Autor: Eveli
| Aeg: veebruar 17, 2012
| Lisa kommentaar (0)
Eelmine postitus
Mõnus lugu sellest, kuidas matemaatiliste kalkulatsioonide abil pesapallimeeskonda kokku panna. Üritust veab kunagine lootustandev mängija Billy Beane (Brad Pitt), keda abistab noor peaaegu otse ülikoolist mängu kisutud Peter (Jonah Hill).
Kuigi pesapall erutab mind umbes sama palju kui tolmu pühkimine, siis antud film on hea näide sellest, kuidas mistahes tegevus põnevaks teha kui seda piisavalt hästi presenteerida. Tegemist on ka parima filmi Oscarikandidaadiga, kuid sellest jätaks ma antud linateose sujuvalt ilma. Palju suurema tõenäosusega võib siit aga parima mugandatud käsikirja kuldmehike kukkuda.
Film tervikuna oli minu jaoks liiga vaaliumimaiguline. Vaikne läbimõeldud kulgemine ja stseenid, mis on justkui erinevatest filmidest ja sarjadest kokku laenatud. Tütrele kitarri ostmine Californicationist, autosõiduhetked Drivest, 30-aastat-seda-tööd-teinud-ja-teavad-paremini-vanamehed on samuti juba miljonis teises filmis figureerinud. Liialt palju üllatusi ette ei tule ja kui päris aus olla, siis elu on liiga lühike, et seda Jonah Hilli tegelase mõttepausidele kulutada.
Ei kõla just eriti lootustandvalt? Siiski, antud filmis on üks suur trump, mis veenis mind lõpuni vaatama - Brad Pitt Billy Beane rollis. Kuigi vanahärra Pitt (vist juba võib niiviisi tituleerida) on tänavuses parima filmi Oscariheitluses suisa kahe filmiga, siis erinevalt võta-mind-tõsiselt-prille kandnud pereisast Elupuus teeb ta siin vat et elu parima rolli. Kui Dujardin auhindade jagamisel puhast tööd ei tee, siis jätaksin hea meelega paljukiidetud Descendantsi-Clooney laua taha istuma ja annaks kõhkluseta parima meesnäitleja võidu Pittile. Tugev dialoog + Pitt = tõeline edu valem.
Kokkuvõttes, nautimiseks on vaja keskmiselt rohkem kannatust, aga kelle attention span seda võimaldab, siis võib täiesti elamuse saada. Minu jaoks selgelt üks kord elus vaatamise film.
Kuigi pesapall erutab mind umbes sama palju kui tolmu pühkimine, siis antud film on hea näide sellest, kuidas mistahes tegevus põnevaks teha kui seda piisavalt hästi presenteerida. Tegemist on ka parima filmi Oscarikandidaadiga, kuid sellest jätaks ma antud linateose sujuvalt ilma. Palju suurema tõenäosusega võib siit aga parima mugandatud käsikirja kuldmehike kukkuda.
Film tervikuna oli minu jaoks liiga vaaliumimaiguline. Vaikne läbimõeldud kulgemine ja stseenid, mis on justkui erinevatest filmidest ja sarjadest kokku laenatud. Tütrele kitarri ostmine Californicationist, autosõiduhetked Drivest, 30-aastat-seda-tööd-teinud-ja-teavad-paremini-vanamehed on samuti juba miljonis teises filmis figureerinud. Liialt palju üllatusi ette ei tule ja kui päris aus olla, siis elu on liiga lühike, et seda Jonah Hilli tegelase mõttepausidele kulutada.
Ei kõla just eriti lootustandvalt? Siiski, antud filmis on üks suur trump, mis veenis mind lõpuni vaatama - Brad Pitt Billy Beane rollis. Kuigi vanahärra Pitt (vist juba võib niiviisi tituleerida) on tänavuses parima filmi Oscariheitluses suisa kahe filmiga, siis erinevalt võta-mind-tõsiselt-prille kandnud pereisast Elupuus teeb ta siin vat et elu parima rolli. Kui Dujardin auhindade jagamisel puhast tööd ei tee, siis jätaksin hea meelega paljukiidetud Descendantsi-Clooney laua taha istuma ja annaks kõhkluseta parima meesnäitleja võidu Pittile. Tugev dialoog + Pitt = tõeline edu valem.
Kokkuvõttes, nautimiseks on vaja keskmiselt rohkem kannatust, aga kelle attention span seda võimaldab, siis võib täiesti elamuse saada. Minu jaoks selgelt üks kord elus vaatamise film.
Hinnang: 7/10
Tuleb välja, et isegi pesapalli on võimalik romantiliseks teha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar