In Time (2011)

Autor: Eveli | Aeg: oktoober 31, 2011 | Kommentaarid (3)

http://www.imdb.com/title/tt1637688/

In Time jutustab maailmast, kus on ainult üks valuuta - aeg. Kui inimesed saavad 25, lõpetavad nad vananemise ja nende käel hakkab tiksuma kell, mille algsaldoks on täpselt üks aasta. Edasine on juba nende endi kätes. Rikkad elavad igavesti, vaesed peavad aga pidevalt kuidagi aega juurde teenima, et elus püsida.

Kuna minu suurimaks nõrkuseks on igasuguse ajamanipulatsiooni temaatilised filmid, siis tundus antud film väga my cup of tea olevat. Loodud ühiskond on äärmiselt põnev. Kujutage ette maailma, kus tass kohvi maksab 3 minutit ja bussisõit 2 tundi sinu eluajast. Öö luksushotelli sviidis aga aastaid...

Tahtmatult hakkasin mõtlema enda ja oma harjumuste peale. Sellises maailmas ma fundamentaalseid muutusi tegemata kaua ellu ei jääks. Olgem ausad, IRC-s idlemine ja filmide-seebikate vaatamine võrduks samaga, mis istuda taksos ja lasta taksomeetril tundide kaupa joosta. You just can't afford it.

Idee, et kõik inimesed jäävad igavesti välja nägema kui 25-aastased mängib mõnusalt filmivaataja tajuga. Justin Timberlake kehastatud peategelase 50-aastast ema mängiv Olivia Wilde on täiesti hautingly beautiful. Samas õhkub temast rahulikku graatsiat ja elutarkust. Ajul on veelgi raskem harjuda Alex Pettyferi mängitud 75-aastase Fortisega, kes näeb välja, nagu ta oleks otse Hugo Bossi reklaamist välja astunud.

Kahjuks on dialoog ja stsenaariumi põhiliin täielik ämber. Loodud maailm on fantastiline, karakterid on fantastilised, aga sisu on nii naiivse ja nõrga lähenemisega, et kogu minu eelteadmistel baseeruv õhin vajus kokku nagu valel ajal ahjust välja võetud suflee.

No kuidas saab nii hea ideega filmi kehva teostusega nii õnnetult ära rikkuda?

Ei hakka salgama, et lootsin siit saada lisa oma lemmikfilmide kogusse. No dice. Kuigi suhtun igasugustesse remake-idesse reeglina üsna skeptiliselt, loodan seekord tõsiselt, et keegi võtab selle filmi kiiremas korras ette ja meisterdab parema versiooni.

Hinnang: 6/10
Fantastiline idee, nõrk teostus.

What's Your Number? (2011)

Autor: Eveli | Aeg: oktoober 18, 2011 | Lisa kommentaar (0)

http://www.imdb.com/title/tt0770703/

Nunnu lugu Allyst (Anna Faris), kes on oma elu jooksul maganud 20 mehega. Ühel päeval otsustab ta inspireerituna tibiajakirja artiklist kõik oma ekspeikad üles otsida, et selgeks teha, kas mõni neist võis Mr. Right olla. Sealjuures on talle abiks karismaatiline naabripoiss Colin (Chris Evans), kes vastupidiselt Allyle ei taha pühendunud suhetest kuuldagi.

Kui paari kuu jooksul ei tule kinodesse paremat kandidaati, siis saab see film minu aasta standardseima komöödia auhinna. Puudusid roppused ja rõvedused nagu Bridesmaidsis, samas polnud tegemist täiesti ajutu ninnunännu PG-13 temaatikaga, mis kõik üle 13-aastased haigutama ajab. Kõike seda arvesse võttes oli film väga mõnus - sai samastuda, sai naerda, sai awwwwww teha ja üleüldse oli kuidagi mõnus flow, mis kihistama ja sõbrannadega kommenteerima võttis.

STOP.

Unustasin mainida, et antud filmi on mõtet vaadata ainult naistel! Tüdruk, kui sa ei taha, et su peika terve selle filmi aja sisimas nutaks, kuna temaatikad jäävad tema jaoks kaugeks, naiste loogika ajab aju horrorisse ja tegelikult tahaks ta üldse kõrvalsaalis Eliitkillereid vaadata, siis palun ära vea teda seda vaatama, eks?

Having said that, tegemist on suhteliselt hea chickflickiga. Võiksin oma pea anda selle eest, et iga saalis istuv naine hakkas oma sekspartnerite arvu filmi ajal kokku arvutama.

Esitatud hüpoteesid olid ka päris põnevad:
1. Kui sul on olnud üle 10,5 sekspartneri, siis on seda liiga palju.
2. Kui sul on olnud üle 20 sekspartneri ja ei ole nende seast leidnud õiget, siis jääd tõenäoliselt vanatüdrukuks.

Noh, millele sina nüüd mõtled, ah?

Igatahes, minu muljed olid üsnagi positiivsed. Plusspunktid veel selle eest, et Ally endiste peikade hulka kuulusid Joel McHale Communityst ja Chris Pratt Parks & Recreationist. Eraldi tooks välja ka selle, et antud filmis kõlasid ühed originaalsemad ja ilusamad pulmavanded, mida ma üle pika aja kuulnud olen.

Hinnang: 7/10
Väga eeskujulik chickflick. Mõnus!

Le Havre (2011)

Autor: Eveli | Aeg: oktoober 11, 2011 | Lisa kommentaar (0)

http://www.imdb.com/title/tt1508675/

Le Havre on südamlik lugu sadamalinna kingapuhastajast Marcelist (André Wilms), kes kohtub juhuse tahtel noore põgeniku Idrissaga (Blondin Miguel). Kui Marceli naine Arletty (Kati Outinen) haiglasse satub, võtab mees südameasjaks aidata väikesel poisil Londonisse ema juurde jõuda.

Pean piinlikkusega tunnistama, et ei ole oma ignorantsuses varasemalt mitte ühtegi teist Kaurismäki filmi näinud ja seetõttu ei oska kommenteerida, kui "kaurismäkilik" Le Havre oli. Kuuldavasti omajagu. Üleüldiselt istub mulle väga kergelt depressiivne tonaalsus, millel on kummaline omadus kergelt naeratama panna. Selles filmis oli see igatahes päris mõnusaks häälestatud.

Mis minu jaoks kõige olulisem oli, Le Havre pani mõistma, kui skeptiliseks ma muutunud olen. Ootasin pea iga hetk, et midagi läheb nihu või kukub läbi. Musta pilvena pea kohal rippuv impending tragedy peab ju ometigi kunagi kätte jõudma. Ja imed ju päriselt ei juhtu. Või juhtuvad? Pean üsna värskendavaks, kuidas Kaurismäki küünikutele näkku irvitab ja lõputiitriteni reaalsust ignoreerides positiivseid twiste sisse toob.

Tahaks veel kirjutada, aga Trashi kirjatükk antud filmi kohta kumiseb kuklas ja hävitab minu viimsegi püüdluse Le Havret võimalikult objektiivselt ja siiralt arvustada.

Hinnang: 6/10
Tahaks nagu kõrgema hinde panna, aga miski hoiab tagasi.

Sleeping Beauty (2011)

Autor: Eveli | Aeg: oktoober 09, 2011 | Lisa kommentaar (0)

http://www.imdb.com/title/tt1588398/

Uinuv kaunitar on film ülikoolitudeng Lucy-st (Emily Browning), kes kasutab mistahes erinevaid viise kooli kõrvalt raha teenimiseks. Järjekordse töökuulutuse peale kontakti võttes satub neiu tööle ettekandjana rikaste vanahärrade privaatõhtusöökidel. Ei lähe kaua, kui talle pakutakse võimalust raha teenida uinuva kaunitarina - talle manustatakse tugevatoimelist uinutit, mis viib ta terveks ööks justkui surmaunne ning samal ajal on klientidel võimalus temaga teha midaiganes, ilma et Lucy hetkegi sellest mäletaks. Kehtib ainult üks reegel - penetratsiooni ei tohi toimuda.

Režissöör Julia Leigh on loonud eksklusiivse ja üliprivaatse maailma, kus on kõige olulisem konfidentsiaalsus. Samal ajal annab ta sellest teadmisest erutunud vaatajale võimaluse näha, mis tegelikult nende suletud uste taga toimub. See on psühholoogilislt väga geniaalne ja toimiv lüke, seda enam, et vaatepilt, mis avaneb on omajagu mõnusalt šokeeriv.

Filmi peakangelanna oli vähemalt minu jaoks tõeline müsteerium. Ta on korraga tugev ja õrn, habras ja enesekindel. Mis kurat on ta motiivid nii käituda? Sellegipoolest jäin lummatult tema tegevusi ja otsuseid jälgima, sest Lucyt kehastanud Emily Browningis on juba naturaalselt olemas see miski, mis paneb mehed korduvalt Sucker Punchi vaatama ja tema pilte netist guugeldama. Julgen väita, et see miski on laialdasem kui ainult seksikas petite figuur, meelad huuled ja hüpnotiseerivad silmad. Kuigi, olgem ausad, peale Uinuva kaunitari vaatamist, kus Browning on enamik ajast alasti või üliseksikas pesus, oleksin ka mina valmis kirjutama essee teemal "Emily Browningi tagumik kui perfektsuse kehastus" või midagi analoogset.

Vaatamata suures koguses terve aja konksu otsas hoidvale eyecandyle jäi sisuline osa mind veel pikaks ajaks torkima. Režissöör laseb vaatajal filmi jooksul esitada nii palju küsimusi, kuid jätab neile vastamata. Mis ei olegi tingimata üldse halb, sest vähemalt mina sain veel pool õhtut ja järgmist hommikut antud filmi seedida ja enda jaoks tõlgendada.

Kuigi minu arvamus antud linateosest on suures osas võrdlemisi positiivne, ei saa seda öelda kinopubliku kohta, kellega koos ühes saalis viibisin. Tegemist on väga vaikse ja sisseelamist vajava filmiga ning kui minust vasakul istuva noormehe telefon helises ja paremal istuvad teismelised igasugustes vastavates kohtades kas itsitama, ahhetama või iuuuu tegema hakkasid, siis läksin ikka full horrorisse küll. Õnneks on antud film juba kinokavadest maha võetud ja kõigil huvilistel on võimalus ise dikteerida, kus ja millistel tingimustel nad seda vaatama hakkavad.

Hinnang: 7/10
Psühholoogiliselt ja füüsiliselt erutav.

Life During Wartime (2009)

Autor: Eveli | Aeg: september 27, 2011 | Lisa kommentaar (0)

http://www.imdb.com/title/tt0808526/

Life During Wartime on ühe minu lemmikrežissööri Todd Solondzi kuues täispikk film. Olen teda ja tema teoseid juba pikemat aega äärmiselt kõrgelt hinnanud ning ega Welcome to the Dollhouse-i plakat ilmaasjata selle blogi päises pole. Seetõttu olin enne filmi vaatamist tunduvalt üle keskmise ootusärevuses.

Filmi temaatikaks on erinevad armastussuhted. Joy (Shirley Henderson) maailm on segamini pööratud ja Trish (Allison Janney) leiab uue armastuse. Suhterägastikus figureerivad tegelaste emad, pojad ja õed, endised ja praegused partnerid ja nii mõnigi värvikas karakter veel. Igaühel on midagi hinges torkimas, kellel minevikuvarjud, kellel hetkeprobleemid. Ootuspäraselt on kõik tegelased Solondzilikult kiiksuga ja ühtegi päris normaalset inimest me selle filmi vältel ei kohta.

Kirjelduse järgi tundub, et see on žanr, mida Solondz valdab täiesti meisterlikult. Tema oskus veidraid karaktereid veidratesse situatsioonidesse paigutada on samal tasemel itaallaste pasta valmistamise või hollandlaste tulpide kasvatamise oskusega. Kahjuks - vaatamata kogu minu ootusärevusele ja faktile, et ta on jätkuvalt mu lemmikrežissöör - oli see film täiesti talumatult halb.

Mõnikord on liiga palju lihtsalt liiga palju. Meil on tore levinud ütlemine, et julge hundi rind on rasvane, aga vähesed teavad ka teist poolt - liiga julge hundi rind on haavleid täis. Solondz on oma veidrustega selgelt vinti üle keeranud. Kust läheb kunsti ja labasuse piir?

Kui vaataja saab juba aru, et mingi dialoog, mingi stseen või mingi sõnade valik on filmis ainuüksi selle eesmärgiga, et teda comfort zone-ist välja viia, siis on ikka halvasti. Minu arvates vähemalt.

Hinnang: 2/10
Vaadake parem Welcome to the Dollhouse'i või Happinessi.

Cowboys & Aliens (2011)

Autor: Eveli | Aeg: september 15, 2011 | Lisa kommentaar (0)

http://www.imdb.com/title/tt0409847/

Kauboid ja tulnukad on sci-fi actionfilm tulnukatest, kes maabuvad 19.sajandil Arizona väikelinna eesmärgiga inimesi tundma õppida ja lõpuks maa vallutada. Kui tulnukad pooled linnaelanikud röövivad, peavad kohalik lindprii Jake Lonergan (Daniel Craig) ja suurkarjapidaja Dolarhyde (Harrison Ford) oma jõud ühendama, et ühiselt vaenlastele vastu astuda. Sealjuures on neile abiks Lonergani jõuk, kohalikud indiaanlased ja külaelanikud, kelle seast tõuseb esile kaunis Ella (Olivia Wilde).

Niisiis, tegelik lugu. Keset wild wild westi ärkab müstiline mees, kes ei mäleta tutkit. Tema käe ümber on mingi müstiline asi, mis ei tule ära. Tüüp läheb kohalikku kaevanduskülakesse, kus kõik esitavad talle palju küsimusi, millele ta vastata ei oska. Baaris läheneb talle müstiline naine, kes on...müstiline. Ka tema esitab palju küsimusi. Vahepeal käivad müstilised flashbackid mingist teisest naisest, kes on kuidagi meie peategelasega seotud, aga kuidas - ei tea. Natuke aega hiljem hakkavad juhtuma müstilised sündmused, mida keegi seletada ei oska. Nimel lendavad mingid teraselukad küla kohale, pommitavad selle peaaegu maatasa ja tõmbavad konksudega pooled elanikud oma ufoshipidesse. Peale seda lepivad kõik vanad vihavaenlased ära, hakkavad üksteist müstiliselt kiiresti usaldama ja voilà, tulnukatenottimine võib alata!

Kuidas ma nüüd ütlen. Mitte, et Daniel Craigi tagumik cowboy riietes fantastiliselt hea välja ei näinud või oleks Harrison Fordi näitlemisel midagi viga, aga....puudu jäi midagi. Kauboid ja tulnukad kokku miksida on päris huvitav idee ja sellega annaks teha midagi palju paremat, kui panna Olivia Wilde paatoslikult kaugusesse vaatama ja deklameerima "meil on üks eelis nende ees - nad alahindavad meid!", mida saadab ilmselgelt orkestraalne "ta-ütles-just-midagi-väga-mõjuvat" soundtrack. Kuidagi...kuidagi cheesy.

Tulnukad ega nende varustus ei teinud minu visual extravaganza meele jaoks ka midagi. Olid rõvedad elukad, kes tulekski viimseni maha nottida, paras neile, eksole. Kui aga üldiselt efektidest rääkida, siis need olid küll ägedad, aga filmist jääb mulje, et tol ajal ei kehtinud paljude moodsate seaduste kõrval ka füüsikaseadused. Mitte et ma nüüd hull füüsik-matemaatik-loogik oleks, aga obvious things are kinda obvious.

Kuna ma ei taha sellele filmile ülekohtuselt liiga ka teha, siis olgu öeldud, et otseselt igav ei hakanud ja kaks naljakohta olid samuti funny as hell. Kogemata ühte kõrvalosasse sattunud Paul Dano oli mõnus nagu alati ja plusspunktiväärilisi üllatajaid teisigi. Paraku nemad üksi ei päästa ja lõppskoor jääb ikkagi suhteliselt tagasihoidlikuks.

Hinnang: 5.5/10
Ära vaadata võib ikka, aga kas just kinopileti raha eest...

Midnight in Paris (2011)

Autor: Eveli | Aeg: september 09, 2011 | Kommentaarid (2)

http://www.imdb.com/title/tt1605783/

Midnight in Paris jutustab stsenarist Gilist (Owen Wilson), kes läheb oma kihlatu Ineziga (Rachel McAdams) Pariisi puhkust veetma. Ootamatult leiab ta aga ajavärava 1920-aastatesse, kus kohtub tolleaegsete suurkujude Hemingway, Picasso, Dali ja paljude teistega.

Oleviku storyline oli minu jaoks tapvalt klišeelik. Inimene on aastaid oma kihlatuga koos olnud, jõudnud teda selle aja jooksul tundma õppida, veendunud et ta on tema jaoks õige ja talle abieluettepaneku teinud. Siis selgub umbes nädala aja jooksul, et kihlatu on lame ja kitsa silmaringiga, kompromissitu ja jäik ning mingit armastust ega teineteise mõistmist ei ole kunagi olnudki. Loomulikult ei jää sellest kompotist puudu ka kihlatu vastikud vanemad ja tema pseudointellektuaalist sõber, kes teab ja oskab kõike ning keda eelistatakse millegipärast iga kell omaenda kaaslasele.

Kõige selle põhjal oleksin tahtnud Woody Allenile silma vaadata ja täiesti ausa imestusega küsida - what the fuck?! Aga siis. Siis jõudsid kätte minevikustseenid ja minu arvamus muutus 180 kraadi. Pole midagi põnevamat kui näha, kuidas režissöör elustab teatud ajastu suurkujud ning annab neile oma nägemuse järgi välimuse, hoiaku ja mõtted, mis jõuavad vaatajateni teravmeelsete dialoogide läbi.

Tõenäoliselt ei saa me kunagi võrrelda, kui tõetruult Allen tolleaegseid kunstiinimesi kujutada suutis, aga seda suuremaks paisus minu uudishimu. Tundsin tõsiselt puudust väikesest märkmikust ja pastakast, et kõik nimed ja reference-id üles tähendada ja hiljem nende kohta veel juurde uurida. Arvan, et Midnight in Parisi täielikuks nautimiseks on vajalik omada mõningal määral eelteadmisi maalikunstist, kirjandusest, filmist, muusikast. Erinevate viidete mõistmine on mõnus self-assurance ja kui tead laiemat tausta, siis saad filmi enda jaoks veelgi rikkalikumaks mõtestada. Samuti olid mõned dialoogid ilma tõlketa prantsuse keeles - jah, saab ka ilma nendeta hakkama, kuid tol hetkel oli mul väga hea meel, et ma antud keelt mõistan.

Üritades oma erinevaid emotsioone tervikuks kokku võtta, jään ma ikkagi veidi nõutuks. Filmi algus oli talumatult aeglane ja kehv, samas suurkujude motiivid jällegi äärmiselt põnevad. Peale pikemat kaalutlemist arvan siiski, et hea kaalub nõrga osa oluliselt üle ja tegemist on tõepoolest suurepärase filmiga.

Hinnang: 8/10
Põnev pilguheit 1920ndate kadunud sugupõlve ajastusse, mõnus silmaringi avardaja.