Autor: Eveli
| Aeg: veebruar 03, 2012
| Lisa kommentaar (0)
Eelmine postitus
Elupuu on Terrence Malicki eksistentsialistlik draama, mis keskendub evolutsioonipõhimõtetele nii klassikalises darwinistlikus käsitluses kui ka sotsiaalses mõttes. Filmi ankruks on perekond ema (Jessica Chastain), isa (Brad Pitt) ja kolme pojaga, kelle arengut ja kujunemist teose vältel sügavuti analüüsitakse.
Tegemist on eelmise aasta ühe rohkem sensatsiooni tekitanud filmiga, mis jõudis ka meie kinodesse. Mitmekihilise kunstifilmina sütitas see tuliseid vaidlusi vaatajate seas - ühes leeris inimesed, kes ei suutnud tavapärase popkornikino ootuses linateose lainelegi saada, teises aga vaatajad, kellel jätkus keskendumisvõimet sisse elada ja nähtut analüüsida. Nende viimaste seas leidus ka hulgaliselt filmifänne, kes on oma tõlgendusi juba põhjalikult erinevatel blogi- ja ajaleheveergudel lahanud. Seetõttu pean üpris tarbetuks lisada veel omapoolne nägemus - olen veendunud, et igaüks näeb filmis erinevad tahke ja samastub erinevatel tasanditel.
Ütleksin vaid nii palju, et fotograaf minus armastas iga Elupuu kaadrit ja sisemine muusikagurmaan nautis täielikult Alexandre Desplat loodud meisterlikku helitausta. Väga palju on räägitud Malicki perfektsionistlikest püüdlustest, aga mina heidaksin kohati ette sisulist hüplikkust. Aeg-ajalt tehakse kõik liialt puust ja punaseks, järgmine hetk peab vaataja aga pool mõttetööd ise ära tegema. Lisaks veel väiksemaid märkusi siit ja sealt ning kokkuvõttes jäi tunne, et soovitud terviku muster ei ole siiski nii ühtlane kui olla võiks.
Tegemist on eelmise aasta ühe rohkem sensatsiooni tekitanud filmiga, mis jõudis ka meie kinodesse. Mitmekihilise kunstifilmina sütitas see tuliseid vaidlusi vaatajate seas - ühes leeris inimesed, kes ei suutnud tavapärase popkornikino ootuses linateose lainelegi saada, teises aga vaatajad, kellel jätkus keskendumisvõimet sisse elada ja nähtut analüüsida. Nende viimaste seas leidus ka hulgaliselt filmifänne, kes on oma tõlgendusi juba põhjalikult erinevatel blogi- ja ajaleheveergudel lahanud. Seetõttu pean üpris tarbetuks lisada veel omapoolne nägemus - olen veendunud, et igaüks näeb filmis erinevad tahke ja samastub erinevatel tasanditel.
Ütleksin vaid nii palju, et fotograaf minus armastas iga Elupuu kaadrit ja sisemine muusikagurmaan nautis täielikult Alexandre Desplat loodud meisterlikku helitausta. Väga palju on räägitud Malicki perfektsionistlikest püüdlustest, aga mina heidaksin kohati ette sisulist hüplikkust. Aeg-ajalt tehakse kõik liialt puust ja punaseks, järgmine hetk peab vaataja aga pool mõttetööd ise ära tegema. Lisaks veel väiksemaid märkusi siit ja sealt ning kokkuvõttes jäi tunne, et soovitud terviku muster ei ole siiski nii ühtlane kui olla võiks.
Hinnang: 6/10
Elupuu ehk sisseelamise peen kunst.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar