Autor: Eveli
| Aeg: veebruar 09, 2012
| Lisa kommentaar (0)
Eelmine postitus
See ei ole eriline saladus, et tol ajal kui klassiõed õhinaga hobusepilte joonistasid, istusin mina Jippii joonistamismängus ja kritseldasin näiteks külmkappe. Ei ole ma kunagi endale poni tahtnud ega jaganud surematut vaimustust hobuste aadressil. Seetõttu sain võrdlemisi kaine mõistusega järjekordset Oscari-kandidaati War Horse-i vaatama minna.
Ammuilma on selge, et Spielberg midagi alla eepilise ette ei võta. Sündmustiku keskmes on maapoiss Alberti (Jeremy Irvine) hobune Joey, kes müüakse esimese maailmasõja ajal ratsaväkke. Hobuse käekäiku jälgides tuuakse ekraanile lähivaade sõjakoledustest ja Joey teekond koju on veelgi pikem ja rängem kui omaaegsel surematul koerkangelasel Lassiel.
Mõistan väga hästi Sõjahobuse Oscari-väärilisust. Kaadrid olid fantastiliselt ilusad, ka kõige trööstitumas olukorras. Film andis hästi edasi sajandialguse külaelu tunnetust ja veelgi paremini sõjakoledusi. Lausa nii hästi, et võttis tõsiseks. Vaikselt filmi ja sõjatemaatikate üle mõtiskledes jõudsin järeldusele, et tõenäoliselt peaks sellises olukorras vaimne tervis vastu ainult kaasblogijal Metsavanal, kes okastraati ja gaasimaske sisaldavaid filme hommiku- ja lõunasöögiks sisse hingab. Ülejäänutel...kas on ikka lootust.
Sõjaratsu mängib otsast lõpuni emotsioonidele ja seda väga viisakalt. Kui teatud filmide puhul tekib tunne justkui istuks režissöör kinosaalis selja taga ja torkab nutmaajamise eesmärgil õigel hetkel sibula nina alla, siis Spielbergi film teeb siiralt kurvaks. Hindan väga oskust luua stseene, kus mõnikord ütleb üks näoilme rohkem kui tuhat sõna või väike süütu lause annab perfektselt edasi selle taga oleva kohutava laiema tõe. Sõjaratsu on hea näide väärikast loo jutustamisest.
Mind jäi veidi häirima, et isegi sõjaolukorras suhtlesid inglased, sakslased ja prantslased kõik vennalikult inglise keeles, aga mis teha, on olnud kuulda, et USA inimesed ei armasta väga subtiitreid lugeda. Tegelased tekitasid usaldust, erandiks hobuse omanik Albert, kes tundus ka lihtsa maapoisina nii ülepingutatult ja häirivalt pooletoobine, et tekkis tahtmine teda telliskiviga näkku lüüa. Suure pildi huvides on aga neist puudustest võimalik üle vaadata.
Tegemist ei ole kindlasti lastefilmiga nagu mitmelt poolt kõlama on jäänud. Pisematele jäägu Lõvikuningas ja teismelistele Rat King. Hobust tasuks veidi vanemale sihtgrupile reserveerida.
War Horse on tehtud, järgmisena võiks siis katsetada War Whores-iga. Pole vast kuigi keeruline sellisest temaatikast järgmine Oscari-vääriline draama saada.
Ammuilma on selge, et Spielberg midagi alla eepilise ette ei võta. Sündmustiku keskmes on maapoiss Alberti (Jeremy Irvine) hobune Joey, kes müüakse esimese maailmasõja ajal ratsaväkke. Hobuse käekäiku jälgides tuuakse ekraanile lähivaade sõjakoledustest ja Joey teekond koju on veelgi pikem ja rängem kui omaaegsel surematul koerkangelasel Lassiel.
Mõistan väga hästi Sõjahobuse Oscari-väärilisust. Kaadrid olid fantastiliselt ilusad, ka kõige trööstitumas olukorras. Film andis hästi edasi sajandialguse külaelu tunnetust ja veelgi paremini sõjakoledusi. Lausa nii hästi, et võttis tõsiseks. Vaikselt filmi ja sõjatemaatikate üle mõtiskledes jõudsin järeldusele, et tõenäoliselt peaks sellises olukorras vaimne tervis vastu ainult kaasblogijal Metsavanal, kes okastraati ja gaasimaske sisaldavaid filme hommiku- ja lõunasöögiks sisse hingab. Ülejäänutel...kas on ikka lootust.
Sõjaratsu mängib otsast lõpuni emotsioonidele ja seda väga viisakalt. Kui teatud filmide puhul tekib tunne justkui istuks režissöör kinosaalis selja taga ja torkab nutmaajamise eesmärgil õigel hetkel sibula nina alla, siis Spielbergi film teeb siiralt kurvaks. Hindan väga oskust luua stseene, kus mõnikord ütleb üks näoilme rohkem kui tuhat sõna või väike süütu lause annab perfektselt edasi selle taga oleva kohutava laiema tõe. Sõjaratsu on hea näide väärikast loo jutustamisest.
Mind jäi veidi häirima, et isegi sõjaolukorras suhtlesid inglased, sakslased ja prantslased kõik vennalikult inglise keeles, aga mis teha, on olnud kuulda, et USA inimesed ei armasta väga subtiitreid lugeda. Tegelased tekitasid usaldust, erandiks hobuse omanik Albert, kes tundus ka lihtsa maapoisina nii ülepingutatult ja häirivalt pooletoobine, et tekkis tahtmine teda telliskiviga näkku lüüa. Suure pildi huvides on aga neist puudustest võimalik üle vaadata.
Tegemist ei ole kindlasti lastefilmiga nagu mitmelt poolt kõlama on jäänud. Pisematele jäägu Lõvikuningas ja teismelistele Rat King. Hobust tasuks veidi vanemale sihtgrupile reserveerida.
Hinnang: 8/10
Palju hingematvalt ilusaid ja õõvastavaid kaadreid.
War Horse on tehtud, järgmisena võiks siis katsetada War Whores-iga. Pole vast kuigi keeruline sellisest temaatikast järgmine Oscari-vääriline draama saada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar