Hesher (2010)

Autor: Eveli | Aeg: august 13, 2011 | Lisa kommentaar (0)

http://www.imdb.com/title/tt1403177/

Hesher on lugu väikesest poisist T.J.-st (Devin Brochu), kes on mõned kuud tagasi autoõnnetuse ema kaotanud. Tema isa (Rainn Wilson) ei suuda leinaga kuidagi toime tulla ja veedab oma päevad diivanil, suutmata midagi adekvaatset korda saata. Erinevate sündmuste käigus tuleb T.J. ellu kaks inimest - kohaliku supermarketi kassapidaja Nicole (Natalie Portman) ja...Hesher (Joseph Gordon-Levitt).

Süüdimatus ei ole veel kunagi nii charming olnud. Hesher on karakter, kelle teod võivad ka kõige arrogantsema vaataja hämmingusse viia. Terve filmi ajal on tahtmine tema käike ja motiive ette ennustada, aga see ei toimi. Üldse. Sest Hesher ei ole su tavaline Hesher, ta on Hesheri maailma Hesher.

Üleüldiselt tahaks ma selle filmi režissööri Spencer Susserit kõvasti smackida selle eest, et ta kohe filmi algusest mängib välja "ema sureb ära" kaardi, mis vajutab nahhaalselt vaataja kaastundeklahvidele. Seejärel paneb ta Natalie Portmani veidrat aga ülinunnut monoloogi pidama. Ja siis. Siis ta laseb Portmanil nutta. Ilmselgelt me kõik teame, kuidas see mõjub ja kui hästi see mõjub.

Having said all that, tahaksin Hesheri režissöörile suuremas koguses tunnustust avaldada, kuna ma ei ole pikema aja vältel näinud filmi, mis nii hästi südamest tulevat kurbust kujutab. Hesher haarab kõrge empaatiavõimega vaataja esimestest minutitest oma haardesse ja ei lase lahti päris viimasteni. Ja olgem ausad, Natalie Portman on taaskordselt üleni armas.

Tunnustust saab jagada ka Joseph Gordon-Levittile, kes mängib Hesheri nii perfektselt mõnusaks, et ka kõige wtfima stseeni ajal on tunne, et kõik on loogiline ja peabki just nii olema. Ka Rainn Wilson teeb äärmiselt hea rollisoorituse ja noorele Devin Brochule on tõenäoliselt peale antud filmi eksponentsiaalselt rohkem uksi Hollywoodis avanemas.

Mis mulle aga kõige rohkem meeldis, Hesher oli tõsiselt originaalne. Nähtus, mis on äärmiselt tervitatav tänapäevases remake'ide, järgede ja ühe ja sama igihalja eduvalemi põhjal tehtud filmide maailmas. Vaadake kindlasti, kui teid R-reiting ei kohuta.

Hinnang: 9/10
Originaalne, huvitav, liigutav.

Melancholia (2011)

Autor: Eveli | Aeg: august 09, 2011 | Lisa kommentaar (0)

http://www.imdb.com/title/tt1527186/

To smile so bright
that nobody sees
what lies behind the light.

Režissöör Lars von Trier andis Melanhooliale vägeva avapaugu tehes Cannes'i filmifestivalil õnnetuid Hitleri-kommentaare ja saavutades selle, et ta kuulutati persona non grataks. Tõenäoliselt on enamik filmisõpru talle selle eest juba andestanud, kuid Melanhoolia lendas selle skandaalikära keskel särava sinise planeedina kõigi huviorbiiti ning seetõttu on täiesti mõistetav, miks see tARTuFFi avafilmiks valiti.

Melanhoolia jutustab kaks lugu kahest õest, Justine-ist (Kirsten Dunst) ja Claire-ist (Charlotte Gainsbourg). Justine võitleb depressiooniga ja õde Claire on see, kes teda pulmapäeval igati toetab ja ka hiljem läbi elu lükkab. Kui selgub, et maa poole liigub teine planeet, mis ähvardab kokkupõrkes kõik hävitada, tulevad pinnale Claire-i hirmud ja suutmatus sellega leppida. Siinkohal on Justine see, kes õde toetab ja oma ebamaise hingerahuga ka Claire-i hirme seljatama veenab.

Ilmselgelt ei tulnud Lars von Trier nalja tegema. Filmi sissejuhatuseks on võimsad ja vaatemängulised kaadrid, mida saadab Wagneri ooperi Tristan ja Isolde orkestrisümfoonia. Selline jõulisus voogab kandva noodina läbi terve filmi, segunedes samal ajal peategelastest kiirgava õrnuse ja haprusega. Ka lõpplahendus on läbinisti trierilik - ta lihtsalt hävitab maailma.

Melanhoolia on film, mille hindamiseks tuleb mõista depressiooni. Teada seda tunnet, mis tekib välismaailmale naeratades, kui sisimas tajud, et tahaksid istuda toa kõige pimedamas nurgas, vaikuses. Kuidas jõuda 10 sekundiga sellise meeleheiteni, et pisarad hakkavad ka kõige pisema asja pärast voolama. Või veel hullem, olla nii tuim ja elust väsinud, et ei suuda leida sisemist jõudu hommikul voodistki tõusmiseks.

Kirsten Dunst ei saanud asjatult Cannes parima näitlejanna preemiat. Ta on Melanhoolias harukordselt ilus ja maailma kõige lummavama naeratusega. Tema liigutused ja žestid jutustavad lugu ja annavad väga hästi edasi emotsioone, mida von Trier pole pidanud vajalikuks sõnadesse panna. Charlotte Gainsbourg on mind korduvalt oma varasemates filmides võlunud, kuid seekord jäi minu silmis tema maagiast puudu. Sellegipoolest oli Dunsti ja Gainsbourg vahel mingi nähtamatu mõistmine ja side, mis andis õdedevahelisele dünaamikale usutavuse.

Minule Melanhoolia meeldis. See on üks sellistest filmidest, mida vaatad tõenäoliselt vaid üks kord elus, kuid see jääb hästi meelde. Võiksin vaid ette heita seda, et linateos on liiga pikk ja tunnetasin, et teisel osal on tempo liiga aeglane. Üldmuljet see aga drastiliselt ei kõigutanud. Vaatajale, kellele on mõrkjasmagus melanhoolia südamelähedane, pakub see film tõenäoliselt elamuse.

Hinnang: 8/10
Visuaalselt kütkestav, meeldejääv.

Tartuff 2011

Autor: Eveli | Aeg: august 02, 2011 | Lisa kommentaar (0)

www.tartuff.ee

Taaskord on kätte jõudnud augustikuu ja juba järgmisel nädalal toimub üks mu lemmikuid filmiüritusi aastas - Tartu armastusfilmide festival ehk tARTuFF.

Mis on tARTuFF?
tARTuFF on Tartus toimuv vabaõhufestival, mille raames näidatakse erinevaid armastusfilme.

Millal toimub?
Tänavu toimub tARTuFF 8.-13.augustil.

Kus toimub?
Peamine filmiprogramm toimub raekoja platsil, kuhu kerkib suur 20x15m kinoekraan ja tublid vabatahtlikud tassivad kohale tuhandeid toole. Põhiprogramm algab igal õhtul kell 22.00, nii et külastajatel on võimalus imeilusa augustiöise tähistaeva all filme nautida.

Raekoja platsi tagumises osas on Pauligi kohvitelk, kus toimuvad erinevad töötoad, vestlusringid ja kontserdid. Boonusena jagatakse seal ka tasuta kohvi.

Dokumentaalfilmide austajatele on kokku pandud programm, mida näidatakse Athena Keskuses. Öko-trash-horrorfilmide fännid leiavad meelepärast Vanemuise ringauditooriumist.

Neljapäeva, reede ja laupäeva õhtul toimuvad erinevates Tartu klubides festivalile pühendatud peod.

Mis on tARTuFF-i selleaastases programmis?

tARTuFFi kodulehelt:
Filmifestivali keskseks teemaks on armastus ja selle erinevad variatsioonid. Kindlasti ei ole tegemist roosamannaga – Erost jälitatakse ka mööda käänulisemaid teid ning pimedamaid nurgataguseid. Filmiprogrammis on tasakaalus uued ja vanemad filmid, kummardus tehakse klassikutelegi.

Nädala jooksul näidatakse raekoja platsil 12 filmi. Selleaastase filmiprogrammi avapauguks on Lars von Trieri Melanhoolia. Filmiklassikast on programmis Luchino Visconti Surm Veneetsias ja Virve Aruoja Ühe suve akvarellid. Palju tähelepanu on pälvinud Xavier Dolani Kujuteldav armastus ja Alejandro Amenábari Sisemeri. Peale eelmainitute on programmis veel mitmeid erinevaid väärtfilme Norrast, Kongost, Taanist, Hiinast jt riikidest.

Raekoja platsi kava saad vaadata siit.

Kuna selleaastase filmifestivali teemaks on keskkond, siis keskenduvad dokumentaalid energeetikale, rohelisele eluviisile ja teistele loodustsäästvatele teemadele. Filmid puudutavad erinevaid valdkondi radioaktiivsetest tuumajäätmetest, prügist ja reostusest kuni freeganismi ja mesilasteni.

Athena Keskuse kava saad vaadata siit.

Öko-trash-horrorfilmide menüüs on seekord 1977.aasta Sipelgate impeerium ja 2010.aasta Piraaja.

Vanemuise ringauditooriumi kava saad vaadata siit.

Pauligi kohvitelgi töötoad ja diskussioonid keskenduvad samuti keskkonnale. Lisaks on plaanitud erinevaid kohtumisi, sh Tõnu Õnnepaluga ja neljapäeval põhiprogrammis näidatava filmi Nagu mind ei olekski režissööri Juanita Wilsoniga. Kontserte annavad Mari Kalkun, Bombillaz, Silvi Vrait ja paljud teised.

Pauligi kohvitelgi kava saad vaadata siit.

Palju see kõik maksab?
tARTuFF on külastajatele täiesti tasuta, v.a. õhtused peod.

Kuidas teha tARTuFF võimalikult mõnusaks?
Raekoja platsile luuakse 1600 istekohta, aga huvilisi on alati rohkem. Kui sa ei soovi väga taga istuda või üldsegi kohast ilma jääda, on targem veidi varem kohale tulla.

Augustikuu õhtud kisuvad juba päris külmaks. Võta kaasa pleed või keegi, kelle kaissu pugeda. Filminautlejate seas liiguvad glögimüüjad ja Pauligi telgist saab tasuta kohvi. Samuti on avatud raekoja platsi välikohvikud. Üks võimalus on ka ise teed termosega kaasa võtta. Kindlasti pane selga või võta kaasa piisav kogus riideid, eriti kui pead veel öösel pikemat maad koju jalutama. Kuna tegemist on vabaõhufestivaliga, siis pead ka vihmaks valmis olema - suure vaatevälja blokeeriva vihmavarjuga rahva seas istuda on võrdlemisi isekas, vihmakeep võiks aga igaks juhuks taskus olla.

Filmiprogramm on pikk ja kõht võib heledaks minna. Kui kardad, et ei pea vastu, siis võta kaasa mingit mõnusat näksimist. Sealjuures katsu viisakaks jääda - ära krõbista nii, et kaasvaatajatel närv mustaks läheb. Suuremad alkoholivarud tasuks koju jätta, kuigi külmematel õhtutel võib tekkida tahtmine midagi kangemat tee sisse valada.

Viimasena, ole sõbralik. Häid filmivaatajaid mahub palju ühele pingile. Edasi-tagasi sagijad rahunevad mõne aja pärast maha või kaovad sootuks. Kui Sul on mõni mure, siis on tARTuFFi vabatahtlikud kindlasti valmis võimaluste piires abistama. Olles heatujuline ja tundes end hästi on kogu festivalikogemus kilomeetrijagu mõnusam.


Kohtume tARTuFFil!

Pilt Tartuffi facebooki lehelt.

Harry Potter and the Deathly Hallows: Part 2 (2011)

Autor: Eveli | Aeg: juuli 16, 2011 | Lisa kommentaar (0)

Eesti keeles: Harry Potter ja surma vägised: Osa 2
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1201607/

Ma olen sündinud heal ajal. Olles piisavalt noor ei ole ma pidanud lugema Nõukogude Liidu propagandakirjandust ning olles piisavalt vana ei ole ma Youtube ja 4chani ajastu laps, kes pole kõvakaanelist raamatut puudutadagi saanud. Õnneks olen ma täpselt piisavas vanuses, et olla Harry Potteri generatsioonis.

Olen korduvalt läbi lugenud kõik seitse raamatut ning traditsiooniliselt käinud pea kõikide filmide esilinastusel. Mäletan hästi neid emotsioone, mis tekkisid esimest korda kogu seda fantaasiamaailma kinolinalt nähes. See oli maagiline, nii otseses kui ülekantud tähenduses ning kui sulen silmad, siis hakkab ka praegu Harry Potteri tunnusmuusika peas mängima. Paraku pole kõik seeria filmid nii head olnud ning umbes viiendast tekkis tunne, et edasi läheb ainult allamäge. Surma vägiste esimest osa oli juba päris kurb vaadata - kehvad ja debiilsed naljad, kogu feeling oli kadunud ja hakkas tunduma, et viimaseid kinoversioone treitakse üsna mehhaaniliselt.

Potteri-saaga viimane film seda trendi ei jätka, vastupidi, see on fantastiliselt hea. Režissöör David Yates on kõik kaardid lauale pannud, alustades nostalgilistest flashbackidest, lõpetades vaatemängulise actioniga, mida toetas suurepärane soundtrack. 3D-efekte on kasutatud mõistlikult ja läbimõeldult ning kaameratöö on väga tasemel. Ka dialoog on väga hea - tõesti on tunda, et igal lausel, igal sõnal on kaalu. Antud osa on juba väga sünge, kuid õnneks on koos Harryga ka vaataja vanemaks saanud ning sarnaselt tegelastele valmis keerulisemate challenge-itega silmitsi seisma.

Viimase filmi vältel sain aru, kui õnnestunud on kogu Harry Potteri näitlejatearmee casting. Severus Snape, Hagrid, Weaslyde pere, paljud teised ja muidugi kõikide peategelaste osatäitjad on minu südame võitnud. Iga karakter on nii meeldejääv ja eriline ning mul on äärmiselt hea meel, et Rowlingu loodud fantaasiamaailm on ka kinolinal nii põhjalikult läbi mõeldud. Osatäitjad on lihtsalt nii sümpaatsed, et isegi Sigatüüka suurim nohik Neville Longbottom (Matthew Lewis) tundub filmis seksikam kui kõik maailma Brad Pittid ja George Clooneyd kokku ning veidra stiiliga Luna Lovegoodist (Evanna Lynch) võiks saada uus iluideaal. Potteri-filmid nihutavad taju ja õpetavad armastama ebatavalist ilu, mis on vägagi värskendav tänapäevases Megan Foxide ja January Joneside maailmas.

Viimane Harry Potteri film oli väga väärikas lõpp kogu saagale. Mul on tõsiselt hea meel, et olen sellisest maagiast osa saanud seitsme raamatu ja kaheksa filmi osas. Jääb üle ainult loota, et ühel päeval viitsivad ka minu lapsed raamatud kätte võtta või siis vähemalt filmid ära vaadata.

Hinnang: 8.5/10
Väärikas lõpp Potteri-saagale.

Filmid & Itaalia

Autor: Eveli | Aeg: juuli 15, 2011 | Lisa kommentaar (0)

Käisin eelmisel suvel kahe sõbrannaga Eat Pray Love-i vaatamas. Minust paremal istuv vallaline sõbranna õhkas, et tahaks ka selliselt reisilt ilusat romance'i leida. Vasakpoolne sõbranna, kes oli just oma mehest lahku läinud, samastus peategelasega veelgi enam ja oli nõus kasvõi järgmine päev Itaaliasse sõitma. Mina mõtlesin aga endamisi, et küll mul on hea, stabiilne suhe siinsamas olemas, hing rahul ja everything in its right place.

Nüüd, aasta hiljem, on sõbrannadel igasugused huvitavad suhted käsil ja minu ilusast stabiilsest armastusest pole midagi järel. Ma ei tea, kas see mõjutas midagi või mitte, aga kui tekkis võimalus Itaaliasse minna, haarasin ma sellest pikemalt mõtlemata kinni. Jõin nädal aega hõrku veini ja nautisin Toscana päikest, käisin viinamarjaistandustes ja veinimõisates, jalutasin Veneetsias ja lükkasin Pisa torni püsti, sõin pitsat ja pastat ja suussulavat jäätist...

Eat, pray, love.....check.

Seetõttu ei oska ma veel kaasa rääkida ei võlurite ega kehvade ülemuste osas. Küll aga klõpsutasin kohapeal mõned pildid igasugusest filmitemaatikast, mis silma hakkas.

Välikino San Gimignanos

Välikino Bologna keskväljakul

Kes soovib oma supernaturaalseid filmikangelasi eriti lähedal hoida...

DVD-majandus kohalikes ajalehekioskites

T-särgid, kalendrid, VHS-id...

Kivikaev San Gimignanos, mida olete ehk märganud sellistest filmidest nagu Where Angels Fear to Tread ja Tea with Mussolini

Lõpetuseks...

Ülemaailmse Potterivaimustuse taustal, Herry Sotter e la maledizione vegetale! Kui ma nüüd väga palju mööda ei pane, siis peaks see eesti keeles olema Herry Sotter ja köögivilja needus.

Huvitav, millal sellest film tehakse.

L'arnacoeur (2010)

Autor: Eveli | Aeg: juuli 06, 2011 | Lisa kommentaar (0)

IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1465487/

See on nüüd ametlik, mul on armulugu kino Artisega. Kuid kuna olen seejuures äärmiselt õnnelik, siis ei saa meid lahutada ka südametemurdja - l'arnacoeur.

L'arnacoeur (eesti k Südametemurdja) on humoorikas lugu professionaalselt võrgutajast Alexist (Romain Duris), keda saavad palgata kõik, kes tahavad mõnda soovimatut paari lahutada. Alexil on üks peamine tingimus töö vastuvõtmisel - ta ei aja lahku paare, kes on koos õnnelikud. Ühel päeval palkab rikas ärimees Alexi oma tütre Juliette (Vanessa Paradis) suhet lõhkuma. Ülesanne osutub aga üsna keeruliseks, kuna neiu pulmadeni on jäänud vaid mõned päevad, peigmees võiks oma tegudega ema Teresale konkurentsi pakkuda ja mis Alexi jaoks kõige hullem, tulevane pruut tundub oma suhtes üsnagi õnnelik olevat. Saatuse tahtel peab aga Alex töö vastu võtma ning siis lähevad asjad alles tõeliselt keeruliseks...

Ma ei ole tükil ajal nii palju naernud. Ühest küljest oli naljakas vaadata, kuidas neiud järjest Alexi võrgutuste õnge läksid, teisest küljest oli natuke facepalm ka, sest mis seal salata, ka mind oleks tõenäoliselt võimalik niiviisi ära võluda. Film oli mõnusalt tempokas ja lisaks peategelastele olid täiesti pisarateni naljakad ka Alexi kulissidetagused abistajad - tema õde ja õemees - kes kehastusid vastavalt vajadusele nii hotellitöötajateks kui ka võidusõitjateks.

Romain Duris karakter on mõnusalt mitmetahuline. Ühel hetkel on ta džentelmen, kes naeratab armsalt ja teeb kutsikakulmusid, kannab viisakaid ülikondi ja õpib naise meeleheaks tantsima. Kui projekt (loe: naine, keda on vaja võrgutada) silmapiiril ei ole, tuleb esile ka tema teine pool - mees, kes ärritub kergesti, kui keegi tema võrgutuspingutusi segama tuleb ja kes sõimab oma tugimeeskonda "kuradi ahvideks", kui juhtub midagi, millega nad arvestanud ei ole. Vanessa Paradis on aga oma spetsiifilise iluga juba äärmiselt võluv. Võib-olla on siin midagi pistmist sellega, et ta esihammaste vahele võiks kasvõi rongi koos 30 vaguniga ära mahutada.

Film saab minult hulga tunnustust ka selle eest, et üks keskseid temaatikaid oli Dirty Dancinguga seotud ning soundtrackil kõlas mitu korda üks mu absoluutseid lemmikuid, Jennifer Warnesi ja Bill Medley lugu The Time of My Life. Arvestades, et neile stseenidele oli lisatud veel omajagu situatsioonimaagiat, siis olin ma lõpuks täielikult müüdud.

Kuigi L'arnacoeur tundub nagu maailma suurim naistekas (eriti pärast Dirty Dancingu reference-i, eks), arvan et see pakub võrdselt vaatamisrõõmu mõlema soo esindajatele. Siit ka esimene võrgutusnõuanne kõigile noormeestele - vii oma neiu Südametemurdjat vaatama! Plusspunktid garanteeritud.

Hinnang: 8/10
Väga naljakas, parimad absurdinaljad.

Magic Paris II

Autor: Eveli | Aeg: juuli 02, 2011 | Lisa kommentaar (0)

http://www.kino.ee/Event/1791/

Eile avanes mul võimalus käia kino Artises Maagiline Pariis II esilinastusel. Tegemist on järjega lühifilmide programmile Maagiline Pariis, mis toodi kinokülastajateni eelmisel suvel. Valik koosneb 8 lühifilmist, millest enamik on valminud aastatel 2008-2010 ja sisaldab nii tõelisi pärle kui ka tahumata teemanteid.




Et toi? (Ja sina?) jutustab vaimuka loo armukadeduse, paranoia ja juhuste võimust. Mida mõtleksid Sina, kui avaldad kellelegi armastust, aga ta ei vasta samaga?

Come Closer (Tule lähemale) räägib Jimmyst, kes on inimmagnet. Kui ta kohtub juhuslikult Lillyga, kes põeb samuti magnamatiiti, tõmbuvad nad nii tugevalt kokku, et neid lahutada ei ole enam võimalik. Seni end kiivalt varjanud ja inimestest eraldanud noored ei näes selles aga mingit traagikat - lõpuks ometi on nad leidnud tõelise läheduse ja armastuse.

Canicule De Cheval (Leitsak) jutustab ootamatust sõprusest kahe mehe vahel, üks abielus, teine poissmees. Kahekesi kõikvõimalikke teemasid arutades jalutavad nad läbi erinevatest maalilistest kohtadest, mis rabavad oma primitiivse iluga.
Auguste: Kas tõesti mitte keegi sinu töölistest ei kutsu sind eesnime pidi?
Pierre: Üks kutsus. Ma abiellusin temaga.

La Belle (Kaunitar) on režissöör Stéphanie de Fenini teine lühifilm sellesuvises valikus (ka Leitsak on tema mõttelend). See jutustab naisest, kes otsib maskiballilt endale kaaslast. Maskide all ei ole aga alati see, mida ootad või loodad seal olevat ning mitte miski ei ole päris see, millena ta algul tundub...

Annabelle (Annabelle) jutustab koomilise loo pruudist, kel on vaja oma pulmapäeval väikesesse maakirikusse jõuda, kuid ta autojuht hüppab alt ära. Leidlik pruut ei anna alla ning on nõus kasvõi läbi tule ja vee minema, et kohale jõuda. Sellega ei oska ta paraku arvestada, et läbi tuleb minna hoopiski mudast, sõnnikust ja paljust muust.

Quatuor (Kvartett) on lühifilm, mis demonstreerib väga ilmekalt, et hullud prantslased on ikka hullud. Kui noormees tahab oma naise kõrvalt ka armukesega vallatleda, kutsub ta appi sõbra, kes aitab tekitada mulje, et nad mängivad muusikat koos. Tegelikkuses on korteriomanik hoopis teise naisega kõrvaltoas ja sõber näeb kurja vaeva, et summutada tegevusi, mis kuidagi ei tohiks õige naise kõrvu kosta.

Une Pute Et Un Poussin (Libu ja tibu) üks kahest peategelasest on maagiline prantsuse lauljatar Yelle, kes kehastab tüdrukut, keda peetakse riietuse tõttu libuks. Teine peategelane on...jalgrattal sõitev tibukostüümis mees. Kui nad kohtuvad hommikukargel tühjal maanteel, saab üsna ruttu selgeks, et selline veider paar peab oma jõud ühendama.

Leave Not A Cloud Behind (Jää siia, kus pilvitu taevas) jutustab inimestest, kes käivad üksteisel unes külas. Ühes unenäos kohtuvad Christopher ja Mariana ning sünnib kaunis armastuslugu poolteadvuse piiril. Kuid kõik ei ole nii lihtne...

Minu jaoks tõusid antud valikust tugevalt esile Et toi?, Annabelle ja Quatuor. Neist viimast hindaksin kõige kõrgemalt. Režissöör Jérome Bonnell on tabanud nii õigeid noote ja lühifilmi väljendusrikkus paneb muigama ka kõige kibestunuma küüniku. Annabelle on fantastiliselt ära häälestanud nii alguse kui ka lõpu ja Et toi? paneb kõik naised (ja ehk ka mõned mehed) mõtlema, kas on äkki nemadki kunagi liiga rutakalt tegutsenud.

Suures plaanis oli filmiprogramm võrdlemisi tore. Tahaks ainult järjekorra üle veidi nuriseda. Päris kindlasti ei oleks ma lõpetanud Leave Not a Cloud Behind-iga, vaid millegi tempokama ja vaimukamaga. Samuti oli minu jaoks 8 filmi järjest veidi liiast, 6 oleks optimaalsem olnud.

Sellegipoolest jättis Maagiline Pariis II sisemusse sellise mõnusa tunde...nagu oleks naeratus kõhus. Teate küll, see emotsioon, mis peaks peale iga hea filmi lõppu olema.

Hinnang: 6.5/10
Kolm lühifilmi on väga meisterlikud, teised so-so.