Autor: Eveli
| Aeg: mai 19, 2012
| Lisa kommentaar (0)
Eelmine postitus
Ka kõige peenem sõel laseb mõnikord märkamatult läbi midagi olulist. Lõhepüük Jeemenis on film, millest ma ei olnud varem midagi kuulnud. Isegi selle trailer jäi Prometheuse ja tumedate varjude-rüütlite kõrval nägemata. Sattusin kinno puhtjuhuslikult-täiskogemata ning peaaegu ei oleks seda postitust kirjutama hakanud, aga mõtlesin ümber. Lõhepüük Jeemenis väärib siiski tähelepanu.
Harriet (Emily Blunt) on udupeene nimega firma konsultant ja Alfred (Ewan McGregor) kerge Aspergeri sündroomiga kalastusekspert, kes on täiesti rahul oma vaikse eluga loodusajakirja artikleid kirjutades. Ühel päeval tuleb Harrieti kliendile šeik Muhammedile idee rajada kodupaika Jeemenisse veetrassid lõhepüügiks ja -kasvatamiseks. Kuna härra on harjunud kõiki oma ideid rahanumbrile ja pöörasusele vaatamata ellu viima, käivitub suurejooneline operatsioon lõhede migreerimiseks kõrbealale, kus taolise ürituse õnnestumise võimalus on ülimalt ebatõenäoline. Ettevõtmine ajab tagajalgadele nii Briti peaministri, ministeeriumite kalastusosakonnad kui ka riigi palgal oleva meediaeksperdi Patricia (Kristin Scott Thomas), kelle ülesandeks on igal pool ametnikke heas valguses näidata.
Kauge maailm, kauge maailm. Ei tea ma midagi lõhest ega kalapüügist, pole kunagi saanud šeikide elustiili nautida, pidanud maadlema mitmekümneaastase abielu lahkukasvamisprobleemidega ega näinud oma silmaga Jeemenit. Kuigi samastuda ei olnud kellegagi ja äratundmishetki kippus väheseks jääma, tekkis filmi jooksul tõeline poolehoid karakteritele. Emily Blunt on minu silmis praeguse aja üks andekamaid näitlejaid. Juba Adjustment Bureaus lummas ta mind, mängleva kerguse ja loomulikkusega oma tegelast kehastades. Siin filmis suudab ta sama maagiat korrata veel keerulisema karakteriga. Kristin Scott Thomas on end juba tõestanud tasemel näitlejana ja talle on igati vinge roll kirjutatud - kooslus, mis annab filmile omajagu tummisust juurde.
Kui järgi mõtlema hakata, siis Lõhepüük Jeemenis ei olegi võib-olla nii väga kinofilm. See sobiks ideaalselt vaatamiseks kodukinost, veidi hämaras valguses, võttes kõige kallimad kaissu ja hea toidu kõrvale, ning pugedes sooja fliisteki sisse. Garanteeritud positiivne emotsioon ja laeng mõnusast kogusest Briti aktsendist.
Harriet (Emily Blunt) on udupeene nimega firma konsultant ja Alfred (Ewan McGregor) kerge Aspergeri sündroomiga kalastusekspert, kes on täiesti rahul oma vaikse eluga loodusajakirja artikleid kirjutades. Ühel päeval tuleb Harrieti kliendile šeik Muhammedile idee rajada kodupaika Jeemenisse veetrassid lõhepüügiks ja -kasvatamiseks. Kuna härra on harjunud kõiki oma ideid rahanumbrile ja pöörasusele vaatamata ellu viima, käivitub suurejooneline operatsioon lõhede migreerimiseks kõrbealale, kus taolise ürituse õnnestumise võimalus on ülimalt ebatõenäoline. Ettevõtmine ajab tagajalgadele nii Briti peaministri, ministeeriumite kalastusosakonnad kui ka riigi palgal oleva meediaeksperdi Patricia (Kristin Scott Thomas), kelle ülesandeks on igal pool ametnikke heas valguses näidata.
Kauge maailm, kauge maailm. Ei tea ma midagi lõhest ega kalapüügist, pole kunagi saanud šeikide elustiili nautida, pidanud maadlema mitmekümneaastase abielu lahkukasvamisprobleemidega ega näinud oma silmaga Jeemenit. Kuigi samastuda ei olnud kellegagi ja äratundmishetki kippus väheseks jääma, tekkis filmi jooksul tõeline poolehoid karakteritele. Emily Blunt on minu silmis praeguse aja üks andekamaid näitlejaid. Juba Adjustment Bureaus lummas ta mind, mängleva kerguse ja loomulikkusega oma tegelast kehastades. Siin filmis suudab ta sama maagiat korrata veel keerulisema karakteriga. Kristin Scott Thomas on end juba tõestanud tasemel näitlejana ja talle on igati vinge roll kirjutatud - kooslus, mis annab filmile omajagu tummisust juurde.
Kui järgi mõtlema hakata, siis Lõhepüük Jeemenis ei olegi võib-olla nii väga kinofilm. See sobiks ideaalselt vaatamiseks kodukinost, veidi hämaras valguses, võttes kõige kallimad kaissu ja hea toidu kõrvale, ning pugedes sooja fliisteki sisse. Garanteeritud positiivne emotsioon ja laeng mõnusast kogusest Briti aktsendist.
Hinnang: 7/10
Mõnus, intelligentne ja täisväärtuslik lugu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar