Autor: Eveli
| Aeg: november 08, 2012
| Lisa kommentaar (0)
Seenelkäik on eestlasliku huumoriga lugu poliitik Aadu Käost (Raivo E. Tamm), kes võtab oma abikaasa Viiviga (Elina Reinold) ette sügisese seenelkäigu. Eks ikka selleks, et vahepeal aega maha võtta, närve rahustada ja natuke looduses ringi jalutada. Kogemata kombel satub nende auto peale hääletama erakonna eelmistel suvepäevadel esinenud rögarokkar Zäk (Lembit Ulfsak), kelle modus operandi on vaikselt tagaistmel A. Le Coq Premiumi kuuspakki lahendada ja meeldiva pohhuismiga kõigesse ümbritsevasse suhtuda. Veider seltskond jõuab lõpuks ka metsa ning siis hakkavad asjad vaikselt viltu vedama...
Eesti Film 100 on nagu platseeboravim - kõik juubeliaastal välja lastud filmid tunduvad justkui tavapärasest parema kvaliteedi ja uue hingamisega. Tegemist on võrdlemisi eestlastelt-eestlastele linalooga ja selle mõnus satiir on rätsepatööna kohandatud just Eesti poliitika- ja meediamaastiku pilamisele. Rahvuslikku äratundmist võrrandist välja lülitades leidub käsitletud teemades ka piisavalt universaalsust, et kõnetada vaatajaskonda riigipiirist kaugemal. Oleks ju tegelikult kangesti kena, kui maailmavallutusplaanid taaskordselt ainult Ilmar Raagi õlule jääma ei peaks.
Võib-olla on see minu isiklik viga, aga 80% juhtudest ei tundu mulle eesti näitlejate rollisooritus kinolinal kuigi veenev. Puine käitumine, kohmaka dialoogi esitamise kohustus, põhjamaine awkwardness. Samuti tekib soov aeg-ajalt meelde tuletada, et kinolina ei ole teatrilava ja vastupidi. Seekord läks vastupidi. Seenelkäik on pika ajaperioodi vältel üks esimesi filme, kus kõik näitlejatööd sujuvad ja sundimatud tunduvad. Raivo E. Tamm võtab rolli kaasa allanliku tahumatuse ja eesti mehe napisõnalise tõsiduse ning Elina Reinoldi kõnemaneerid meenutavad väga usutavalt kasvõi naabrinaist. Isegi Ulfsaki otse Ameerika 70.ndate rokimaastikku kujutavaist filmistampidest copy-pastetud karakter on nii üks-ühele üle toodud, et ei tundu võõrkehana.
Seenelkäigus on esindatud üks oluline tahk, mis võiks kinoprojektori vahendusel vabalt võluda kogu ilma - fantastiliselt lummav Eesti loodus. Vaikne mets, voogavad maastikumotiivid, suured sõnajalapõõsad ja hõbehallid samblad toidavad kodumaist äratundmisrõõmu ning pakuvad samal ajal vastupandamatut eksootikat. Isegi kinosaalis istudes tuleb vaevata meelde metsa lõhn ja hääl, mida oksad kummikusammu all teevad, kui männiriisikate või mustikate otsingul ringi jalutada. Müts maha kõigi filmitegijate ees, kes oskavad kohalikke ressursse nii hästi ära kasutada. Seenelkäik võiks vabalt olla potentsiaalsete filmilokatsioonide reklaamiks välismaa produtsentidele.
Kokkuvõttes olen jälle positiivselt üllatunud. Üha rohkem veendun, et tegemist ei ole ainult platseeboefektiga. Toimeaine on silmnähtavalt tugevamaks muutumas, ravides aina efektiivselt mu umbusku ja ettevaatlikkust eesti filmi edu suhtes.
Eesti Film 100 on nagu platseeboravim - kõik juubeliaastal välja lastud filmid tunduvad justkui tavapärasest parema kvaliteedi ja uue hingamisega. Tegemist on võrdlemisi eestlastelt-eestlastele linalooga ja selle mõnus satiir on rätsepatööna kohandatud just Eesti poliitika- ja meediamaastiku pilamisele. Rahvuslikku äratundmist võrrandist välja lülitades leidub käsitletud teemades ka piisavalt universaalsust, et kõnetada vaatajaskonda riigipiirist kaugemal. Oleks ju tegelikult kangesti kena, kui maailmavallutusplaanid taaskordselt ainult Ilmar Raagi õlule jääma ei peaks.
Võib-olla on see minu isiklik viga, aga 80% juhtudest ei tundu mulle eesti näitlejate rollisooritus kinolinal kuigi veenev. Puine käitumine, kohmaka dialoogi esitamise kohustus, põhjamaine awkwardness. Samuti tekib soov aeg-ajalt meelde tuletada, et kinolina ei ole teatrilava ja vastupidi. Seekord läks vastupidi. Seenelkäik on pika ajaperioodi vältel üks esimesi filme, kus kõik näitlejatööd sujuvad ja sundimatud tunduvad. Raivo E. Tamm võtab rolli kaasa allanliku tahumatuse ja eesti mehe napisõnalise tõsiduse ning Elina Reinoldi kõnemaneerid meenutavad väga usutavalt kasvõi naabrinaist. Isegi Ulfsaki otse Ameerika 70.ndate rokimaastikku kujutavaist filmistampidest copy-pastetud karakter on nii üks-ühele üle toodud, et ei tundu võõrkehana.
Seenelkäigus on esindatud üks oluline tahk, mis võiks kinoprojektori vahendusel vabalt võluda kogu ilma - fantastiliselt lummav Eesti loodus. Vaikne mets, voogavad maastikumotiivid, suured sõnajalapõõsad ja hõbehallid samblad toidavad kodumaist äratundmisrõõmu ning pakuvad samal ajal vastupandamatut eksootikat. Isegi kinosaalis istudes tuleb vaevata meelde metsa lõhn ja hääl, mida oksad kummikusammu all teevad, kui männiriisikate või mustikate otsingul ringi jalutada. Müts maha kõigi filmitegijate ees, kes oskavad kohalikke ressursse nii hästi ära kasutada. Seenelkäik võiks vabalt olla potentsiaalsete filmilokatsioonide reklaamiks välismaa produtsentidele.
Kokkuvõttes olen jälle positiivselt üllatunud. Üha rohkem veendun, et tegemist ei ole ainult platseeboefektiga. Toimeaine on silmnähtavalt tugevamaks muutumas, ravides aina efektiivselt mu umbusku ja ettevaatlikkust eesti filmi edu suhtes.
Hinnang: 7/10
Tõenäoliselt selle aasta edukaim kodumaine film.
