutades. Ühel päeval tuleb Harrieti kliendile šeik Muhammedile idee rajada kodupaika Jeemenisse veetrassid lõhepüügiks ja -kasvatamiseks. Kuna härra on harjunud kõiki oma ideid rahanumbrile ja pöörasusele vaatamata ellu viima, käivitub suurejooneline operatsioon lõhede migreerimiseks kõrbealale, kus taolise ürituse õnnestumise võimalus on ülimalt ebatõenäoline. Ettevõtmine ajab tagajalgadele nii Briti peaministri, ministeeriumite kalastusosakonnad kui ka riigi palgal oleva meediaeksperdi Patricia (Kristin Scott Thomas), kelle ülesandeks on igal pool ametnikke heas valguses näidata.

Kauge maailm, kauge maailm. Ei tea ma midagi lõhest ega kalapüügist, pole kunagi saanud šeikide elustiili nautida, pidanud maadlema mitmekümneaastase abielu lahkukasvamisprobleemidega ega näinud oma silmaga Jeemenit. Kuigi samastuda ei olnud kellegagi ja äratundmishetki kippus väheseks jääma, tekkis filmi jooksul tõeline poolehoid karakteritele. Emily Blunt on minu silmis praeguse aja üks andekamaid näitlejaid. Juba Adjustment Bureaus lummas ta mind, mängleva kerguse ja loomulikkusega oma tegelast kehastades. Siin filmis suudab ta sama maagiat korrata veel keerulisema karakteriga. Kristin Scott Thomas on end juba tõestanud tasemel näitlejana ja talle on igati vinge roll kirjutatud - kooslus, mis annab filmile omajagu tummisust juurde.

Kui järgi mõtlema hakata, siis Lõhepüük Jeemenis ei olegi võib-olla nii väga kinofilm. See sobiks ideaalselt vaatamiseks kodukinost, veidi hämaras valguses, võttes kõige kallimad kaissu ja hea toidu kõrvale, ning pugedes sooja fliisteki sisse. Garanteeritud positiivne emotsioon ja laeng mõnusast kogusest Briti aktsendist.

Hinnang: 7/10
Mõnus, intelligentne ja täisväärtuslik lugu.